Mait Palts: kasvav bürokraatia tekitab heitumust ja tervisekahjustusi

 (12)
Mait Palts: kasvav bürokraatia tekitab heitumust ja tervisekahjustusi
Eesti Kaubandus-Tööstuskoja peadirektorFoto: Tiit Blaat

Palju positiivset tähelepanu saanud nullbürokraatia algatus sai möödunud aastal läbi. Mitmed ettevõtjaile tööd ja kulu põhjustanud asjad said lahendatud aga ka mitmed põhimõttelised asjad jäid ootama paremaid aegu. Kuid kokkuvõtvalt võib öelda, et tegu oli hea algatusega ning tänada tuleb kõiki neid, kes selle algatasid ning seda vedasid. Aga mis saab edasi, küsib Eesti Kaubandus-Tööstuskoja peadirektor Mait Palts.

Täna on algatatud ilmselt uus programm, nimega plussbürokraatia, ainult, et sellest on jäetud avalikkus ja ettevõtjaid teavitamata. Kuidas muidu tõlgendada viimasel ajal ettevõtjateni jõudnud mitmeid „suurepäraseid" ideid.

Tuleohutusest bürokraatiapõlenguni. Siseministeeriumil ja päästeametil on tekkinud veendumus, et tuleohutusega on Eestis väga halvasti. Kuidas muidu mõista soovi suurendada oluliselt objektide arvu, kus peab kohustuslikus korras tegelema regulaarse enesekontrolli, auditeerimise ja evakuatsiooniõppustega.

Kui täna sõltub kohustuse tekkimine hoone pindalast (üldjuhul alates 1500m2) ja veel mitmetest asjaoludest, mis on objektiivselt seotud tuleohu ning võimalike kahjude suurusega, siis edaspidi oleks kriteeriumiks kolmandiku võrra madalam 1000 ruutmeetrit. Hoia seal siis metallist torusid või betoonpaneele. Sõltuvus ohust sisuliselt kaotatakse.

Üks positiivne muudatus on siiski plaanis. Kõik, kes täna peavad koostama ja esitama igal aastal tuleohutusaruande pääsevad sellest. Aga see on üsna väike võit selle kõrval, et selle asemel tuleks hakata iga kolme aasta tagant lisaks jätkuvale enesekontrollile, tellima sisse tuleohutusauditit isikult, kellel on ette näidata tuleohutusspetsialisti viienda taseme kutsetunnistus ja neid on täna Eestis kutseregistri järgi 60. Objekte, mida kohustused puudutavad on aga kümned tuhanded. Ja et kutseeksamile pääseda, tuleb soovijal näidata ette vähemalt 1-aastane töökogemus tuleohutuse valdkonnas viimase 3 aasta jooksul. Seega ilmselt ei ole ka potentsiaal suur, et selliseid spetsialiste lähiajal juurde tekiks.

Ettevõtjale, kes kavandatavate kriteeriumite alla käib, tähendaks see kõik suurenevat aja- ja rahakulu ning kasvavat bürokraatiat. Miks, mille nimel ja mis on see probleem, mida laienevad kohustused peaksid ravima, jääb aga selgusetuks.

Soolise võrdõiguslikkuse saavutame peale 7 aastat andmete kogumist riigikogu menetluses on soolise võrdõiguslikkuse seaduse muutmise eelnõu. Teemaks on palgalõhe vähendamine. Nõus, et palgalõhe eksisteerib ja samuti esineb diskrimineerimist ning need ei ole teemad, mille üle peaks uhkust tundma või nalja viskama. Tegeleda tuleb, kuid ilmselt ei saa ka öelda, et probleem oleks süvenev. Pigem vastupidi.

Kuid, kas bürokraatia, suureneva aruandluse ning käskude ja keeldudega olukorda paremaks muudab? Vaevalt. Pigem tekitab see teema vastu tõrksust ja vastumeelsust, kuid eesmärk peaks ju olema otse risti vastupidine.

Mida siis kavandatakse? Olgu remargina öeldud, et väga olulised ja ilmselt kõige suurema bürokraatia kaaluga kohustused on eelnõusse lisatud riigikogu menetluse ajal. See tähendab, et muutustele ei ole tehtud mõjude analüüse ega räägitud läbi huvigruppidega, nagu näeb ette kehtiv õigus. Aga viimase üle ei maksa enam imestada. Ikka juhtub, kahjuks liiga sageli.

Eelnõust leiab näiteks sellise kohustuse: tööandja peab koguma ja säilitama töötajate kohta majandusaasta lõikes 7 aastat soopõhiseid statistilisi andmeid viisil, mis võimaldab tööandjal endal ja vajaduse korral asjaomastel institutsioonidel saada mõistliku aja jooksul ühe tööandja piires isikustamata ülevaade soolise võrdõiguslikkuse olukorrast organisatsioonis ja jälgida ning hinnata võrdse kohtlemise põhimõtte ja soolise võrdõiguslikkuse edendamise kohustuse järgimist töösuhetes. Need, kes kohustusest aru saavad, on juba pool tööd teinud.

Koguda ja säilitada tuleks näiteks tööle kandideerinud ja tööle võetud naiste ning meeste arvu ja osakaalu organisatsiooni eri tasandite ning töötajarühmade lõikes. Samuti pidada arvestust keskmise muu töötamisega seoses makstava individuaalse tasu, hüvitise ja rahalisse väärtusesse arvutud antava hüve, mida töötaja tööandjalt oma töö eest otseselt või kaudselt saab, nende liikide lõikes, kokkulepitud tööaja, samuti tehtud ületundide, öisel ajal töötatud tundide ja valveaja tundide arvu ning organisatsioonisiseste liikumiste kohta töötajarühmade vahel. Kes aru saab, mida täpselt teha tuleb, on juba väga tubli. Mida aga annab palgalõhe vähendamisel tööle kandideerinute üle statistilise arvestuse pidamine ja andmete säilitamine, ei kujuta hästi ette. Palju tööd kindlasti, kuid mida muud positiivset?

Kahjuks saab teemade loetelu lähiajaloost veelgi jätkata: tegelike kasusaajate esitamine, radooni mõõtmine, energiaauditid, töötajate ametinimetuste lisamine töötamise registrisse, pakendiauditid jpm. Isegi kui mõnel juhul leidub neile õigustusi on faktiks siiski see, et ettevõtjale on väga palju kohustusi juurde tulnud. Kõike seda kokkuvõttes tekib tunne, et iga tööandja ja ettevõtja peab saama enne tegevusega alustamist perearstilt retsepti rahustitele ning antidepressantidele, hoidmaks enda ja ka teiste vaimset tervist.

Kas ametnik teab, mis on ettevõtlus? Mis oleks kui püüaks nii, et kõik õigusloomega tegelevad ametnikud mõtlevad korra tõsiselt selle peale, mida teevad ning mida uued kohustused ettevõtjatele tähendavad? Või kui seda ei suuda, siis võiks ju mõnda aega praktiseerida tööd ka mõnes ettevõttes ja näha kuidas asjad päriselt käivad, kust tuleb raha ja millest tekivad kulud. Ja ei oleks üldse paha mõte, kui nende ametnike töötasu oleks kõrgem kui teistel, kes sellise praktika näiteks kord viie aasta jooksul läbi teevad.

Sest enam ei ole naljakas ega ka kurb, vaid kasvav bürokraatia tekitab heitumust ja tervisekahjustusi. Ning ilmselt täna ei taju bürokraatia vähenemist küll ükski ettevõtja.