Maailma parim robot on inimene
Kaks nädalat tagasi esitles Suurbritannia valitsus 270 lehekülje pikkust raportit, mis väitis, et 20–50 aasta pärast võiksid valmida esimesed teadvusega robotid. Ettekande teinud Sir David King, valitsuse teadusnõunik, rääkis, kuidas sel juhul korraldada robotite valimisõigus, millised võiksid olla robotite pensionid, palga- ja ametiühingutingimused, kuidas peaksid robotid maksma riigimakse. Tiitel “Sir” David Kingi nime ees näitab (loodetavasti), et mehe elutöö on juba tehtud ja vanamehel on vaja lihtsalt leida põhjusi, õigustamaks, miks valitsus talle ikka veel palka maksab.
Samas on teadvusega robotid tõepoolest kõigi tehismõistuse (tehisintellekti) uurijate ja robotiteadlaste Püha Graal, eesmärkide eesmärk, Grand Finale. Tallinna tehnikaülikoolis tehismõistuse küsimusega tegelev professor Tanel Tammet lisab siiski, et otseselt tema ja ta kolleegid üle maailma teadvusega robotite loomisega ei tegele: “Kaudselt võib meie töö aga tõepoolest selleni välja viia.” Arutelu “robotiõiguste” üle peab Tammet siiski mõttetuks: “Rääkida, kuidas robotid peaksid riigimakse maksma, on sama hea, kui sipelgad arutaksid, kuidas panna inimesed paremini puuokkaid korjama.” Teadvusega robotite puhul oleksid sipelgate rollis paraku inimesed.
Tehismõistust uurivas teadusharus toimus kainenemine juba 1970-ndate aastate lõpus. Enne seda anti suuri lubadusi, kulutati tohutuid rahasummasid ja tundus, et kohe-kohe astub uksest sisse “masin nagu inimene”. Seda ei juhtunud ja pole ka näha, millal võiks juhtuda. Kui mingit lohutavat moraali tolleaegsest entusiasmist tänasesse päeva tuua, siis seda, et inimene on uskumatult keerulisem, täiuslikum ja arusaamatum, kui me enne seda teadsime.
Mõtleb nagu inimene
Robotiteaduse võib lihtsustatult jagada kaheks haruks: panna masin liikuma nagu inimene ja panna masin mõtlema nagu inimene. Jaapanlased on kulutanud miljardeid dollareid kõndiva, istuva või rattaga sõitvate robotite loomiseks. Sellised vidinad on ka olemas ja tegu on tõeliste lastelemmikutega igasugustel teadushow´del. Honda tehases paar aastat tagasi külas käinud Taani kuninganna Margaretile ulatas lillekimbu ja terekäe inimkujuline robot. Kahtlemata on selliste robotite puhul tegu meelelahutusega, kuid näitab ka inimliikumise jäljendamise keerukust. Edusamme on tehtud, aga kas tunneli lõpus valgus ikka paistab?
“Me lihtsalt ei tea, miks inimene nii hästi liigub,” selgitab Alvo Aabloo Tartu ülikooli tehnoloogiainstituudist hetkeseisu. Aabloo koos kolleegidega tegeleb Tartus ühe robotiteaduse alamliigiga – tehislihaste loomisega. Välimuselt riidetükke meenutavad plastikust ribad, mille elektriimpulsid liikuma panevad, kasutusaladeks on meditsiin ja sõjandus. Hääletud ja vastupidavad lihased võiksid olla vajalikud komponendid riistapuudes, mis peavad luurama ja nuhkima vaenlase tagalas. Tehislihaseid üritatakse kinnitada ka inimese külge, et viimase füüsilist võimekust tõsta. Nii võiks teoreetiline supersõdur hüpata ühelt pilvelõhkujalt teisele. “Praegu on see küll täielik fantastika, kuid arvestades, kui suuri summasid sellele kulutatakse, siis mingeid tulemusi nad ühel hetkel ka saavad,” kommenteerib Aabloo.
Ka tehismõistuse uurimine on liikunud abstraktselt ja ulmeliselt teadvusega roboti teemalt rohkem praktilise pool. Tanel Tammet viitab uurimisharule, mis tahab panna programmid (masinad) omavahel suhtlema. Näiteks erinevates kohtades laoseisu jälgivad programmid on olemas ning arendus toimub selles suunas, et need erinevad programmid suudaksid omavahel iseseisvalt suhelda.
Üks tehismõistuse temaatika nurgakivisid on programmide (robotite) iseseisev õppimisvõime. Robotivõistlustel on tavaline, et masin lastakse lahti aedikusse, mis on täidetud objektidega, millest robot eelnevalt teadlik pole. Seal liikudes tunneb robot ära takistusi ja mida kauem aedikus viibib, seda paremini tunneb, seda kiiremini liigub, seda vähem teeb vigu. On see õppimisvõime? Kõige primitiivsemal tasemel, jah. “Antud juhul on tegu mäletamisega, ta lihtsalt salvestab teadmisi, teadvusest või üldistusvõimest rääkida ei saa,” ütleb Tanel Tammet. Kuid kraad kangem lihtsalt mööda etteprogrammeeritud trajektoori liikuvast robotist küll.
Äratundmisteema üks praktilisemaid suundi on kõnetuvastus. Sellega saab robot (programm) juba peaaegu hakkama, aga järelduste tegemisest ning kõne sisu mõistmisest saab vaevalt rääkida. Kõnet kuulav programm võib küll ära tunda sõna “pomm” ja selle isegi paberi peale välja trükkida. Aga kas jutt käib Alžeeria terroristide järgmisest salaplaanist või jalgpallur Zinedine Zidane´i pommlöögist brasiillaste väravavõrku, siis seda mõista ja iseseisvat järeldust teha on juba hoopis keerulisem. Tegelikult on juba praegu olemas programmid, mis kammivad läbi internetilehekülgi ja kui mõnes kohas kordub nimi Osama bin Laden liiga tihti, saadavad info CIA-le. Neil juhtudel on tegu on siiski mehaanilise, inimese poolt antud käskude täitmise, mitte arusaamise endaga.
Igav, räpane ja ohtlik
Praeegu on reaalsus see, et täiuslikeim robot on inimene. Sõna otseses mõttes. Maailmas on mustmiljon inimest, seal hulgas Eestis, kelle 40-aastane töökarjäär möödub nelja liigutuse abil: pööre paremale, haare kasti järele, pööre vasakule, kast liinile… Ja nii tund-tunni, päev-päeva järel kuni pensionini välja. Siis odav käekell, soe käepigistus ja järelejäänud pensionipõlve saatev küsimus: mida mina siis oma elus korda saatsin?
See on koht, kus tulevad mängu tööstusrobotid. Inglise keeles kasutatakse selle valdkonna iseloomustamiseks väljendit 3D: dull, dirty and dangerous. Ehk igav, räpane ja ohtlik. Suurim tööstusrobotite läbimurre on toimunud autotööstuses, aga ka keemiareostuse koristamises või pommide käsitlemisel. Tööstusrobotite teemat vallatakse Eestis hästi Tallinna külje all Mõigus asuvas IPO Automaatika peakontoris.
Firma tegevjuht Tiit Kanne selgitab, et robotite eelis inimeste ees on neis kohtades, kus vaja monotoonsust, aga ka täpsust ja kiirust. See tuleb suurepäraselt välja, kui vaadata IPO katsepinnal ühe tõsteroboti seadistamist. 700 kilogrammi kaaluv robot suudab tõsta kuni 60-kilogrammiseid objekte 0,2-millimeetrise täpsusega. Mõni tund hiljem alustab robot teed Elva suunas, kus hakkab Saint-Gobain Sekurit Eesti autoklaasitehases klaastahvleid erinevatest virnadest liinile tõstma.
Selle klaastahvleid tõstva roboti liikumine on lummav. Omamoodi esteetika. Milline täpsus, milline kiirus. Pane Wagneri Valküürid taustaks mängima ja tõeline masinaballett on valmis. Samu asju tegev inimene mõjuks aga masendavalt. Eestis on inimeste teadlikkus tööstusrobotite võimalustest praegu veel siiski madal, ütleb Tiit Kanne. Lisaks Saint-Gobainile (kelle jaoks kõnealune robot on juba kolmas), on robot nii ka Saku kui A. Le Coqi tehastes. Samuti töötavad Eestis mitmed keevitusrobotid. “Tõusvad palgakulud sunnivad teemaga siiski rohkem tegelema,” arvab IPO tegevjuht Tiit Kanne.
Teine aspekt, kuskohast võib tulla surve tööstusrobotite suuremaks kasutuselevõtuks, on tööohutuse suurendamiseks ja kutsehaiguste vältimiseks karmistuvad reeglid. Eestiski on tuhandeid meesterahvaid, kes käivad ringi köndistunud sõrmede või tõmblevate liigestega. Päevade kaupa mingit puu- või kivitükki saagides on ainult aja küsimus, mil juhtud komistama või valel ajal silma pilgutama ja oledki näppudest (heal juhul) ilma. Enamikke selliseid töid suudaksid vabalt ära teha robotid, aga praegu maksavad Eestis robotid veel rohkem kui inimelud.
Tööstusrobotite võimed pole siiski piiramatud. IPO Automaatika tegevjuht Tiit Kanne arutleb meie bensiinijaamadeski müüdavate ja inimeste poolt kokkupandavate valmisvõileibade näitel, mida suudaksid robotid teha. Leiba lõigata ja liinile asetada? Jah, kiiremini ja täpsemaltki kui inimesed. Vorstiviilu leiva peale asetada? Jah, pole probleemi. Takistused võivad tulla veidi efemeersemate asjade, näiteks salatilehtede käsitlemisel.
Hoopis keerukas võib aga olla prognoosimatute olukordadega toime tulemine. Mis juhtub siis, kui salatilehel on mädaplekk? Või vorstiviil on halvaks läinud?
Siin jõuab tööstusrobotite võimekuse küsimus tagasi loo alguses esitatud robotite õppimisvõime teema juurde. Just seepärast pole veel olemas kõlblikke õmblusroboteid, et vabastada kümneid miljoneid madalapalgalisi naisi rutiinsest tööst. Robotid suudavad lõigata küll riiet ja teha seda kiiremini ning täpsemalt kui inimesed, kuid robot ei suuda ära tunda riidevolti või väikest kortsu, mis rikuks kogu õmbluse.
Nii käibki pluusi õmblemine samamoodi nagu 150 aastat tagasi härra Singeri ajal: mehhaaniline nõel ja kaks inimkätt.
Kurb kuulsus
Huvitav fakt
robotite ajaloost
•• Robootika üks ajalooline verstapost seostub Kawasaki tehase kunagise töötaja Kenji Urada nimega.
•• 1981. aastal sai tollal 37-aastasest Uradast esimene inimene, kelle tappis robot. Mees läks parandama ühte vigast robotit, kuid õnnetuseks ei suutnud robotit täielikult välja lülitada.
•• Robot tõukas Uradat oma mehaanilise käega, paisates mehe jahvatusmasinasse.
Tehismõistus on veel väga nõrk
•• Head ja ainukest seletust, mida tehismõistus ehk tehisintellekt tähendab, pole olemas. Vahel kasutatakse sõna “teadvus”, milles nähakse ka tehismõistuse arengu lõppeesmärki. Oponendid jälle vaidlevad vastu, et teadvus pole tähtis, piisab sellest, kui masin käitub nagu inimene. Kui kõrvaltvaataja ei suuda teha masina ja inimese käitumises vahet, siis pole tähtsust, kas seda käitumist juhib teadvus või miski muu.
•• Tihti öeldakse “nõrk tehismõistus” ja “tugev tehismõistus”. Tugev oleks siis mõistus nagu inimesel ja nõrk nagu masinal. Tallinna tehnikaülikooli professor Tanel Tammet ütleb, et kõik see, mida masinad praegu teha suudavad, on nõrk või isegi väga nõrk.
•• Selle aasta detsembri alguses võitis maleprogramm Deep Fritz maailmameistrit Vladimir Kramnikut 4-2. Deep Fritz kuulub nõrga tehismõistuse alla ja vaatamata võidule saab vaevalt öelda, et maleprogrammi mõistus on tugevam kui Kramniku oma. Sellise võistluse juures taandub asi lõpuks ikkagi kiirusele. “See oleks sama, kui panna inimene võidu jooksma autoga,” ütleb Tammet. Kõlab küll paradoksina, kuid Kramnikut lõi pigem Deep Fritz’i füüsis kui Deep Fritz’i mõistus.
Robotautod
•• Takistusi ära tundvate ja iseseisvalt liikuvate robotite võistluste tipp on Ameerika Ühendriikides korraldatav robotautode maastikuvõistlus DARPA Grand Challenge peaauhinnaga kaks miljonit dollarit.
•• Sellel osalevad robotautod ei tohi võistluse ajal olla kontaktis oma loojatega, võivad orienteeruda ainult GPS-i või masina külge kinnitatud sensorite abil ning peavad alluma Kalifornia liikluseeskirjadele. Täpse marsruudi saavad võistkonnad kätte 24 tundi enne starti. 2005. aasta võistlusel tuli esikohale Volkswagen Touaregi baasil ehitatud robotauto Stanley. Natuke üle 200 kilomeetri pikkuse distantsi läbimiseks kulutas Stanley 6 tundi ja 53 minutit. 40-st osavõtjast suutis distantsi edukalt läbida täpselt 5.
