Maailma pangandusturg vaevleb endiselt kriisis
Maailma pangandusmaastik on viimase aasta jooksul dramaatiliselt muutunud. 23. novembril otsustas USA valitsus päästa Citigroupi, mis veel mullu juulis oli ajakirja The Banker edetabelis turuväärtuselt maailma suurim pank
Ja Citigroup ei ole ainus. Palju on ajakirjanduses räägitud USA ja Suurbritannia pankadest, kuid abipakette on jagatud ka teistes maades. Näiteks võiks tuua Venemaa, kes on otseselt või kaudselt kulutanud finantskriisi ohjeldamiseks üle 200 miljardi dollari, või ka naftatuludelt rikkad Araabia Ühendemiraadid ja Kuveidi. Nii nagu Berliini müüri langemist ei julgenud mõni aasta enne selle toimumist veel keegi uskuda, nii ei oodanud ka enamik analüütikuid ja pangajuhte pankade sellist abitarvet ja „taasriigistamist”, mida näeme sel sügisel. Tooksin esile kaks aspekti, millele mitu vaatlejat on ka juba tähelepanu juhtinud.
Esiteks ei ole abipaketid seni veel suutnud murda üldist pankade finantseerimistingimuste karmistamise trendi. Ka keskpankade ulatuslikud intressikärped ei ole suutnud vajalikul määral laenuturgu aktiveerida. Laenuraha on endiselt vägagi piiratud ressurss ja jääb selleks tõenäoliselt veel mõneks ajaks. Pangad ise on uute laenude väljastamisel äärmiselt ettevaatlikud. Samal ajal on ka ettevõtjad tulevikuplaane tehes kartlikumad.
Teiseks on palju vaatlejaid juhtinud tähelepanu asjaolule, et otsused abipakettide kohta langetatakse kohati äärmiselt kiirelt ja nende sisuline analüüs võib seetõttu jääda mõnevõrra pealiskaudseks. Pessimistlikumad analüütikud on isegi öelnud, et sellise rahalise mahuga tehingud ei oleks neissamades patuoinasteks saanud pankades kunagi sündinud nii kiiresti ja oleksid enne läbinud eri komiteedes korduvaid arutelusid. Niisiis juhitakse tähelepanu hirmule, et seesama abipakettide laine võib viie aasta pärast tagasi vaadates osutuda kvaliteedinäitajatelt sama keskpäraseks kui päästetavate finantsinstitutsioonide enese varasemad tehingud.
Reeglid karmimaks
Käed on tööd täis ka regulaatoritel. Tõenäoliselt ei ole ühegi riigi finantssektori järelevaatajatel olnud korraliste ja erakorraliste järelevalvemenetluste osas nii palju koormust kui viimaste kuude jooksul. Seejuures on paralleelselt tõstatatud regulatsiooni piisavuse küsimus, et pärast kriisi saaks finantsinstitutsioonide riskide hindamise uutele alustele viia. Kindel on, et regulatsioon muutub karmimaks. Novembris toimunud G20 tippkohtumisel vastu võetud deklaratsioonis lubavad riigijuhid algatada suure reformilaine, mille hulgas ei täiendata oluliselt mitte ainult regulatiivseid nõudeid ja kohustusi finantsasutustele, vaid jätkatakse ka uuendusi IMF-i ja Maailmapanga osas, et tagada nende parem kohanemine maailmamajanduses toimuvaga.
