Made in China ajastu lõpp. Tootmine võib hakata Hiinast ära kolima

Arvutuste kohaselt võtaks Lääne kontsernidel Hiinas paikneva tootmise koju toomine hinnanguliselt 5 aastat ning läheks maksma triljon USA dollarit.

USA suurpanga Bank of America (BOA) analüütikud põhjaliku uurimuse Lääne ettevõtete tootmisüksuste Hiinast tagasikolimise plaanidest. Uurimuses hinnati tehaste võimaliku "repatrieerimise" tõenäosust, hinda ja ajakava.

COVID-19 ei käivitanud Hiinast tootmise tagasitoomist

Uurimusest nähtus, et COVID-19 pandeemia ei olnud tootmise Hiinast tagasitoomise protsesside algatajaks, vaid toimis katalüsaatorina mitu aastat varem idanema hakanud plaanidele. BOA poolt läbi viidud uuringud tuvastasid, et mitmed Lääne ettevõtted olid kavandamas Hiinas paiknevate tootmisüksuste tagasitoomist kodumaale või kodumaa lähedusse juba enne koroonaviirusest põhjustatud kriisi. Seda suuresti tänu USA poolt vallandatud tollisõjale ning kasvavatele geopoliitilistele pingetele Hiina ja Lääne vahel.

Raportis esitatud andmete kohaselt on 80% maailma tootmissektorites viimase poole aasta jooksul kogenud tarneahelate häireid, mis omakorda tingis 75% sektorite puhul vajaduse laiendada ja kiirendada tootmisüksuste ümberpaigutamise programme. Tootmise Hiinast väljakolimine läheks Lääne konglomeraatidele maksma mitte üksnes triljon dollarit fikseeritud kuluna, vaid ka keskmiselt 0,7% langust omakapitali tootluse määralt.

Tootmisahelaid tahetakse tuua lähemale

Suurkorporatsioonide soov tuua tootmisahelad kodule lähemale, on tingitud mitmetest faktoritest, millest peamised on julgeolekupoliitilised kaalutlused, kasvav riiklik protektsionism, intensiivsemaks muutuvad kaubandussõjad, kliimamuutus ning tootmisprotsesside automatiseerimise kiirenev areng.

Uurimus näitas muuhulgas, et 67% rahvusvaheliste investeerimisfondide halduritest arvas, et COVID-i järgse globaalmajanduse domineerivaks tunnusjooneks saab olema tootmisvõimsuste taas-lokaliseerimine kas kodumaale või geograafiliselt ja poliitiliselt lähematesse riikidesse. Lisaks omakapitali tootluse oodatavale langusele, prognoosivad finantseksperdid Hiinast tootmist väljakolivate ettevõtete likviidsete varade tootlikkuse määra langust keskmiselt 1,1%.

Tootmise äratoomine Hiinast pole odav

Tootmise Hiinast tagasitoomine poliitilistel ja julgeoleku kaalutlustel on ekspertide hinnangul küll kulukas, ent teostatav. Peamine võte, mille abil Lääne tööstuskontsernid plaanivad Hiinast tootmise tagasi toomise kulusid kompenseerida, on tootmisprotsesside automatiseerituse/robotiseerituse taseme tõstmine.

Meetmed, mida valitsused plaanivad tehaste kodumaale tagasitoomiseks rakendada, hõlmavad maksusoodustusi ja subsideeritud laene. Sellised mehhanismid on juba välja kuulutatud USA, Euroopa, Jaapani ja Taiwani valitsuste poolt.

Sektorid, mis ümberpaiknemisest kõige enam puudutatud saavad, on elektroonika, tööstusmasinate ja ehitusmasinate tootmine.

Analüütikute hinnangul ei ole tootmisvõimekuste Hiinast tagasitoomise protsesse võimalik kiirendada mitte niivõrd tariifipoliitika abil, kuivõrd majandusliku loogika enese alusel, mis võimaldaks pärast esialgseid subsiidiume toota Ameerikas ja Euroopas automatiseeritult soodsamalt kui tänapäeval Hiina tootmisklastrites (suhteliselt) odavama tööjõu abil.

Kuidas Hiina ajastu algas

Maailma majanduses hetkel kehtiv “tööjaotus”, kus globaalseid finantskapitali liikumisi kontrollib valdavalt Lääs, samas kui tootmisgeograafia on paigutunud põhiosas Hiinasse, hakkas välja kujunema 1980ndate alguses ning oli esile kutsutud Lääne poliitilis-majandusliku eliidi geopoliitiliste ja majanduslike motiivide ühtelangemisest Hiina suunal, kommenteeris Tavidi peaanalüütik Adrian Bachmann.

Külma sõja haripunktil, mil esmatähtsaks eesmärgiks oli NSV Liidu seljatamine, paistis väljavaade Hiina industrialiseerimisest tänapäevaste, ent vähest sõjalist kasutegurit omavate tootmistehnoloogiate abil atraktiivne. Seda nii majanduslikus, poliitilises kui julgeolekualases võtmes.

Lääne ettevõtted rakendasid Hiina odavtööjõudu

Hiina distsiplineeritud, tööka ja vähenõudliku populatsiooni rakendamine Lääne ettevõtete odavtööjõu “armeena”, tõi kaasa paralleelselt mitu soovitud tagajärge. Lääne tööstusettevõtete kasumite kasvu, tarbekaupade hinnalanguse ning NSV Liidu ja Hiina vahelise ideoloogilise lõhe süvenemise. “Win-win” olukord terendas nii Läänele kui Hiinale ning seda nii geopoliitilises kui geoökonoomilises dimensioonis.

Hiina majanduslik ja militaarne jõud oli Deng Xiaopingi poolt käivitatud majandusreformide käivitamise algfaasis sedavõrd tagasihoidlik, et mõte miljardiriigi majanduslikust ülemvõimust Lääne investeeringute ja tehnoloogiasiirete toel, kuulus parimal juhul futuroloogiliste visioonide valdkonda. 1980. aastal küündis Hiina SKT vaevalt 10%-ni USA vastavast näitajast ning riigi tööstuslik ja tehnoloogiline tase oli Läänest kvalitatiivselt 30-50 aastat maas.

“Alanduste sajand” oli üle tuhande aasta planeedi suurimaks majanduseks olnud Hiina muutnud (väikese ja vähevõimeka) tuumaarsenaliga kolmanda maailma riigiks. Lääs ei tunnetanud Hiinas ei rivaali ega ohtu ning 80ndad ja 90ndad kujutasid endast Hiina majanduskasvu esimest vaatust – rekordiliste kasvunumbritega, kuid väga madalalt baasilt.

Hiina saamine Maailma Kaubandusorganisatsiooni liikmeks muutis palju

Kui Hiina 2001. aastal USA eestvedamisel Maailma Kaubandusorganisatsiooni liikmeks sai, liikus tootmistehnoloogiate Hiinasse siirdamise protsess uuele kvalitatiivsele tasemele. Tekstiilitööstuse ja madala tehnoloogilise sisendiga tarbekaupade tootmisele järgnes tehnoloogiliselt oluliselt intensiivsema tasemega tööstuse kolimine Hiinasse. See protsess mõjus eriti rängalt USA kõrgelt kvalifitseeritud tööstustöölistele, kes kaotasid ajavahemikus 2001-2020 tööstuse Hiinasse kolimise tulemusena 3,7 miljonit töökohta.

Välisinvesteeringud Hiinasse plahvatasid 1991-2016 perioodil 2 miljardilt dollarilt 196 miljardini aastas, kusjuures enamike investeeringute sihtotstarbeks oli Läänes likvideeritud tööstusliku tootmise ümberkolimine Hiina.

Deindustrialiseeruvasse Läände on tänaseks päevaks alles jäänud peamiselt kõige kõrgema lisaväärtusega monopoolne tootmine (mikroelektroonika, aerokosmose tehnoloogiad, tööstusrobotite tootmine, jms), kõrge brand equity ning kasumimarginaalidega tasemega luksuskaupade tootmine (500 EUR päikeseprillide omahind on 5-10 EUR) ning sellised sektorid, mis hõlmavad sõjaliselt relevantseid tehnoloogiaid kätkevaid tootmisprotsesse ning erialateadmisi.

Hiina industrialiseerimise ja moderniseerimise kiirus oli aga pretsedenditu ning tõi kaasa suurriikide ajaloo kiireima majanduskasvu, jättes varju nii Ühendkuningriigi, Saksamaa kui ka Ühendriikide majandusmootorite ekspansioonide hiilgeajad 19. ja 20. sajandil.

Numbrid kõnelevad iseenda eest. 1980. aastal moodustas Hiina siseriiklik kogutoodang 10% USA ja 2% maailma kogutoodangust. 2019. aastal oli Hiina SKT kasvanud vastavalt 65% ja 18%ni USA ja planeedi SKT tasemest. Reaalset ostujõudu arvestades möödus Hiina USAst ning Euroopa Liidust maailma suurima majandusena juba 2014-2015 aastal.