Lugeja tööturul toimuvast: kiidetakse võõrtööjõu sissetoomist, sest on tekkinud imelik arusaam, et neid võib toita kolme piruka asemel kahega

 (118)
Pirukad
PirukadFoto: Kristjan Lepp

Viimaste kuude tööjõupuuduse teema vastuolulised kajastused – kus ühelt poolt ettevõtjad räägivad, et töökäsi pole võtta ja räägivad võõrtööjõu sissetoomise vajadusest, samal ajal tööd teha tahtvad inimesed ütlevad, et ei leia ka pika otsimisel peale endale sobivat tööd –, pani Delfi lugeja Reimo Lindorgi sule haarama ja oma mõtteid sel teemal jagama.

Kunagi lauldi end vabaks. Vabaks sellest hirmsast ja koledast projektist nimetusega Nõukogude Liit, teadmata tegelikult, misasi see päriselt oli. Vaenlasteks olid 4 aastaaega, rahvusvaheline imperialism ja kapitalism. Ilmselt soovis enamik endale lääne elustandardeid ja anekdoote valitseva korra absurdsustest tekkis lausa iseenesest. Kuid ühel hetkel süsteem likvideeriti ja senine käsud-keelud majandussüsteem asendus liberaalse kauboikapitalismiga – Jenkki nätsu, teksapükse ja banaani pidi nüüd palju saama!

Valimiste eel lubatakse teile luua töökohti. Oi, see on imelihtne; nagu hundi loomine. Savist keha samblaga kaetult, luud sabaks ja kaks sütt silmadeks. Tegelikkuses on see nii odav populism, et kasu pole kopikatki. Ometi inimesed usuvad, sest kapitalismi ühe osana teavad, et tühi kott ei seisa püsti – kõik arved on lihtsalt tasumata!

Tööandjad ei taha korralikku palka maksta

Töökohti luuakse siiski vaid nö viimases hädas, sest ettevõtja peamine ülesanne on mitte teid palgata, vaid teeninda omanikutulu. See on mul alati vastus küsimusele, miks meil ei saa maksta nii ja miks ei saa naa. Kasum on kõigil silme ees! Viimati saab veel autahvlilegi ja antakse 10 eurot preemiat ja sina saad kõigile kolleegidele öelda rind kummis: "Välekil on tuli".

Seotud lood:

See tööjõud, mida te soovite enda kontides ettevõtte heaks – mis on väidetavalt pidevates raskustes – rakendada on aga kulu ja ilmselgelt soovitakse seda hoida minimaalsel tasemel. Paljud firmad on lisaks kõigele välismaalaste kamandada, kes siis omakorda kohalikke kupjaid piitsutavad. Ehk teisisõnu, olukord on kaunikesti sarnane varasemale ajale.

On mõisnik, kubjas ning lisaks veel kilter ja aidamees. Neil tuleb laulda neid laule, mis mõisnik ette öelnud on ja lisaks ära jagada tööjaotus; kes on kaanekangutaja, kes sisusööja, kes põhjanoolija. Üheks selliseks suuremaks lugulauluks on kujunenud võõrtööjõu sissetoomine, sest on tekkinud imelik arusaam, et neid võib toita kolme piruka asemel kahega. Eestlane lihtsalt ei oska olla peremees.

Viimase aja üks populaarne teema – tööjõupuudus? Lappan minagi neid pakkumisi ja ei saaks öelda, et ma rõõmust rõkkan. Pigem on need pakkumised vaeselapse käsikivi operaatori laadsed, kus väge võib vaid põhja targa leivakoorukesest loota.

Taevastesse kõrgustesse minev nõue pingetaluvuse kohta, mida aga kunagi numbriliselt ei täpsustata. Töö nooruslikus ja loomingulises kollektiivis, ehk kõige tavalisemas mandunud ussipesas ei ole vist ka eriline tulevikuperspektiiv. Tagatipuks võta veel tööriistad kaasa ja hakka iseenese tööd organiseerima. Enese huvi ja motivatsiooni mehhanism kogu loo juures jääb hoopis segaseks.

Misasi on tööjõupuudus? See on olukord, kus 3-eurone tunnitasu – no mõni annab mõned sendid peale ka – ei võimalda osta piisavas koguses toitvat toitu, et saada oma organismi jõud, mis aitaks teha tööd. Kõht täis Eesti moodi jääb siinkohal küll ühe suure küsimärgiga!

Olukord on lihtsalt selline, sest vaatamata meerikamaa fantaasiafilmidele ei ole veel leiutatud roboteid, kes töötaksid pangetäie vee eest, nagu vanal ajal põhimõtteliselt aurumasin. Lisaks pole toit ju ainus kulu, mida igapäevaselt katta tuleb. Ometigi tahavad kõik olla ettevõtjad, bisnesmanid ja muidu hästi elada.

See tuleneb kapitalismist kui süsteemist, milles teisiti ei saa kui olla parim ja püsima konkurentsis. Sa pead teenima raha, mida saab ühe võimalusena siis, kui me midagi odavalt toodame ja kallilt müüme. Kuid siin ongi see häda, et kuna ööpäeva pikkus on kõigile ühtemoodi lühike, ja omanik ei jõua kõiki töid teha, tuleb tal töötajaid palgata. Siit hakkabki jorutamine pihta.

Ei tööl käimine ega ettevõtlusega tegelemine ole kohustuslik

Loe veel

Ei ole meil maksta ei selle, ei tolle eest ja ega me ise ka täpselt ei tea, miks me siia igakord kokku tuleme. Kulla (tulevane) ettevõtja – tea, et ettevõtlusega tegelemine ei ole kohustuslik! Kui sa tunned, et sa ei saa hakkama, siis ära tee. Oled sina õnnelikum ja ka (tulevased) töötajad, kes muidu sind tagaselja igal sammul kiruvad. Nagunii on sul kõik ligadi-logadi ja ehku peal. Töötamine muide on samamoodi – täiesti vabatahtlik.

Nüüd kindlasti mõnigi "andekas" küsib, et aga kuskohast siis raha tuleb? Raha tuleb pangast. Seal luuakse see arvutis kirjutades lihtsalt number 1 ja hästi palju nulle. Kätte saab selle tavaliselt ATM-ist platinum krediitkaardiga. Nii, et Mart Helme kardetud kõike juhtiv süsteem on ammuilma käes – ära näe tonti seal, kus ta ammuilma olemas.

Kuidas see nii on? Oletame et teil on 3 pätsi saia. Te saaksite müüa need miljoni või euro tükist. Kõik sõltub sellest, palju raha on. Aga mis juhtub siis, kui te need saiad päris tasuta ära annate? Olgu teil seda raha kuitahes palju, siis saia kogus ju sellest ei muutu. Samamoodi, kui te olete ostja rollis. Me võime saia toota rohkem, aga kuskohast tekib ressurss? Teeme saiad arvutis valmis?

Isegi, kui te korjate terad, külvate need maha, kogute saagi, lähete veskile ja teete läbi kõik protsessid, siis raha ei aitaks teid seejuures mitte karvavõrdki – kogu töö peate ikka ise ära tegema. Vaevalt, et söömise eest teile makstakse. Süsteemis endas on aga lihtsalt see asi juba iseenesest paigas, mistõttu raha on lihtsalt kõige kergem vahend ja regulaator. Te ei pea enam jalgratast leiutama, nagu Rainer Vakra oma ülikooli lõputööga.

Seda enam on nii veider alustada igakord teemat, et aga mis see maksab?! Kogu maailmas ehitatakse rahast, süüakse raha; ja pannakse seda omale selga. Seda saiavärki võib alati neile selgitada, kes soovitavad inimestel ikka tööle minna või rohkem teenida, nagu tööl käimine tekitaks rosinasaia iseenesest. Kuidas sinna tavalisele saiale tekitada veel ülipopulaarne lisandväärtus?

Teistpidi huvitav on jällegi inflatsioon. Ühtäkki hakkab saia väärtus hirmsa kiirusega kasvama ning peagi tuleb selle eest maksta üüratu summa, samal ajal aga; rosinate hulk või toiteväärtus ei suurene. Kogus jääb ka samaks, või isegi kahaneb.

Mida tähendab majanduskasv ja mismoodi inimest mõjutab?

See ilus tore sõna – majanduskasv. Kui küsida ükskõik kellelt, mida see tegelikult tähendab, siis jääb vastus suures osas võlgu. Wikipedia annab selgituseks tootmismahu suurenemine – no peaaegu, sest tooted tuleb ju hiljem ka maha müüa.

Oletame majanduskasvu 4% aastas. See tähendab, et tarbimine suurenes 4%. Ehk eeldatavalt iga inimene kulutas mingit ühikut 4% rohkem. Olgu selleks näiteks 4 eurot. Aga mille arvelt tuleb ressurss, et rohkem kulutada? Kui me nüüd jätame ühe kolme eurose kohvi ja eurose saiakese ostmata, kas me oleme siis kohe näljas (arvestades meie niigi kasinat "tööjõudu") või me kasutame ressursse otstarbekamalt?

See jabur püüdlus saavutada iga aasta mingit suurt majanduskasvu on tegelikult elamine tuleviku arvelt koormates niigi rämpsust küllastunud keskkonda, sest teatavasti tekib igas tegevuses ka prügi, millega tegelemine elavdab kusjuures samuti majandust. Muide seda kolme eurost kohvi ikka ostetakse, mis on ilmselge märk rahva viletsast elujärjest.

Üks huvitav "taasavastus" on mulle maksusüsteem. Selleks, et inimene saaks ravikindlustuse tuleb maksta igakuist sotsiaalmaksu, mis on hetkel 165 eurot. Ehk kui keegi saab töötasu 500 eurot kätte, siis tööandjale kaasnevad sellega mured, mis polegi just väikesed. Aastas teeks selle 500 euroga närutamine ligemale 2000 eurot lisakulu. Kuna aga mitte kõigile ei teki see raha õhust tuleb see enne kusagilt saada.

Ilmselt saab see olema toodete või teenuste müügist – ärgem unustagem kapitalismi, mis lausa kohustab sind koguaeg müüma (ka iseend) – tekitama võlga. Aga kui ei õnnestu müüa või tuleb seda teha odavamalt? Sel juhul pole ka katet neile numbritele. Aga kui saadakse vaid 400 eurot töötasu, siis riigimaksu tuleb ikka maksta, kuid ravikindlustust ei teki.

Küsin, mis kasu sellest siis on? Ma kohe kindlasti töötaksin sel juhul mustalt, sest niiviisi maandub 132 eurot minu taskus, mitte riigi, mis ei suuda läbi mitmete põhjakäinyd projektide raames isegi üht interneti kaablit ära vedada!

Teisel variandil ei maandu raha kummagi taskus, ent tööandjal tekib motivatsioon mind palgata ka 400 euroga, sest selleks on raha olemas ja me ei pea skeemitama ning otsima lahendusi, kuhu see näljasent ära peita. Aga mis saab siis, kui ma tahan oma taskusse oluliselt rohkem kui 500 eurot? Ma ei viitsiks iial ettevõtlusega tegeleda, kuigi seda palju soovitatakse.

Ettevõtetel terve rida piiranguid

Lisaks tuleb nõustuda tõsiasjaga, et etttevõtet piiravad kõikvõimalikud nõuded ja ettekirjutused. Sanepidjaam tuleb kohale kui orkaan katrina, kui kusagil on puudu 12. kraanikauss või on piimapakk pesemata. Kujutage ette: nad müüvad veel lahtist saia!

See kõik tegelikult takistab ka tööandjatel töö tegemist ja kaunikesti sama efekti annab see töötajatele endile, sest pidev närviline õhkkond totrustega ei soosi sujuvat protsessi. See kulunud klišee: "mis halvasti see uuesti", on nüüd - mis s***ti, see sinnapaika!

Kindlasti on suur probleem ka personaliküsimus. On inimesi, kellele tõesti ei sobi iga amet, mis on ka iseenesest mõistetav. Kõik ei sobi peadirektorite peadirektoriks nagu mina. Küsimus on isikuomadustes, haridustasemes, kogemustes ja paljudes muudes asjades, kuid meie rahvaarv ei ole siiski nii väike, et ei oleks võimalik teostada valikut.

Võin kindlalt väita aga seda, et enamikel ametitel töötavad võhikud. Kui sa räägid isehakanud spetsialistile aiast, siis tema pakub sulle ikka aiaauku. Selline ilus tore sõna pädevus - seda kohtab haruharva. Hakka või arvama, et ega ei olegi suurt vahet, millisel ametil sa töötad.

Samas on palju väiketootjaid, kelle tootevalik on väga hea. Paadialune pagar teeb näiteks rosinasaia, Rõuge ja Rõngu pagarid imehäid pirukaid. Sortiment on mõistagi suurem. Kuid kuna riigike on väike ja välisturud igast mandist küllastunud, siis on konkurents meeletu. Seetõttu kostubki pidevalt lause: „ei tasu ära”, sest kui kõik kulutused paberil ja päriselus kokku liita on nagu laulusalmis – asja sellest ikkagi ei saa.

Eestlane ei oska veel kõigele lisaks arvutada. Viies kuupäev on legendaarne, sest siis on pensipäev. Sel päeval toimub veider rünne kaubanduses ning mis seal salata, nii mõnegi jaoks on sealtmaalt nädal aega pidu ja siis on kõik taaskord endine. On ju võimalus, et ma saan poodi minna ka kaks nädalat hiljem! Ei ole enam defitsiiti! Laenuprotsendi arvutus on üldse üle mõistuse!

Arvutasime siin näppudel, et kodanik maksab 800 eurot intresse, seda enesele aru andmata. Kas meil seda portsentarvutust enam üldse ei õpetata? Seega raha meil justkui oleks – kauplused viskavad täiesti söödava toidu ka prügikasti ja nendest iga aastastest jõulukerjamistest on häbi kirjutadagi, samamoodi nagu pidevad kassi-ja koerakontorite lugulaulud. Ilmselt ajaga kaasas käivad nähtused.

Mis on siis lahenduseks?

Lahendus kõikidele muredele on olemas! Absoluutne monarhia – kõik käivad ühtviisi riides, kõigil on ühesugune jottpood, kõik söövad vaid normi jagu aganaleiba. Valitseja on taas vaarao. Aga ajaloost on teada mustmiljon kordi, et see kõik ei toimi. Alati leidub keegi, kel nina vingus ja ei taheta istuda ega astuda.

Teine võimalus on, kui iga inimene kuulutab välja oma riigi, mille suuruseks on näiteks üks hektar ja ta saab oma elu korraldada täpselt oma äranägemise järgi – ilmselt seniks kuni viikingid või mongolid ründavad.

Selge on see, et järjest suureneva rahvastiku korral jääb supp pajas üha lahjemaks ja sellega ühtlasi ka tööjõud. Selle asemel, et siin mingit odavat propagandat toota (x eurot brutona kätte sellele, kes sõbra töötajaks värbab, ja seda hiljem kibedasti kahetseb selle asemel, et tõsta tunnitasu kasvõi 50 senti) ja oma joru (meil on vaja saada välistööjõudu, sest nemad töötavad vaid kausikese riisi eest) ajada, istu tunniks ajaks tugitooli ja ole edaspidi lihtsalt naabrist halvem ning lõpeta see raha kummardamine.