Majandus nõuab korrektsust


VELLO SAATPALU

Seoses äsja avalikustatud Euroopa Liidu tugevdamist ja laienemist käsitleva kirjaliku arvamusega Agenda 2000, on Eesti ajakirjandus segi ajanud sisemajanduse koguprodukti ostujõuga.

Eesti ajakirjanduses kohtab meie riigi majanduse kohta väiteid, mis ei vasta tõele. Näiteks võib lugeda ja kuulda, et Eesti sisemajanduse koguprodukt SKP (ing k Gross Domestic Product, lüh GDP) moodustab ühe elaniku kohta "...vaid 23 protsenti Euroopa Liidu keskmisest..." Kui meie asjad "hüppaksid" äkki tõesti sedavõrd heaks ja meie SKP oleks elaniku kohta tõesti ainult natuke üle 4 korra väiksem EL keskmisest, tunduks elu praeguse elatustasemega võrreldes olevat nagu kuninga kassidel.

Paraku puudutab see 23 protsenti hoopis üht taandatud suurust, mis iseloomustab SKP-d ümberarvestatuna ostujõu pariteedile elaniku kohta (ingl k GDP in Purchasing Power Standard per capita ehk GDP PPS per capita). Võime küll öelda, et Eesti elaniku ostujõud on 4,35 korda väiksem või et see moodustab 23 protsenti EL-i elaniku keskmisest ostujõust, kuid me ei saa ega tohigi seda öelda otseselt SKP enese kohta.

Riigi Statistikaameti andmetel oli Eestis 1996. a SKP 52,379 miljardit krooni, mis Eesti Panga tolleaastase keskmise kursi alusel moodustas 4,3539 miljardit USA dollarit. Eesti statistiline elanike arv oli eelmisel aastal 1,46 miljonit. Seega oli Eesti 1996. aastal SKP elaniku kohta nn jooksvates hindades 35 651 krooni, mis varemmainitud kursi kohaselt tegi 2963,4 dollarit elaniku kohta.

ühe päevalehe 17. juuli esiküljel oli OECD allikale osundatult toodud, et see näitaja on Eesti puhul hoopis 4144 dollarit, seega umbes 1180 dollarit tegelikust suurem. üks teine päevaleht tegi selle numbri oma esiküljel küll väiksemaks, kuid seejuures lausa tuhat korda ja väitis, et see on ainult 4,144 dollarit.

Tegelikult pakkus OECD selle elanikukohtse SKP (4144 dollarit) välja juba pariteetsele ostujõule taandatuna.

Kuna Euroopa Komisjonil ei olnud nii värskeid andmeid võtta, siis ongi Eesti kohta Agenda 2000 teise köite lõpus toodud 1995. aasta SKP elanikukohtne ostujõule taandatud suurus 3920 eküüd (61 890 krooni). Need 3920 eküüd tähendavadki 23 protsenti EL-i 15 liikmesmaa 1995. a keskmisest, mis nimetatud aastal oli 17 260 eküüd (272 500 krooni) elaniku kohta.

Nn tavaline SKP elaniku kohta oli 1995. aastal Eestis 1850 eküüd (29 210 krooni), mis moodustas ainult 11 protsenti EU keskmisest. Võiks ka öelda nii, et Eesti SKP elaniku kohta oli 1995. aastal koguni 9,3 korda väiksem kui euroliidu 15 liikmesriigi keskmine.

Olgu siinkohal osundatud, et EL-i kui antud juhul võrdlusbaasi terviku oma keskmine on loomulikult mõlemal juhul 17 260 eküüd. Selle sees aga üksikute liikmesriikide SKP per capita ja SKP PPS per capita erinevad. Nii näiteks moodustas Soome SKP per capita 1995. a 108 protsenti EU vastavast keskmisest, kuid ostujõud ainult 96 protsenti. Itaalias oli olukord vastupidine, 83 ja 103 protsenti, mis tähendas, et ostujõu poolest olid itaallased 1995. aastal natuke pareml järjel kui nendest elaniku kohta mõneti rohkem tootvad soomlased.

Eelmainitud umbes neljakordse ostujõu vahe tasategemiseks eeldusel, et suudame igal aastal suurendada oma ostujõule taandatud SKP-d 2,8-3,5 protsendi võrra, kulub vastavalt 50-40 aastat. Seejuures omakorda tingimusel, et suudame SKP-d nende 40-50 aasta jooksul igal aastal suurendada vastavalt 5,7-4,6 protsenti aastas.

Enamiku EL-i liikmelisust taotlevate riikide probleemiks ei kujune hoopiski niivõrd muud probleemid (demokraatia, seaduseloome, jms), kuivõrd just seesama mainitud GDP PPS per capita. Millisest ostujõust või laiemalt võttes elatustasemest alates uus riik vastuvõtukõlblikuks loetakse, on EL-il veel otsustamata.