Sada aastat tagasi sündis Saksa "majandusime" autor Ludwig Erhard. Sotsiaalse turumajanduse kuulutajana õnnestus tal oma ideede realiseerumine ka ära oodata. Tema majandusteooria üle vaieldakse siiani Eestiski.
Ludwig Erhardi majanduspoliitika põhitõdemused on jäänud kestma tänase päevani. See, mida tema oma teadusmehe töödes ja riigimehe tegemistes nimetas sotsiaalseks turumajanduseks, on üle elanud terve seeria valitsusi ja majanduslikke kõikumisi. Ehkki sotsiaalne turumajandus päästis valla Saksamaa heaolu ja viis ühiskonna tasakaalu, kritiseeritakse seda kõvasti, eriti kui nüüdne globaliseerumine tingib ülemaailmse majandusvõistluse ja see omakorda riigipiire ületavaid sotsiaalseid probleeme. Sotsiaalse turumajanduse autor sündis Baieris Fürthi linnakeses saja aasta eest, 4. veebruaril 1897.
Riigi rolli tajuja
Nii nagu Erhard selle 1948. aastal lõi, sellisena muutis sotsiaalne turumajandus fundamentaalselt Lääne-Saksamaa majanduse ja ühes sellega kogu sõjajärgse ühiskonna. See vabastas määratu hulga kaubanduslikku ja võtlusvalmidusest pakatavat energiat, mis viis Saksamaa 1950. aastate "majandusimele", millele järgnes ühiskonna dünaamiline areng. Seda tõdes ka kantsler Helmut Kohl 1996. aastal toimunud Saksamaa Kristlik-Demokraatliku Liidu kongressil. Ta kuulutas, et partei tulevikueesmärk on "reformida turvalisuse süsteeme", et julgestada nende efektiivsust ja rahastamist.
Sõnastikud kirjeldavad sotsiaalset turumajandust kui majandussüsteemi, mis põhineb vaba turumajanduse printsiibil ning mille eesmärgiks on garanteerida majanduslik efektiivsus ja võimsus ning sotsiaalne õiglus isikuvabaduse suure astme juures.
Termini "sotsiaalne turumajandus" laskis käiku üks Ludwig Erhardi lähedasi kaastöölisi, majandusteadlane Alfred Müller-Armack, kes teenis Bonnis majandusministeeriumi juures riigisekretärina aastatel 1958-63. Tol ajal oli Erhard majandusminister ja ühtlasi asekantsler. Müller-Armack tõlgendas sotsiaalset turumajandust kui majandussüsteemi, mis kombineerib turuvabaduse sotsiaalse tasakaaluga ning kus valitsus etendab reguleerivat osa, luues turuprotsesside raamistikku. Eesmärgiks on ületada pelgalt enesekeskne võistlus ja tagada sotsiaalne võrdsus. Kahtlemata oli see sotsiaalse turumajanduse edukus, mis selle majandamisviisi Saksamaa Liitvabariigis maksma pani.
Konkurentsi ohjaja
Uskudes sotsiaalsesse komponenti, ei rääkinud Ludwig Erhard ise kunagi "vaba"turumajandusest. Ta tunnetas, et turumajanduse mängureegleid peab ohjama, et vältida kasumi ohjeldamatut tagaajamist majandusliku ülevõimu saavutamisel. Erhard pärines tagasihoidlikust perest, nii et ta teadis, millest rääkis. Olles pere viiest lapsest noorim, käis ta koolis vaid gümnaasiumi keskastmeni ning hakkas 1913. aastal äris õpipoisiks. Siiski avanes tal võimalus õppida Nürnbergi ärikolledzhis, mille ta lõpetas 1923. aastal.
ülikooli lõpetas Erhard Maini-äärses Frankfurdis ning omandas üpris kähku kaalukuse majandusteadlasena. 1944. aastal kirjutatud sisememorandumis ennustas ta Saksamaa kaotust ja asus mõlgutama selle üle, kuidas riiki pärast sõja lõppu üles ehitada. Dokument sattus 1945. aastal ameeriklaste kätte ning Erhard kutsuti Nürnbergi USA okupatsioonivõimude majandusnõunikuks. Pärast tööle asumist Baieris määrati Erhard Maini-äärses Frankfurdis loodud erakorralisse raha- ja krediidiosakonda, mille ülesandeks oli ette valmistada rahareform.
1949. aastal kohtus ta Konrad Adenaueriga ning hiljem saigi Erhardist Adenaueri majandusminister. Uue poliitika juurutamine põrkas sõjajärgsel Saksamaal vastuseisule, ent Erhardil õnnestus peale jääda. Varsti sai edukast valitsuse ministrist Adenaueri asekantsler, ent nende kahe mehe vahel tekkisid 50. aastate lõpul tõsised lahkhelid. Kuigi Adenauer seda üritas, ei suutnud ta ära hoida Erhardi saamist kantsleriks 1963. aastal. "Sigariga mees" oli lõpuks jõudnud oma tunnustatuse tipule kogu maailmas.
Hoolimata tema valitsemissüsteemi tabanud kriitikast, võitis professor Ludwig Erhard ülekaalukalt 1965. aasta valimised Kristlik-Demokraatliku Liidu ja Kristlik-Sotsiaalse Liidu koalitsiooni jaoks ning jätkas oma egoistlikku ja materialistlikku stiili. Ent tollases koalitsioonivalitsuses ei õnnestunud tal end kindlustada ning nii ta läks 1966. aastal pettunud mehena erru. Olles elu lõpuni hinnatud majandusekspert, suri Erhard Bonnis 1977. aastal.
Ajalugu mäletab teda vähem Saksamaa kantslerina kui "majandusime isana" ja omaloodud majanduspoliitika läbiviijana. Olles tõestatud Saksamaa Liitvabariigi mõjuavaldava majandustõusuga sõjatuhast, seisnes see poliitika jõukuse ja vabaduse kombineerimises. Erhardi eesmärgiks polnud luua paremaid inimesi. Ent, nagu kommenteeris päevaleht Die Welt, oli tal õnnelik anne inspireerida inimesi ellu viima nägemusi.
HELMUT NAGELSCMITZ
IN-Press
