Lukoil kahe heinakuhja vahel, päästab vaid tegevus välismaal
Lukoilile astub kandadele riiklik ettevõte Rosneft, kes käitub üliagressiivselt, ostes turult kokku üha uusi varasid. See peegeldab Venemaa naftatööstuskompleksi peamist suundumust, mille järgi taastab riik oma varem kaotatud positsioone. Riikliku ekspansiooni mootoritena töötavad Rosneft ja Gazprom.
Venemaa omapäraks võib pidada asjaolu, et riik on ära jagatud ärieliidi rühmituste vahel, kellest igaüks kontrollib mõnda majandussektorit. Sellepärast pole Rosneft ja Gazprom mitte niivõrd riigi omanduses olevad partnerid, kuivõrd konkurendid, mida patroneerivad president Vladimir Putini lähimas kaaskonnas tegutsevad grupeeringud. Selline jaotus muudab eraettevõtjatele üheaegse sõbrustamise mõlema suure kütuseettevõtega keeruliseks. Kuid sõbrustama nendega peab, sest mõlema ettevõtte isu aina kasvab, haarates oma huvi alla isegi selliseid gigante nagu Lukoil.
Lukoili ees seisab eriti dramaatiline valik just presidendivalimiste eel, sest nii Gazprom kui ka Rosneft kaitsevad valimistel tõenäoliselt eri kandidaatide huvisid.
Kui Lukoili juht Vagit Alekperov peaks sattuma vastuollu Rosneftiga, tõuseb päevakorda kahe ettevõtte liitmine. Kui vastaspooleks osutub aga Gazprom, tõmmatakse kriips peale Lukoili gaasiärile.
Gazpromiga läbisaamist on Alekperov alles hiljuti omal nahal proovinud. Lukoilile ei antud pikka aega võimalust lasta oma Nahodkinski leiukoha gaasi Gazpromi torudesse. Kui aga toru avati, kasvas Lukoili gaasitoodang eelmisel aastal 148,4 protsenti. Tegemist on kogu naftatööstuse silmapaistvaima tulemusega.
Komandeeringute seeria
Riskide vähendamiseks jääb Lukoilile ainukese võimalusena üle arendada tegevust välismaal. Lukoili asutaja Vagit Alekperov kavatses üles ehitada üleilmse tähtsusega energeetikaettevõtte. Selline idee tekkis Alekperovil juba Nõukogude ajal, kui ta töötas Nõukogude Liidu nafta- ja gaasitööstuse aseministrina. Veel enne kui Lukoil ilmale tuli, võttis mees ette terve seeria väliskomandeeringuid, mille käigus õppis tundma, kuidas töötavad lääne kompaniid.
Räägitakse, et Alekperov pöördus Suurbritannia naftagigandi BP poole, saamaks abi vertikaalselt integreeritud Nõukogude riikliku naftakompanii loomiseks. Vastutasuks pakkus Alekperov strateegilist koostööd. Kuid britid lükkasid selle pakkumise tagasi, sest ei pidanud Alekperovi ideed Nõukogude süsteemi tingimustes võimalikuks.
Ja nüüd seisab Alekperov oma idee ellu viimise lävel. Tema strateegiliseks partneriks on Ameerika ConocoPhillips, kes ostis viiendiku Lukoili aktsiatest. Ameeriklaste kaasamine võib olla heaks kindlustuspoliisiks, kui firma vastu tekib huvi mõnel riigiettevõttel.
Lukoil tahab väga muutuda rahvusvaheliseks ning põhiaktsionärid soovitavad seda teha mitte Venemaal, vaid välismaal. Tegemist on ettevõtte absoluutse prioriteediga, sest Lukoili nn välismaa tütred kasvatavad tootmist üha aktiivsemalt. Eelmisel aastal kasvas Lukoili nafta ammutamine Venemaa piiride taga 46 protsenti.
Tõsi, gaasi osas paistab pilt teistsugune. Venemaal kasvas Lukoili gaasitoodang 2,5 korda, väljaspool aga vaid neli protsenti. Gaasitootmise nii järsu suurenemise põhjuseks on Nahodkinski leiukoha kasutusele võtmine.
Lukoili eksport kasvab jõudsalt. Torusüsteemi Transneft kaudu eksportis Lukoil eelmisel aastal 37,8 miljonit tonni naftat, mis on kümnendiku võrra rohkem kui aasta varem. Lisaks veel 2,8 miljonit tonni eksportis ettevõte teisi kanaleid kasutades.
Eksootiline Lukoil
Toornafta eksportimise nii suur kasv näitab, et ettevõte loobus nafta ümbertöötamisvõimsuste suurendamisest kodumaal. Lukoil ostab aktiivselt naftatehaseid ja bensiinijaamu välismaal, mis vähendab omandi ümberjagamise poliitilist riski.
Näiliselt vähenes Lukoili välismaa tehaste toodang kuue protsendi võrra 9,4 miljoni tonnini. Kuid sellist langust selgitab Odessa naftatehase sulgemine remondiks. Lukoil üritas seda auku ebaõnnestunult täita Burgases asuva naftatehase toodangu suurendamisega. Lisaks suurendas Lukoil 75 protsendi võrra toornafta tarneid teistesse tehastesse, kus ettevõte eelmisel aastas töötles ligi 5 miljonit tonni naftat.
Lukoili nafta pumpamise projekte on kõikjal maailmas. Kui kuus aastat tagasi oli Lukoilil vaid seitse sellist projekti, siis praegu 26 projekti 13 maailma maal. Need on Kaspia regioon, Usbekistan, Aafrika – seal ennekõike Egiptus –, Colombia, Saudi Araabia. Samuti ootab Lukoil Iraagi projektide reanimeerimist ning ammutamise alustamist Iraanis. Eelmisel aastal kirjutati alla leping merepõhja leiukoha hõlvamiseks Elevandiluurannikul.
Erilise agressiivsusega tegutseb Lukoil nafta töötlemise ja müügi alal. Raha väljaviimine Venemaalt ja katse ehitada väärtuskett ammutamisest kuni lõpptarbijale müümiseni näib mõistlik. Ühelt poolt arvestab see nii äririske kuid ka võimalikku võimuvertikaalide muutumist 2008. aasta presidendivalimistega.
2000. aastal ostis Lukoil Ameerika ettevõtte Getty Petroleum Marketing Inc., millele kuulub 1300 bensiinijaama 13 Ameerika Ühendriikide osariigis.
Siiski oli tegemist peamiselt mainekujundusprojektiga, sest näiteks asub nüüd üks Lukoili bensiinijaam mõne kilomeetri kaugusel Valgest Majast.
Mitmekesistamise kava
2003. aastal võitis Lukoil konkursi Serbia ettevõtte Beopetroli 79,5 protsendi aktsiate omandamiseks. See ettevõte kontrollib viiendikku Serbia bensiinijaamade turust. 2004. aastal ostis ConocoPhillips 795 bensiinijaama New-Jerseys ja Pennsylvanias, mis peaaegu kahekordistas ettevõtte turuosa USA kirdeosas.
2005. aastal ostis Lukoil Soome Oy Teboil AB ja Suomen Petrooli Oy, mis tegutsevad 289 bensiinijaama ja 132 diislikütuse müügipunktiga, olles Soome turul tugevas positsioonis.
Lukoili välismaa projektid muutuvad üha mastaapsemaks ja eksootilisemaks. Mullu kutsuti ettevõte osalema naftatöötlemistehase rajamisel Vietnamis. Samuti areneb naftatöötlemistehas Hiinas Datsinis.
2006. aasta oktoobris avaldatud Lukoili tegevuse mitmekesistamise plaan näeb ette, et nelja aasta pärast asub 14 protsenti kõikidest Lukoili võimsustest Aasias ja Ameerikas, kus need praegu peaaegu täiesti puuduvad, kui välja arvata nn mainekujunduslik võrk Ühendriikides.
Kuid Lukoili peamine tegevus toimub seni SRÜ aladel ja Ida-Euroopas. Tasuks märkida Odessa naftatehast, Petrotel-Lukoili Rumeenias ja Lukoil Neftohim Burgast Bulgaarias, mis annavad viiendiku Lukoili naftatoodete tootmise kogumahust. Samal ajal tahab Lukoil ehitada naftatehast Türgisse Zonguldaki meresadama lähedusse, tootmismahuga 8–10 miljonit tonni aastas. Naftatehasega käib kaasas ka tanklaketi rajamine. Sama loogika järgi arendab Lukoil oma tegevust ka Balti riikides.
Lukoili ekspansioonikavadega liitub ka ConocoPhillips, kellelt Lukoil ostis mullu detsembris bensiinijaamade keti Jet, millesse kuulub 156 tanklat Belgias, 49 Soomes, 44 Tsˇehhis, 30 Ungaris, 83 Poolas, 14 Slovakkias.
Samaaegselt suundumisega välismaale, muutub ka ettevõtte aktsionäride koosseis. Üha suurema kaalu saab Lukoilis lääne kapital. Siit paistab ettevõtte strateegiline kurss – mitte takerduda Venemaa piiridesse.
