Maire Forsel: EKRE maaelu edendamise plaan tundub naiivne
EKRE maaelu edendamise plaan tundub sedavõrd naiivne, et on isegi raske otsustada, millisest otsast seda kommenteerima hakata, kommenteeris Ärilehele Maalehes ilmunud lugu 12 aastat tagasi maale kolinud mikroettevõtja Maire Forsel.
Saan aru, et aluseks on võetud okupatsioonieelse Eesti asunduskapitali süsteem – et see süsteem ka tänastes oludes töötaks, selleks oleks vaja taastada ka okupatsioonieelsed olud. Iga poliitika sobib ju ikkagi sellesse aega, kus ta sündinud on ja niisama lihtsalt seda sada aastat hilisemasse ajastusse tõsta pole võimalik, majanduse olemus on lihtsalt liiga palju muutunud. Kui esimese Eesti ajal oli võimalik oma peret mõnekümne hektari põllumaaga toita, siis tänastes ühisturu tingimustes pole see lihtsalt võimalik.
Ei ole ju enam ajad, kus igal talul oli korralik tööhobune, kellega kõik tööd ära tehti. Tänapäeval on konkurentsis püsimiseks vaja korralikku masinaparki ja minu soovitus on, et poliitikud võiksid kõigepealt end kurssi viia kasvõi sellega, mis maksab üks korralik kombain. Et kombaini ostmine üldse mõttekas oleks, selleks on vaja vähemalt 500 hektarit maad – kas riik on valmis igale maale elama tulijale eraldama 500 hektarit põllumaad? Kust see maa võetakse? Ma olen juba aastaid ühe põllumajandusettevõtte nõukogus ja oleme pidevalt olnud valmis maad juurde ostma, aga mida pole, seda pole. Et tegevust laiendada, selleks ei osteta ju maad Eesti teise otsa, ikka oma maade lähedusest tuleb seda leida, aga see on pea võimatu missioon. Minu esimene küsimus poliitikutele oleks – kust te kavatsete selle põllumaa võtta, mida laiali jagada?
Teine küsimus on muidugi inimeste oskused. Saan aru, et plaan on meelitada tagasi välismaale elama läinud noored, aga ei maksa eeldada, et neist kõigist põllumees saab. Anda kalevipoegadele kätte maad ja majad, et hakake nüüd põllumeesteks – tuletage meelde, mis isand Kiirega juhtus, kui ta välise surve ajel oma rätsepaameti maha tahtis panna, et põllumeheks hakata. Nüüd, sada aastat hiljem, oleks rahvas see, kes peaks „Ukradina!” karjuma, kui riik üritab muu eriala õppinud inimestest põllumehi teha. See oleks ju lihtlabane maksumaksja taskust varastamine ja raha maha viskamine.
Hea küll, püüan nüüd vahelduseks olla ka veidi positiivsem. Ka mina muretsen maaelu kestmise pärast ja see on väga hea, kui ka tegevpoliitikud tahavad maaelu elavdamiseks midagi ette võtta. Aga minu soovitus on, et alustada tuleks nendest inimestest, kes juba maal elavad. Väga palju EKRE valijaid on just neis maapiirkondades, kus palju töötuid. Ka palju mikroettevõtjaid. Kui käisin kevadel Võrumaal oma raamatuesitlustel, siis kohtusin paljude kohalikega, kes ütlesid mulle, et nemad valivad EKREt, sest see olevat ainuke erakond, kes mõtleb nende, maainimeste peale.
Mäletan üht jutuajamist kohaliku mikroettevõtjaga, kelle arvates riik pole muud, kui maksuröövel ja vaesed ettevõtjad ei saa seepärast võidki leiva peale. Ma olen meie mikroettevõtjate eluga väga hästi kursis ja uskuge mind, väga paljude ettevõtjate probleem ei ole mitte see, et maksud on liiga kõrged, vaid hoopis see, et nad ei suuda teha piisavalt käivet. Kui sa elad maal ja pead väikest motelli või müüd oma tooteid ja sinu käive on 500-1000 eurot kuus, siis pole mõtet riiki kiruda, siis tuleb mõelda, mida ette võtta, et sinu ettevõtmine paremini ära tasuks.
Kuidas aitaks tänaseid maainimesi see, kui praeguse valitsuse maaelupoliitika plaanid ellu viidaks? Ettevõtlik inimene leiab ise endale võimalused nii maale kolimiseks kui ettevõtluse alustamiseks, näen selliseid maale elama kolijaid pidevalt ja kuulun ka ise nende hulka. Kui hakata riiklike meetmetega inimesi maale elama meelitama, et hakake nüüd kõik põllumeesteks või ettevõtjateks, siis paljundame me lihtsalt sedasama kontingenti, kes täna juba maal elab ja oma eluga rahul ei ole. Ettevõtlusega tegelemiseks on vaja kirge ja ettevõtlikku loomust, mida kahjuks mingi raha jagamisega tekitada pole võimalik.
Ma ei tahaks meie inimeste toimetulematust ajada järjekordselt nõukaaja kaela, aga paratamatult me tuleme sealt, kust me tuleme. Tänastel keskealistel ei olnud oma kodust kaasa võtta hästi toimivat ettevõtluse mudelit. Me kasvasime üles ühiskonnas, kus rahateenimine ei olnud au sees. Need perekonnad, kus pereettevõtet pärandatakse põlvest põlve on hakanud alles nüüd uuesti tekkima. Mis tähendab seda, et väga palju on tänagi neid, kellel pole ettevõtjast eeskuju oma kodust kaasa võtta. Mis omakorda tähendab, et riik võiks seista pigem selle eest, et ettevõtlusõpet oleks rohkem ja see oleks paremal tasemel. Inimese toimetuleku parim eeldus on hea haridus, mitte riigi poolt antud maalapp või tagatud pangalaen.
Ja veel üks asi – maale tagasi kolimine on ammu juba alanud. Meil on juba täna maapiirkondi, mille rahvaarv kasvab, mitte ei kahane. Kas teate, kes need maale kolijad on? Need on inimesed, kes saavad ise oma eluga hakkama ega oota riigilt armuande. Need on inimesed, kes töötavad sageli üle interneti või loovad oma väikese ettevõtte ega oota, et riik neist raha või maa jagamisega ettevõtlikke inimesi teeks. Need on inimesed, kes tänu oma haridusele ja oskustele võivad elada ja töötada ükskõik, kus. Ja mida rohkem selliseid inimesi maale kolib, seda rohkem on ka meie põllumeestel klientuuri, kes nende toodangut ostab.
Põllumehi pole tänapäeval juurde vaja, sest lõppude lõpuks on meil masinad, mis inimeste eest suure töö ära teevad. Töö olemus on muutunud ja sellest tuleks riigi maaelupoliitikat kujundades arvestada. Ja siin on üks oluline asi, mis tõesti riigist sõltub ja see on taristu. Et lairibavõrk ulatuks igasse maanurka, teed oleksid sõidetavad, mobiilil oleks levi ja elekter tormituultes ei katkeks. Kui riik tahab, et maale rohkem inimesi koliks, siis just sellest tuleks alustada, sest ilma kaasaegsete kommunikatsioonideta ei toimi tänapäeval maaelu mitte kusagil. Palun tegelge sellega ja lõpetage oma sajaaastavanused unistused.
