Luksuskaupade maks: pealt populaarne, seest küsitav

 (4)
Luksuskaupade maks: pealt populaarne, seest küsitav
----

Mõõdukate erakonna noorem pool on käinud välja populaarse, kuid praktikas raskesti teostatava idee kehtestada luksuskaupadele eraldi maks.

Eelmine samalaadne katse tehti nelja aasta eest kehtestada, kuid siis jäi asi soiku.

Idee kehtestada luksuskaupadele eraldi maks läheb rahvale peale, mis sest, et asja korraldamine kallis ning tõusev tulu tühine. Arvamusuuringute järgi toetab sellist maksu kaks kolmandikku Eesti elanikest.

Poliitilise ideena on luksuskaupade maksul Eestis pikk eluiga. Kord on seda kiitnud rahvaliitlane Villu Reiljan, kord isamaaliitlane Jüri Mõis. Kõige konkreeetsema algatuse tegi ses vallas üle-eelmine valitsus, mil rahandusministeerium alustas lausa sellesisulise eelnõu koostamist. Nüüd kuumutas vana mõtte kõrgemale temperatuurile taas ühendus Noored Mõõdukad, mis möödunud nädalavahetusel Tallinnas kongressi pidas.

Noormõõdukate presidendi Jarno Lauri sõnul on asja tuumaks “mõttetu tarbimise” piiramine.

“Eesmärk peaks olema mõttetu tarbimise pärssimine ning panna liigset luksust taga ajavatele inimestele kohustus maksta osa oma priiskamisest lõivuna teistele,” ütles Laur.

Lauri arvates tuleb luksusmaks kehtestada nii autodele kui jahtidele, nii kelladele kui ehetele. Ent siiski mitte kõigile, vaid ainult kallimatele neist. Näiteks auto puhul algaks luksusmaks alates miljonilisest hinnast ning käekella puhul 20 tuhandest. Ka mitte kõiki ehted ei tuleks Lauri sõnul luksusmaksustada. Nii tuleks tema arvates iga tooterühma puhul sätestada mingi piirhind, millest alates muutub kaup luksuslikuks. Lauri sõnul oleks selle loogika järgi näiteks lai ja raske käevõru luksusese, kitsas ja kerge aga mitte.

Et kunstiteosed nende kavade järgi luksusmaksu alla ei läheks, tekib küsimus, mis saab siis, kui kallis käevõru on näiteks ehtekunstniku originaaltöö. Siin satub luksusmaksustaja kimbatusse. “No see on liiga detailne küsimus,” ütles Laur. “Me ei ole kõike veel nii selgeks vaielnud.”

Paraku on luksusmaksu idee sellistest küsitavustest tulvil, nendib endine rahandusminister Mart Opmann. Praegu investeerimispanga PCA Corporate Finance Eesti esindajana töötava Opmanni ministriksoleku ajal surusid osad kabinetiliikmed luksusmaksu kangesti peale. See oli plaanis kehtestada veel 1999. aastal. Kavas oli kehtestada ligi 50-protsendiline aktsiis kallile kodutehnikale, mööblile, veesõidukitele, miljoniautodele ja hinnalisele kosmeetikale. Arvutused näitasid, et sellest oleks eelarve kasvanud vähem kui poole protsendi ehk 50 miljoni krooni võrra. Ometi unustati need plaanid peagi, meenutab Opmann.

“Me töötasime selle kallal, aga ei suutnud defineerida konkreetseid kaupu põhimõttel, et need on luksuskaubad ja nood mitte,” ütles Opmann. “Selle maksu defineerimine on raske, administreerimiskulud on suured ning maks ise võrreldes paljude teiste põhimaksudega nii väike.”

Opmann nentis, et luksusmaksust möödahiilimiseks on kümneid võimalusi. “Näiteks kui seada piir, et luksusmaks algab auto puhul alates 700 000 kroonisest hinnast, võib müüja baashinna langetada sellest madalamale. Või ostetakse auto näiteks kolmes osas, nii et teatud autoosad ostetakse hiljem varuosadena juurde.”

Luksusmaksu idee ajab kulmu kipra ka Riigikogu rahanduskomisjoni esimehel, reformierakondlasel Meeelis Atonenil. Ta viitab koguni võimalikule korruptsioonialgele.

“Selline luksuskaupade defineerimine on alati väga suvaline,” ütles Atonen. “Ennustan, et siis hakkaksid kaubamärgid võitlema, et mina ei ole luksus, aga konkurent on luksus, tekib suur sõda ja lobby.” Atoneni arvates on luksusmaksu mõtte ülessoojendamine vaid populistlik katse üht seltskonda teise vastu üles ässitada.