Majandusanalüütik: aktsiise tõsteti huupi puhtast rahaahnusest, mida hiljem nimetati "rahva tervisest hoolimiseks"
Olen mures. Olen sügavas mures. Ega asjata ei öelda, et õndsad on need, kes elavad teadmatuses. Tuleb välja, et mitte ainult meie teiega ei elanud teadmatuses, vaid ka Dr Riik elas teadmatuses. Nimelt oli meil teadmine, et Dr Riik teeb oma otsuseid analüüsides paremaid variante ja neid seejärel välja noppides. See osutus eksituseks, sest analüüse ei tehta. Dr Riik on täiesti puhtsüdamlikult või süüdimatult tunnistanud, et muudatused meie kõigi elu paremaks pööramiseks lähtuvad arvamusest.
No muidugi võib arvata, et peavalu võib ravida radikaalselt ja kiiresti - giljotiiniga, kuid kas me soovime sellist „ravi“? Ilmselt oleks igaüks meist nõudmas analüüsi peavalu eemaldamise teiste võimaluste kohta, kui oleksime sattunud giljotiinilise peavaluravitseja kätte. Seletaksime valjuhäälselt, et tuleks uurida, kas on ka teisi võimalusi, mis pole nii primitiivseid ja fataalseid? Dr Riigi analüüsimatuse puhul oleme hulka malbemad, justkui giljotiiniline ravi ei puudutakski meid isiklikult. Noh, et teiste pead las lendavad … mis siin ikka analüüsida, tavaline raviprotseduur. Näiteks tunnistas Dr Riik avalikult, et ei teinud aktsiisitõusude kohta analüüse ei eelnevalt ega protsessi käigus. See on üks kõige kummalisemaid ülestunnistusi Dr Riigi poolt. Tagantjärgi tõdeti, et elu näitas, et kui millegagi üle piiri minnakse, võib tulemus olla vastupidine. Väga nutikas tähelepanek. Ilmselt õpetlik ka. Ehhee, aktsiisid läksidki üle piiri, … raha suundus Lätti. Ja kui Dr Riik midagi mõistlikku ette ei võta, läheb raha veel paljude aastate kaupa „üle piiri“, kuni naaberpoliitikud oma rahaahnust sama primitiiv-vulgaarsete meetoditega oma rahapumba vussi keeravad. Mida Dr Riik peaks tegema? Senine ainuke kava, oodata järgi naabrite aktsiisitõstmist ehk loota naabrite rumalusele ja ahnusele on kuidagi väga lahja. Mina küll ei põlgaks ära rahakoormaid, mida minu naaber minu õuele lausa vägisi surub. Miks me arvame et teised sellega kiirustaksid?
Ajutegevuse sisseostmine?
Mis olnud, see olnud, õppetund saadud ja nüüd on Dr Riigil plaanis aktsiisiküsimust põhjalikult analüüsida. Tore, lõpuks ometi. Asi on võetud ette pompöösselt. Selleks valmistatakse ette uuringut aktsiisipoliitika riskide, võimaluste ja mõju kohta majanduskeskkonnale. Väga tubli, kuid esiteks on uuring kavandatud valmima järgmise aasta kevadeks, mis tähendab, et järgmise aasta eelarve tehakse nagu sellegi aasta oma - arvamise põhjal. Teiseks on selleks plaanis lähiajal välja kuulutada riigihange, et leida „välist partnerit“, kes uuringu läbi viib. Vaat see on lops. Dr Riigil ei ole enam analüüsivõimekust, peab ajutegevust „sisse ostma“.
Muidugi on õige, kui kasutatakse lisaoskusteavet seal, kus oma kompetentsusest ei jätku, kuid riigieelarve, kui riigi äriplaani koostamise põhikompetentsid peaksid Dr Riigil ikkagi enesel olema.
Funktsionaalsed häired
Dr Riik peab ise järjepidevalt, jätkusuutlikult ja mitmetasandiliselt analüüsima eri muudatuste mõju meie majanduse arengule ja inimeste toimetulekule. Tellitud töö on tellitud töö, selles pole vajalikku nüansirikkust ega sügavust. Pealegi , kes on juhtunud süüvima riigihangete analüüsidesse, siis on selles nii palju täidis-, tühi- ja standardmaterjali, et pole kindel, kas poliitinimesed sellest analüüsi tuuma üles leiavad.
Miks täidismaterjali? Elementaarne, ei saa ju küsida „korralikku hinda“ A4 lehele suurte tähtedega kirjutada alasti tõde, et teie plaanid on 1) vastuolus loodusseadustega, 2) vastuolus energia jäävuse seadusega 3) vastuolus elementaarsemategi majandusseadustega, 4) vastuolus terve mõistusega ning kokkuvõtteks vastutustundetud ja jätkusuutmatud. Selle eest raha ei saa. Kuid kui panna kokku standard- ja täidismaterjalist paarisajaleheline värvipiltidega koguteos, siis sellel on juba jumet, kaalu ja hinda.
Miks ma niimoodi arvan? Mnjah, minu põhitööks ongi juhtidele seadustest, strateegiatest ja analüüsidest poolel A4 teha kokkuvõte tähtsama sisu kohta. Juhil nimelt ei ole aega miraažidega tegelemiseks, tema tahab konkreetseid plusse ja miinuseid. Ilustamata. Tellitud mahukad analüüsid koos „multifilmide ja klantspiltidega” jätavad küll soliidse mulje, kuid on enamasti eksitavad või lihtsalt meelelahutuslikud.
Viimase analüütiku päev.
Just seepärast on Dr Riigi analüüsipeetus ja kehavälise doonari teadmistele lootmine kurjast. Kuigi jah, mida siin imestada. Juba kümme aastat tagasi ütles ühe ministeeriumi valdkonnajuht sügava murelikkusega: „Täna koondasin viimase analüütiku.“ Miks? Koondamisülesanne. Nii see on, et jätkuvalt püütakse primitiiv-vulgaarselt kokku hoida seal, kus tegelikult tuleks arengut soodustada. Vanasti ilguti sellelaadsete primitiivpealike primitiivkoondamiste üle koristaja näitel, ehk oludes, kus maja on klantsima löödud, koondada koristajat. Kuni kõik on puhas ja koristaja tööga hästi hakkama saanud tundub, et koristajat pole vajagi. Kui koristajat ei ole, siis oleme varsti silmini sellesamuse sees. Sama ka analüütikutega.
Kuidagi mannetu on, et ajal, mil kogu maailma teadmisi on võimalik „valada“ ühest otsast arvutitesse ja teisest otsast tulemused ja variantsused „välja lüpsta“, vajame me elementaarseks analüüsiks riigihanget. See, mis on olemuslikult administratsiooni igapäevane palgatöö ostetakse väljast sisse. Lisakulutus, mille katame meie teiega.
Aktsiiside muutuse mõju on elementaartegevus. See peab kogu aeg tuksuma Dr Riigi enese pidevalt uuenevates analüüsides. Teades mõningaid rahandusministeeriumi valdkonnaasjatundjaid, siis ilmselt nad ka hoiatasid negatiivsete tulemuste eest, kuid neid ei kuulatud. Nüüd siis, kui „oma seppade“ tarkust ja kogemust ei usutud, tellitakse töö õhtumaa tarkadelt. Piinlik.
Analüüsivõime, mis on lausa ametniku DNA osa, on meil olnud olemas. Isegi veerand sajandit tagasi tehti Eestis murrangulist hinnareformi, mil sisendid võisid muutuda tundidega ja kordades. Analüüse tehti pidevalt väikeste professionaalsete „mansaga“. Kui nafta hind muutus üleöö 20 korda, siis analüüs selle mõjudest ja nende mõjude absorbeerimisest pidi olema järgmiseks hommikuks ülempealiku laual. Muide, oli „arvutieelne ajastu“, mil analüüsi alused tehti ja parandati ruudulisel paberil, pastaka ja joonlauaga, kuid ikkagi osati, ikkagi jõuti, ikkagi tehti ettepanekud ja leiti lahenduse variandid. Õigeaegne analüüs ja lahendite leidmine oli au asi.
Analüüsipuudulikkus ei ilmne mitte ainult aktsiisipoliitikas vaid ka teistes otsustustes alates ravimikaubandusega ja lõpetades energiaturul toimetamisega. Kõigis neis otsustustes puudub mõjude analüüs kõige sellega tulenevast. Ehk nagu ühe seaduse kohta kirjutas kõrge õigusametnik – „seadusandja arvates tagab….“. Väga tabab tähelepanek, Dr Riigi otsused on arvamispõhised. Nemad arvavad, meie teiega maksame.
Analüüsipuudulikkuse õied
Esimesed analüüsipuudulikkuse tulemused ei lasknud ennast kaua oodata. Kui mullu võis veel hunnitute aktsiisiplaanide mittetäitmist „ära seletada“ ja siis pelglikult „korrigeerida“, siis 2017. aaasta statistika näitas, et aktsiisitulu laekus eelarvesse oodatust vähem 88 miljonit eurot. Kehv lugu, kui pea 20% poliitprognoosiga mööda pannakse. Kui me lisame siia juurde selle, et meie inimestele on saanud selgeks „üle piiri läinud“ aktsiispoliitikast tekitatud uued kaubateed, kadunud töökohad ja saamata tulu ning mõju ka teistele maksudele, siis on vale poliitika tulem väga nukker. Jäävad ju saamata ka käibe-, tulu-, sotsiaal- ja töötukassamaksud. Langeb investeerimiskindlus ja põleb rahvuslik kapital. Prognoosid näitavad, et tendentsid jätkuvad sellelgi aastal.
Dr Riik on analüüspuudulikkusega tekitanud meile terve jätkuva probleemide kaskaadi. Ja kõik vaid rahaahnusest ja oskamatusest piiri pidada. Rahaahnus ise maskeeriti loomulikult ilusõnaliseks hoolitsuseks rahva tervise eest, aga läbimõtlemata ja tasakaalustamata rahaahnus lõppeb ikka ühtemoodi – suure jamaga.
Konjunktuuriinstituudi hiljutine uuring kinnitab üle, et Lätis alkoholi järel käinute arv on tõusnud 35%-ni. Mis aga kõige kehvem nagu märkis tabavalt Marje Josing: "Oleme normaliseerinud suurtes kogustes alkoholi ostmise, mis polnud enne tavapärane ning see pole ka alkoholipoliitika mõttes hea suund“.
Niimoodi tormates, asju mitte lõpuni läbi kaaludes on Dr Riik parandamatult lõhkunud mitmed ettevõtlusilmingud. Oleme inimestele harjutanud külge lolli kombe käia naabrite juures suuremahulistel kaubareisidel sh ka ehitus, pudu ja toidukaupade ost. See on nüüd see valdkond, mida on väga raske tagasi harjutada, igatahes Dr Riigi „me teeme nüüd poole vähem kurja“ siin ei aita. Ei aita ei rahva tervisele, ei meie majandustervisele. Mingi veider tarvishoiupealike eneseõigustus, et meie siin teeme tervishoiupoliitikat ja rahandusministeerium teeb rahapoliitikat, on väga ohtlikult kapseldunud ja eluvõõras mõtlemismudel. Varem või hiljem minnakse raha küsima ikkagi rahandusministeeriumi käest. Kas siis ka ministeerium ütleb, et meie siin teeme rahapoliitikat ja teie minge tehke „oma“ tervishoiupoliitikat? Ei ole nii. Riik on tervik, mitte eraldi silotornid, majandus peab toetama tervishoidu ja vastupidi.
Kontoristrateegide eksitus
Olgem siin täpsed, esiteks oli ahnus, rahaahnus, et tekitada ressurssi „poliitinimese minu isikliku heateo tegemiseks“, see tekitas vajaduse sõnalise maskeeringu leidmine ahnusele. Oli sügavalt hämmastav kui rõõmsalt õhetav koalitsioon pani lauale „kõigi soovide täitmise paberi“. See oli muidugi KOLE (koalitsioonileping), mis oli majanduslikult väga kole.
Kui eelmine seltskond veeretas penni piklikuks peos, sest polnud sellist majanduskasvu, mis oleks lubanud kulutusi suurendada, siis järsku, peale intrigaanlikku paleepööret oli kõik võimalik. KÕIKE oli võimalik rahastada. Kuid raha, nagu energiagi, ei saa tekkida eimillestki ega kaduda olematuks. Raha jäävuse seadus ütleb, et raha tuleb kellegi tööst ja läheb kellegi tasku. Seega ekstrasuure väljamineku ihalus eeldab ekstrakatteallikate leidmist. Leitigi. Kõigepealt väga kunstipärane susserdamine tulumaksusüsteemiga, mille kogu ilu saame näha järgmise aasta alguse tulumaksudeklaratsioonide kättesaamisel.
Kuna koalitsioonileping ei näinud ette mingit raha juurdetootmise mehhanismi, siis kasutati lubaduste kulu ja tulu „tasakaalustamiseks“ juba äraproovitud rahapumpa aktsiiside tõstmise näol. Kuid seekord pump ei töötanud. Aktsiiside sõnamurdlik tõstmine tehti vana hea pahede vastase võitluse ja rahvatervise edendamise loosungi all. Ja kõiki neid, kes hoiatasid, et niimoodi ei ole võimalik head tulemust ei rahvatervises ega rahanduses saavutada, sildistati kohe rahvavaenlasteks ja käepikendusteks.
Kütusega on kurjemad lood . Kui alkohol on põhiliselt lõbu, mida võib teha, kuid ei pruugi, siis kütus on ostjate, eriti vedajate poolt tootmiskulu suurenemine. Kui Kütuseaktsiisi tulu oli 2017. aasta kokkuvõttes eelarves oodatust 3,9 protsenti ehk 22 miljonit eurot, kuid 5,7 protsendi võrra suurem kui 2016.aastal, siis siingi pole mingit uhkuse kohta.
Tõrjelahingud ja „äraseletused“
Kuid Dr Riik on eelnenust väga vähe õppinud, pigem püütakse „ära seletada“ möödalaskmised. Kõik need seletused, et ee raha ei jäänud eelarvesse laekumata, lihtsalt laekumine jäi erinevasse aastasse on eneseõigustuslik häma. Fakt on, et aktsiisitõusu mõjusid prognoositi valesti 20% valesti. Nüüd siis püüab Dr Riik meile „ära seletada“, et kõik on korras:
1 „Äraseletus“, et kui alkoholiaktsiisist jäi eelarveaastas laekumata 55 miljonit eurot (plaani ja tegelikkuse vahe), siis sotsiaalmaksu ülelaekumine oli 62 miljonit eurot teeb kõhedaks. Sotsiaalmaks on ju väga kindla suunitlusega rahaallikas, mille arvel ei saa rahastada neid tegevusi, mida pole võimalik finantseerida aktsiiside mittelaekumisest. See, et sotsmaksu laekus rohkem, ei ole õigustus aktsiiside valepakkumisele. Vastupidi see, et ka sotsmaksu laekumist pakuti valesti on järjekordne valepakkumine. See et kaks valearvestust üksteist aritmeetiliselt peaaegu ära katsid (juhuslikult) ei ole mingi õigustus.
2 Eriti meeltülendav on „äraseletamine“, et hinnatõusu ootuses etteostmise e. varumise tõttu teistesse aastatesse nihkunud 28 miljonit eurot riigi jaoks kaotatud tulu, vaid lihtsalt ajaliselt teises perioodis laekuv tulu. Nagu hoomate langeb selle äraseletamisega ära küsimus rahvaterviselikust aspektist. Tõlkides seda „äraseletust“ võiks vast niimoodi, et Dr Riik mahitas inimesi mullu rohkem alkot ostma, tühja sest tervisest, Dr Riik saab raha kätte nagunii. Kas varem või hiljem. Muidugi rahaga ei ole nii, et pole oluline lillal see laekub, eriti tähtis on see laekumise rütmilisus just riigi äriplaani osas.
Nendest „äraseletamistet“ võiks järeldada, et meil pole riigieelarvet üldse vaja. Kogume raha nii palju, kui kokku tuleb, rahastame „ühisest pütist“ millal raha koguneb. „Äraseletamistega ei maks ka liiale minna, mõni äkki süvendki neisse.
3 Muidugi on ka lustlikumaid „äraseletamisi“. Ilmselt on publikulemmikuks on „Guinnessi õlle vahu äraseletamine“. Võrdlemisi kummaline on, kui tervisepealiku selgitus, et alkoholipoliitika keskmes ei ole riigieelarve ega isegi mitte alkohol, vaid tervemad inimesed … peenalkoholi näitel. Nimelt tasu selle rahmeldamise ja segaduse tekitamise eest pidavat saabuma aastate pärast. Tore oleks, kui need tänased kaod kaetakse kunagi hiljem, kuid kui teilt selle „helge tuleviku“ näitlikustamiseks küsitakse, kas olete kunagi Guinnessi õlut kõrtsis tellinud, siis tekitab see segadust. Hea küll, saame tervisepealiku selgitusest teada, et selle õlle tellimisel tuleb kaua oodata, et tema omapärane vaht settiks ja klaasi täis saaks valada ehk nagu Guinnessi reklaam väidab – head asjad jõuavad nendeni, kes ootavad.
Väga peenutsev kuid maotu on selgitada alkoholipoliitika edu alkoholiga. Pealegi ilmselt ei tea 99,8% inimesi midagi selle õlle maitsest ega vahu eripärast. Pole lihtsalt taskukohane, veelgi vähem on neid, kes seda kõrtsis on tellinud. Ainuke võimalus vähendada alkoholi tarbimist on luua keskkond, kus pole aega ega huvi napsitada.
Uus regionaalpoliitika: külade sulgemine.
Kui arvatavasti umbes poolsada kauplust on riigi lõunarindel suletud, siis see ei ole oludes, mil kool, korravalve, tervishoid, ühistransport ja nüüd siis isegi kohalik võim on külast lahkunud, vaid kaupluse sulgemine, see on paljudel juhtudel küla sulgemine. Kuid need sulgemised on „nii pisikesed“, et jäävad Pilvepiirilt märkamata. Asjata, eluga tuleb kursis olla.
Mida on siis Pilvepiiril vastu pakkuda? Millised võiksid olla need valdkonnad, mis kohalikku kogukonda toidaksid ja ühendaksid? Esimese hooga tulevad meelde vaid riigimajad, kuid riigimajad ei ole jätkusuutliku tulu, vaid kuluprojekt. Seega riigimaja ei asenda, vaid võimendab bürokraatiat ja ettevõtluse kadu. Meie poliitinimesed ei oska süsteemselt mõelda, kõike püütakse teha nagu öeldakse kiirelt lihtsalt ja valest. Siiski oleks aeg sellest läbikukkumisest teha järeldused ja mõelda edaspidiseks millised on seosed majandus eri valdkondade, klientide ja ka tervisekäitumise vahel.
Praegu on Dr Riigil põhitähtis vaadata üle oma „poliitikad“. Vaadata üle ja võib-olla ümber hinnata seda, kas need on ikka mõistlikud või toovad kaasa parandamatuid kahjusid. Mis peamine riik peab olema funktsionaalne. Funktsionaalsus on häiritud ja seda ei saa osta sisse ka kehavälistelt doonaritelt. Selline välisost on vaid püüd vastutust hajutada.
