Maailma talendivabrikuks ja -magnetiks on USA ning Põhjamaad
Olgugi, et majanduskriis on üleilmses talendisõjas kaasa toonud vaherahu, siis äritegevuse elavnemine koos mitmete megatrendide tugevnemisega lükkavad sellele õige pea taas hoo sisse. Maailma talendivabrikuks ja -magnetiks on USA ning Põhjamaad, kirjutab Kadri Kuusk Arengufondi blogis Fututuba.
Järgneb Arengufondi blogipostitus pealkirjaga "Talendimagnet meie tagahoovis":
Majanduskriis on üleilmses talendisõjas kaasa toonud vaherahu, kuid äritegevuse elavnemine koos mitmete megatrendide tugevnemisega lükkavad sellele õige pea taas hoo sisse. Tulevikuks valmistudes on oluline mõista, millest erinevate riikide ja piirkondade edu talentide püüdmisel sõltub - mis on need tegurid, mis võitjaid kaotajatest eristama hakkavad.
Tuntud majandusajakirja analüütikaharu Economist Intelligence Unit (EIU) koos konsultatsioonifirmaga Heidrick & Struggles reastas uuringus „Global Talent Index Report: The Outlook to 2015“ (Globaalse talendiindeksi raport: väljavaade aastani 2015) riigid võimekuse järgi talente „toota“ ja neile eneseteostuseks atraktiivset keskkonda pakkuda. Seda nii täna kui ka nelja aasta pärast. See 60 maailma riiki kattev talendikaart on väärt teejuht nii ettevõtetele investeeringute kavandamisel kui ka riikidele oma võiduvõimaluste hindamisel. Kuigi Eestit uuring ei kata, on sealt talendisõbraliku keskkonna kujundamise tarbeks nii mõndagi õppida.
Edetabeli tipus troonib konkurentsitult USA – seda nii täna kui ka nelja aasta pärast. Riigi peamised tugevused on tipptasemel ülikoolid, tööjõu kõrge kvaliteet ja meritokraatlik keskkond. EIU hinnangul peaks edumaa kaugemas tulevikus siiski vähenema – tänu välistalentidele piiride avamisele ja haridus- ning teaduskulutuste suurendamisele hakkavad teised riigid vähehaaval USA-le järgi jõudma.
Esikümnes on ka kõik Põhjamaad – Taani, Soome, Norra ja Rootsi. 2015. aastal moodustavad nad koos USA-ga juba esiviisiku ning on ainsad Euroopa Liidu riigid esikümnes. Kõigi nelja edu tugineb paljuski järjekindlale ja mahukale investeerimisele haridusse, algastmest kõrghariduseni välja.
Aasia riikidest on TOP10-s esindatud Singapur ja Hong Kong. Kahe väikeriigitrumpideks on avatud majandus ja hiilgav võime talente ligi tõmmata. Viimase osas on nad maailma kaks esinumbrit. Kui Aasia majanduste tõusust kõneldakse palju, siis talendiindeksis on regioon tervikuna kindlalt USA-st ja Euroopast tagapool. Suured tärkavad majandused Hiina ja India leiame alles pingerea teises pooles (vastavalt 33. ja 35. kohal). Samas ennustatakse Hiinale edaspidi suurimat tõusu punktiskooris, seda tänu välistööjõule avatumaks muutumisele ja haridussüsteemi kvaliteedi paranemisele.
Edukaima Kesk- ja Ida-Euroopa riigina on Tšehhi edetabelis 25. kohal. Talle järgnevad 29. kohal olev Poola ja 30. kohal paiknev Ungari.
 |
| Talendivabrikuteks ja -magnetiteks on nii täna kui ka lähitulevikus USA ja Põhjamaad (allikas: EIU) |
Muutused Talendikeskkonnad on aeganõudvad
Suuri muutusi pingereas järgmisel neljal aastal oodata ei ole. Nii vahetub indeksi TOP10-s prognoosi kohaselt nelja aastaga vaid üks riik. Kaheksa riiki olid ka eelmise, 2007. aasta uuringu esikümnes (kui mitte arvestada uues uuringus lisandunud riike). Riikide pingerea stabiilsuse taga on asjaolu, et talendikeskkonna atraktiivsust kujundavaid tegureid ei saa muuta üleöö. Samuti on riikide majanduse konkurentsivõime ja koht talendindeksis omavahel tihedalt seotud.
 |
| Riigi konkurentsivõime ja ligipääs talentidele on omavahel tihedalt seotud (allikas: Maailma Majandusfoorum) |
Riigi kui asukoha atraktiivsust talentidele ei määra mõni üksik tegur ega lahenda või paranda eraldiseisvana astutud poliitiline samm. Seda mõjutab terve rida omavahel tihedalt läbipõiminud sotsiaalseid, majanduslikke ja kultuurilisi tegureid. Sellest komplekssusest lähtuvalt ongi EIU globaalse talendiindeksi metoodikat arendanud.
Atraktiivse talendikeskkonna kujundamise retsept
EIU tähtsustab riikide talendikeskkonna hindamisel kolme valdkonda. Esiteks mõõdetakse demograafiliste näitajatega kaasaantud potentsiaali talentide „tootmiseks“. Talendifondi põhimõttelisest suurusest enam tähtsustab indeks aga riigi võimekust seda potentsiaali edukalt arendada ning inimestele häid äri- ja töövõimalusi loovat keskkonda pakkuda. Seda hinnatakse ühelt poolt haridussüsteemi kvaliteedi ja kõrgelt kvalifitseeritud tööjõule pakutavate võimaluste järgi. Teiselt poolt aga riigi soodumusega edendada konkurentsivõimelist ja maailmale avatud ärikeskkonda.
Kokku koosneb indeks seitsmest osisest:
- demograafilised arengud – elanike arv ja selle kasv,
- üldharidus – hariduskulutuste tase, õpilasi õpetaja kohta jmt,
- ülikooliharidus – üliõpilaste osakaal, ülikoolide arv maailma TOP500-s, hariduskulutuste tase,
- tööjõu kvaliteet – T&A teadlaste ja tehnikute arv, tööjõu keele- ja tehnilised oskused, ärijuhtide tase jmt,
- talendikeskkond – T&A kulude tase, tööseadusandluse rangus, intellektuaalse ja eraomandi kaitse, meritokraatlik tasustamine jmt,
- avatus – avatus välistalentidele, väliskaubandus, välismaised otseinvesteeringud ja
- kalduvus talente ligi tõmmata – tööhõive kasvu dünaamika, üldine sissetulekute tase.
Indeksi arvutamisel suurima kaaluga on neist ülikooliharidus ja tööjõu kvaliteet.
Ettevõtete juhtide vaade talendisõjale: probleemi varjutab kriisiaegne edukus töötajate leidmisel
Riike kõrvutavate edetabelitega on raske tabada ettevõtete tasandile olulisi muutusi talendikeskkonnas. Sestap intervjueeris EIU lisaks üle 400 ettevõtte tippjuhi kogu maailmas. Intervjueeritud on üsna optimistlikud ja hindavad oma ettevõtte võimet talente leida kõrgeks. Nii on 71% neist rohkem või vähem kindlad, et nende ettevõte suudab järgmisel kahel aastal võtmetöötajaid hoida ja ligi meelitada.
Optimismi põhjuseid võib olla mitu - ettevõtete hinnangul ei pingestu talendisõda veel järgmisel kahel aastal, meeles on kriisiaegne edukus töötajate leidmisel jms. Samas võib põhjus olla ka selles, et alahinnatakse eesootava talendisõja karmistumist. Viimane on aga paratamatu - Maailma Majandusfoorumi prognoosi kohaselt siseneb aastaks 2020 enamikes OECD riikides iga viie pensionile siirduja asemel tööturule vaid neli noort. Pealegi vajatakse inimesi üha keerukamate tööülesannete täitmiseks. Töötajate leidmise riski alahindamisele ning liigsele enesekindlusele viitab asjaolu, et küsitluses pidas oma ettevõtte võimekust talente ligi meelitada ja hoida keskmisest paremaks üle nelja korra rohkem vastanuid kui keskmisest madalamaks (umbes 53% vs umbes 12%).
Küsitletutest kõige pessimistlikumad on Aasias tegutsevate ettevõtete juhid. Uutel ja kiiresti kasvavatel turgudel puudub „pikk pink“, kust järjest uusi „valmis“ spetsialiste värvata. Eriti suur on probleem Hiinas, kus tööturule siirduvate noorte arv langeb järgmise kümne aasta jooksul 30%. Indias on olukord parem – sealsed inimesed oskavad inglise keelt, ärihariduse tase ülikoolides paraneb pidevalt, viimasel ajal naaseb USA-st ning Euroopast kodumaale üha rohkem väärtuslike kogemustega indialasi.
Ettevõtete põhimure juhtide leidmisel on kandidaatide napp multinatsionaalses ettevõttes töötamise kogemus ja nõrgad pehmed oskused. Kohandumisvõime, kiire taip, mitmekülgsus, loovus, oskus töötada multikulturaalses meeskonnas – nii täna kui tulevikus on neil omadustel juhi edukuses üha suurem roll (loe lisaks Fututoa lugu Tulevikutöö kümme võtmeoskust).
Kuna üha sagedamini ei ole ettevõtetel võimalik leida tööturult „valmis“ spetsialiste, peavad nad neid ise „tootma“. See on kaasa toonud muutused värbamispraktikas. Üha enam ettevõtteid palkab nö toormaterjali ja loodab töötaja potentsiaali ise välja arendada. Näiteks pooled EIU küsitletud juhtidest tõdesid, et on viimasel kahel aastal kulutanud senisest rohkem aega värvatute koolitamisele ja arendamisele. Aasias on see osakaal koguni 60%. Konsultatsioonifirma Manpower on sellise värbamispraktiga tarbeks töötanud välja isegi spetsiaalse „paslik koolitamiseks“ raamistiku (ing kteachable fit) (vaata lähemalt Fututoa loost Inimeste ajastu lävepakul).
Eesti võimalik koht talendikaardil
Eesti ei mahuks tõenäoliselt maailma talendikaardil TOP30 riikide hulka. Meie plussiks on küll sarnaselt Põhjamaadele hea üldharidus, kuid talendikeskkonna jaoks veelgi olulisemas kõrghariduse valdkonnas oleme neist kindlalt tagapool. Ükski meie ülikool ei mahu maailma esisajasse (Tartu Ülikool on parimana napilt TOP500-st väljas). Eesti majandus on avatud, kuid välisspetsialiste töötab siin vähe ja nende palkamine on keeruline. Samuti ei ole talendiindeksi tegureid järgides Eestil kõige paremad eeldused talentide ligimeelitamiseks – hõive ei kasva, sissetulekute tase on suhteliselt madal.
Seda näitavad ka teised välistööjõu ligitõmbavuse edetabelid, kus Eesti on enamasti tagumises pooles. Näiteks National Brands Index (eesti k Riikide brändiindeks), milles Eesti on 50 riigi seas 40. kohal ja Global Migration Barometer (eesti k Globaalne migratsiooni baromeeter), milles Eesti on 61 riigi hulgas ligitõmbavuselt 24. ja ligipääsetavuselt 59. kohal. Seega ei ole me välistalendile teiste OECD riikidega võrreldes ei kuigi ihaldatud ega ka avatud sihtriik.
Samas peaksime mõtlema, milliseid väljakutseid esitab ja võimalusi pakub meile see, et meist vähem kui 80 kilomeetri kaugusel paikneb uks maailma talendiparadiisi Põhjamaadesse. Sellel võib olla nii plusse kui ka miinuseid. Plusspoolele võime näiteks kanda võimaluse end kaugemates riikides Põhjamaade sulgedega ehtides turundada.
Samuti võivad ehk osa Soome-Rootsi liikunud talentidest spillover-ina ka Eestis maanduda. Miinuspoolelt tuleb tõdeda, et oht oma talente Põhjamaadele kaotada on suur ja selle vastu võidelda keeruline. Selle asemel oleks mõistlikum otsida ja arendada koostöövõimalusi, näiteks tihedamast integratsioonist teadustegevuse ja kõrghariduse vallas. Selles valguses ei tundugi ideed TALSINKI ülikoolist või Tartu Ülikooli ühendamisest Uppsala omaga enam nii utoopilised.
