Alustuseks ütlen kohe ära, et ma ei ole pensionide vastane. Samuti pooldan ma seda, et inimesed omale pensioniks koguksid. Küll aga ei saa kuidagi rahul olla sellega, mida praegu inimestele peale surutakse sildi all, et see on neile kasulik. Ei ole!

Pikalt ja laialt on erinevatest allikatest tulnud poolt ja vastuargumente teise pensionisamba suunas, kuid ma pole kordagi näinud välja tooduna seda, kui lihtlabaselt ebaõiglane on tegelikult teise pensionisamba ülesehituse struktuur.

Seetõttu panen siia kirja paar võrdlusnäidet, kuidas mina teist pensionisammast näen ja miks ma pole mitte kunagi isegi mõelnud sellega liitumisest (olen üks vähestest õnnelikest, kellel see kohustuslik ei olnud).

Laenurahapõhine näide

Kui inimene soovib saada enda käsutusse raha, siis ühe võimalusena ta võtab laenu. Laen ei tule kunagi tasuta kätte. Kui pank nõustub sulle laenu ehk raha andma, siis ta küsib sinult lepingutasu ja sa maksad veel lisaks intressi niikaua, kuni oled kogu summa tagastanud.

Näiteks laenuga ostetud korter võib sulle 30 aasta jooksul kokku minna ligikaudu kaks korda rohkem kui tegelik ostuhind. Sa maksad ostuhinna müüjale ja teist samapalju intresside näol pangale.

Kui nüüd inimesel on teine pensionisammas ja ta läheb pensionile, siis talle pakutakse võimalus sõlmida väljamakseleping. Lepingu sisu on jämedalt selline, et inimene annab kogu kogunenud raha pensioni välja maksma hakkavale ühingule ning hakkab siis sealt jupikaupa raha tagasi saama. Kas raha enda käsutusse saanud ühing maksab inimesele lepingutasu ja intressi? Ei maksa!

Ta saab raha enda käsutusse ja tagatipuks – kui inimene peaks varem surema –, siis jääb kogu raha ühingule. Jah, siin on kindlustusvariandid, et juhul kui inimene sureb enne kindlustusperioodi, siis saavad osa raha pärijad, kuid selle kindlustuse saamise eest maksab pensionär ühingule igakuise väiksema pensioni näol ühingule lõivu. Ehk kogu tagasimakstav summa väheneb väiksemaks, kui sisse antud raha.

See on karjuv ebaõiglus raha enda kasutusse saamise printsiibist lähtudes. Rääkimata sellest, et ühing saab raha enda kätte täna, kuid tagasi maksab jupikaupa. Enamuse aastaid hiljem, kui tänu inflatsioonile on raha väärtus märgatavalt vähenenud. Sisuliselt saab ühing tasuta autoraha täna ja annab aastate pärast sama numbrilise rahakoguse tagasi, mille eest saab tulevikus auto asemel hamburgeri.

Kas kellelegi terve mõistusega inimesele tundub see õiglane? Ahjaa, pangad ütlevad õigustuseks, et sa oled sisse maksnud 2% ja riik on 4% juurde pannud – ehk sa oled võitnud rahaliselt. Sisuliselt värske pensionär aitab varastada riigilt, kuna see on ju ka talle kasulik?

Investeerimispõhine näide

Siin läheb asi tõeliselt huvitavaks. Loomulikult on võimalik investeerida riskantsemalt ja vähemriskantsemalt, kuid see ei muuda asja tuuma, miks eelmine laenubaasiline näide veelgi jaburamalt ebaõiglane on. Toon väga lihtsa näite, kui inimene saab oma pensioniraha kohe kätte ja paigutab selle dividendiaktsiatesse.

Lihtsuse pärast jätame munad eri korvidesse paigutamast ning paneme kõik näiteks Tallinna Sadama aktsiatesse. Halloo pankurihärrad, siinkohal pakun teil koduse matemaatikaülesandega lükata ümber mu väide, et Tallinna Sadam maksab iga aasta rohkem dividende, kui pensioni välja maksev ühing pensionina täpselt sama kogutud summa pealt.

Mis teeb asja eriti markantselt ebaõiglaseks on see, et pensioni välja maksev ühing võtab kogu raha endale, samal ajal kui Tallinna Sadama aktsiad jäävad alles – mis siis, et pärijatele!