Luminor pensionisüsteemist: raha ühest taskust teise tõstmine ei tee kedagi rikkamaks
Viimased pensionireformi muudatusettepanekud soosivad, et I sammas ehk riiklik pension muutub solidaarsemaks ja loeb vähem inimeste enda panus. Kahjuks ei too see aga meie kolmesambalisse pensionisüsteemi tervikuna oluliselt ressurssi juurde, kuna raha n-ö ühest taskust teise tõstmine ei tee kedagi rikkamaks, kirjutab Luminor Pensions Estonia juhatuse liige Martin Rajasalu kommentaariks Ärilehes ilmunud artiklile Swedbank: pensionisambad võiks ringi mängida.
Meil on vaja süsteemi tervikuna raha juurde tuua, kuna see on hetkel alarahastatud. Üks ja pea ainus kasutamata ja kasulik lahendus on tööandjapension. Tõsi küll, see on Eestis veel lapsekingades. Üks põhjusi puudutab rahalist poolt – puuduvad vajalikud sotsiaalmaksu soodustused ettevõtjatele. Seetõttu on Eestis äärmiselt tähtis rakendada tööandjapensioni täiendav regulatsioon ning muuta vabatahtlik kogumine III sambasse atraktiivsemaks, et pensionisektorisse rohkem raha kaasataks.
Teisest küljest näeme, et töötajate ja tööandjate hoiak tööandjapensionisse erineb kardinaalselt. Tegime eelmisel aastal uuringu, kus selgus, et 58% töötajatest peab tööandjapensionit oluliseks, vastukaaluks vaid 27% tööandjatest peab seda oluliseks. Vaid 3% ettevõtetest pakub seda täna Eestis (uuringus osales 1000 vastajat vanuses 23-59 aastat ja 300 ettevõtte ja kolmanda sektori asutuse esindajat). Näeme, et ootused tööandjapensionile on kõrgemad kui tööandjad seda täna pakkuda suudavad. Ka riik ei tunnista selle lahenduse potentsiaali. Samas on see praegust tööjõupuudust silmas pidades aga oluline mõttekoht – millega konkurentsirohkel tööturul töötajaid endale võita?
Usume, et vähene tööandjapensioni kasutuselevõtt seisab lisaks paindlikule maksusoodustuste süsteemi puudusele ka madala teadlikkuse taga. Seda näitavad ka küsitluse tulemused – tööandjapensioni mõiste on ühiskonnas veel vähe kinnistunud või arvatakse näiteks, et see on seotud tööstaaži või palga suurusega. Teema tutvustamisel inimestele peaks olema roll kõigil turuosalistel, kuna tundmatud ja uued asjad tekitavad paratamatult küsimusi ja nõuavad turul kanda kinnitamiseks aega. Fakt on aga see, et kõikjal maailmas on individuaalsed vabatahtlikud pensionikogumislahendused kaasatud inimeste arvult väiksemad kui kas vabatahtlikud või poolvabatahtlikud tööandjapensioni skeemid. Seetõttu on tööandjapension ühiskonnale oluline teema. See katab suure hulga inimeste turvavajadust. Ettevõtted võiksid näha enam selle võimalusi, mitte vaid takistusi ning kaaluda alternatiivse lahendusena töötajate väärtuspaketis.
Tänased uuringud ja analüüsid näitavad, et inimeste ootus pensioni suhtes on väga suur. Seetõttu tasuks olla ettevaatlik kohustusliku II samba vabatahtlike maksetega täiendamise osas. Vahemikku tänase reaalsuse ja ootuse vahel ei saa katta pisiremondi või mõningase vabatahtliku säästuga, mis koguneks märkamatult. Rahuldava tulemuse saamiseks on vaja kasvatada pensionikogumise summasid vägagi jõuliselt. Olemasolevatele süsteemidele täiendavate võimaluste lisamine ehk siis II ja III samba liitmine, muudab süsteemi eesmärgikaugemaks ning keerukamaks. Tekib suur süsteemis pettumise risk, sest paljude inimeste ootused ei pruugi vastata nende panusele ja seetõttu saadavale tulemusele. Samuti on keeruline juhtida süsteemselt riiklikku ja ühiskondlikku riski – vananeva elanikkonna vaesumist.
Kuigi kõik täiendavad pensionisäästud on kasuks nii individuaalselt kui ka ühiskondlikul tasemel, siis esimeste sammudena peame püüdlema süsteemsete lahenduste poole ja kasutama seni veel kasutamata ressursse ja võimalusi. Tööandjapensioni rakendamine läbi täiendavate regulatsioonide ja maksuinitsiatiivide on selles loetelus esimene. Kuna riik ei saa ka täna olulist maksutulu tööandjapenisonilt, siis pole ka probleemiks kui seda lahendust rohkem soodustada ning tulevikus makse mitte koguda. Töötajatel ja tööandjatel on aga palju võita nii turvatunde kui konkurentsivõime parandamise näol.
