„Rahaliselt tupikseisu jõudnud kinnisvaraarendajad püüavad kokkuhoiu nimel hoone lõppviimistlust võimalikult kaugele edasi lükata ning finantseerida ehitustöid müügist laekuvatest summadest,” selgitab Sooaluste. „Samas tekib sellise käitumisega uus tupikseis – mitte ükski ostja ei aktsepteeri tulevasi tähtaegu trepikodade korrastamise, siseviimistluste teostamise, haljastuse, parkimiskohtade valmimise või muu suhtes. Tänast ostjat huvitab ainult lõpuni valmis ehitatud kaup. Kui arendaja seda ei suuda, peab ta langetama hinna tugevalt alla turu keskmise või leidma lisavahendeid tööde teostamiseks.”


Ostjate hoiak on ka igati arusaadav – kinnisvarasektor on majanduskriisis eriti tugevalt räsida saanud, arendaja tulevane eksistents on paratamatult ostja silmis kahtluse all ning kuna müügipakkumisi on piisavalt, siis valitakse lihtsalt kindlam alternatiiv.


„Teatud erandeid on ostjad valmis tegema vaid aastaid turul tegutsenud suurarendajate suhtes, kes on kas Eesti või muude riikide börsil noteeritud – näiteks Merko, Skanska, NCC. Ülejäänute suhtes kohaldatakse üldjuhul nulltolerantsi,” lisab Sooaluste.