Lõuad pidada ja edasi investeerida
Õnneks on investeeringute puhul, mis puudutavad kõige suuremat hulka inimesi, s.o pensionifondide puhul, asjakohane rääkida ka pikast perspektiivist, mis pole kriisiaastatega märkimisväärselt muutunud. Nagu selgub London Business Schooli majandusteadlaste Elroy Dimsoni, Paul Marshi ja Mike Stauntoni igal aastal uuendatava ülevaate Global Investment Returns Yearbook 2010. aasta väljaandest, on maailma aktsiate aasta keskmiseks tootluseks perioodil 1900–2009 olnud 8,6%, inflatsioonijärgse näitajana 5,4%. Ilma möödunud aastata, mil aktsiaturud tublisti tõusid, s.o perioodil 1900– 2008, olid need näitajad vastavalt 8,4% ja 5,2%. Kriisieelse perioodi ehk 1900–2007 näitajad olid 9,0% ja 5,8%.
Lähivaates ülimalt ränk kriis on seega sajandi keskmist aktsiatootlust suutnud mõjutada vaid mõne protsendikümnendiku võrra. Nende arvude põhjal võiks vahva sõdur Švejki parafraseerides hüüda: „Lõuad pidada ja edasi investeerida!” Valdavalt aktsiatesse ja hoolimata lähema aasta udustest väljavaatest.
Kui tungida sügavamale raportisse kui need paar arvu, siis asi nii ühemõtteliselt optimistlik enam ei ole. Üks põhjus on mõistagi see, et 110 aastat on isegi pensioniinvesteeringute jaoks ülipikk ajavahemik. Investeerimistulemusi kümnendite kaupa vaadates ei ole pilt nii ilus – näiteks möödunud aastakümmet on pikaajalise investeerimise seisukohast nimetatud kaotatud aastakümneks, sest see jättis isegi kannatlikud investorid miinusesse.
Jeremy Siegel, kuulus finantsprofessor, kelle poole võib alati pöörduda, kui on vaja tsitaati pikaajalise aktsiatesse investeerimise poolt, arvab, et kaotatud aastakümnest tehakse liiga suur number. „Viimased kümme aastat on toonud meid tagasi maa peale ja nullinud 1990. aastate ülemääraselt kõrged tootlused,” märkis ta mõne aja eest oma nädalakirjas. Vähe sellest, et 1990. aastad olid investoritele erakordselt head, ka 1980. aastad olid pakkunud väga kõrget tootlust. Kaks erakordselt head dekaadi sünnitasid „purjus pilguga optimiste, kes uskusid igavesti kestvasse 15-protsendisesse aastatootlusse ja kirjutasid raamatuid nagu „Dow 35 000””. Kaotatud aastakümme lõi eeldused normaalseteks tootlusteks ees seisval aastakümnel. „Ma ei näe põhjust, miks aktsiad ei peaks andma järgmise kümne aasta keskmiseks inflatsioonijärgseks tootluseks 6–7%,” arvab paadunud optimist.
Kui Siegel räägib eelkõige USA turust, siis Dimsoni, Marshi ja Stauntoni tööst leiab palju laiahaardelisema pildi. Tänavune raport katab juba 19 aktsiaturgu, võrreldes möödunud aastaga on lisandunud info Soome ja Uus-Meremaa aktsiaturu käekäigu kohta viimase 110 aasta jooksul.
Keskpärane Soome
Soomes 1900. aastal börsi veel polnud, Soome väärtpaberitega sai 20. sajandi alul kaubelda börsivälisel turul ja välisbörsidel, kuni 1912. aastal avati Helsingi börs. Soome aktsiate 110 aasta keskmine inflatsioonijärgne tootlus 5,1% jääb maailma keskmisele veidi alla. Suur osa selles on asjaolul, et 1990. aastate lõpus tervelt 72% Helsingi börsi kapitalisatsioonist moodustanud Nokia aktsia hind kukkus aastatuhande alguses interneti- ja tehnoloogiamulli lõhkemise käigus mitu korda ja on kehvasti esinenud ka käimasoleva majanduskriisi aegu.
Meie teise ülemerenaabri Rootsi aktsiaturg see-eest on aastasaja arvestuses esirinnas. 110 aasta keskmine tootlus on Rootsis olnud 6,2%, parem tulemus on ette näidata vaid Austraalia ja Lõuna-Aafrika turgudel.
1900. aastal Rootsi aktsiate indeksisse investeeritud kroon oleks nüüdseks kasvanud ostujõult 739 korda suuremaks summaks, Soome aktsiate indeksisse investeeritult vaid 251-kordseks. Vaadeldud 19 turust kõige halvemini esinenud turul – Itaalias – oleks aga aktsiainvesteering kasvanud kõigest üheksakordseks.
Parima paiga otsingul
Pensionisäästu ajaperspektiivis, mis on 30–40 aastat, paariprotsendine tootluse erinevus vahesid nii drastiliseks ei venita kui 110 aasta puhul. Aga märkimisväärseks venitab ikka.
Kõrgema tootluse lootusest räägitakse tihti arenevate turgude puhul. Arenevatel turgudel elab 70% maakera rahvastikust ja nad annavad 31% maailma SKT-st, nende kui grupi SKT kasv on olnud palju kiirem kui arenevatel turgudel. Arenevate maade aktsiaturgudel on olnud väga halbu ja väga häid aegu ning lugu varandusest, mille sinna investeerides teenida võib, tõuseb järjekindlalt ikka ja jälle esile.
Möödunud aastal oli arenevate turgude aktsiates võimalik teenida ülihästi, vastavalt said hoogu ka jutud muutuvast jõuvahekorrast maailmamajanduses ja muust säärasest.
Nõnda on ka Dimson, Marsh ja Staunton valinud arenevate turgude pika perspektiivi tänavuse aastaraamatu keskseks teemaks. Nagu selgub, ei anna ajalugu siin vaimustuseks väga palju alust. Möödunud dekaadil oli arenevate aktsiaturgude tootlus tõesti keskeltläbi 10% parem kui arenenud turgudel, aga pole alust arvata, et selline erinevus jääbki pikaks ajaks kestma.
Sealjuures tuleb arvestada, et see käib arenevate turgude kohta keskmiselt. Riigiti võivad tulemused olla väga erinevad – süüdlaseks sõjad, diktaatorid, korruptsioon, vildakad ideoloogiad ja muu säärane, mis ei võimalda head potentsiaali realiseerida. Kui vaadata tagasi ajalukku, siis 38 riigist, kus 1900. aastal oli olemas aktsiaturg, võinuks tollal 19 kohta kasutada mõistet „arenenud turg”. 17 neist kuulub arenenud turgude hulka nüüdki, aga kaks (Argentina ja Tšiili) on kukkunud arenevate turgude klassi. Viis riiki (Soome, Jaapan, Hongkong, Portugal ja Kreeka) on kerkinud arenevate turgude hulgast arenenud turgude klassi, 14 arenevaks turuks liigitunud riiki on samas staatuses ka 110 aastat hiljem.
Võrreldes tegeliku investeerimisega on Dimsoni, Marshi ja Stauntoni uuring suur lihtsustus, sest inimlike emotsioonide, sissetulekute ja väljaminekute ajastuse ning tehingukulude tõttu ei pruugi jutuks olnud indeksite ja investorite portfellide realiseeritud tootlused ligilähedaseltki kattuda. Üks abstraktne indeks võib ju küll tõusta, aga kui paljud investorid selle indeksi koosseisu kuuluvatesse väärtpaberitesse samal ajal tegelikult on söandanud investeerida?
Millist tootlust tõotavad toorained?
•• 1980. aastal, pärast aastakümmet, mida iseloomustasid naftahinna mitmekordistumine ja hirm inimkonna kasvu piiride pärast, sõlmisid rahvastikuökoloog Paul Ehrlich ja majandusteadlane Julian Simon kihlveo. Nad leppisid kokku, et panevad arvestuslikult tuhat dollarit viide eri toorainesse – kroom, vask, nikkel, tina ja volfram. Kui toorainekorvi hind on kümne aasta pärast kõrgem, maksab Simon Ehrlichile summa, mis vastab 1980. ja 1990. aasta hindade vahele; kui toorainekorvi hind on madalam, maksab Simon Ehrlichile.
•• Kihlvedu oli märkmist väärt selle poolest, et Ehrlich oli omal ajal populaarse raamatu „Rahvastikupomm“ autor, Simon seevastu esindas tuliselt nende teadlaste seisukohta, kes arvasid, et inimkonna kasv ei too kaasa ressursinappust.
•• Ehrlich kaotas. 1990. aastal oli kõigi valitud toorainete hind madalam kui 1980. aastal. Ehrlich saatis Simonile tšeki 576,07 dollarile. Summa polnud suur, aga seda olulisem oli põhimõte.
•• Ähvardavast ressursinappusest rääkivad ökoloogid ja keskkonnakaitsjad olid lahingu kaotanud, turuhinna jõudu uskuvad majandusteadlased võitnud.
•• Nüüd, 20 aastat hiljem, on teema uuesti päevakorras. Viimase kümne aasta jooksul on toorainetesse investeerimisega olnud võimalik hästi teenida, sest nende hinnad on valdavalt tõusnud.
•• Nafta, metallide ja muude toorainete pikaajalisele hinnatõusule panustamine ei ole aga endiselt kindla võidu peale minek, sest naftaajastu võib lõppeda ka enne kui nafta otsa saab.
