Majandusanalüütik: erinevalt Skandinaaviast on meil hanked nagu vaese mehe Ferrari unistus – tulede, vilede ja madala põhjaga künniriist

 (31)
Ferrari 812 Superfast
Ferrari 812 SuperfastFoto: SWNS.Paul Davey, Paul Davey/SWNS/Scanpix

Meie praegune ebaloomulik vajaduspõhine majandusmudel peab ümber kohanduma tõhusaks, kuid keskkonnasäästlikuks võimalusepõhiseks mudeliks, leiab arvamusloos majandusanalüütik Peeter Tammistu.

Rannahooaeg on olnud mõnus, jälle hea võimalus laineloksu saatel loodust nautida ja mõtteid liigutada. Vahva. Kuid siis hakkas üks kiuslik mõttepojuke sumisema, oot-oot, kas see, et juuni alguses olid ilusad ilmad, vahepeal lausa kuumad ja nüüd „kolmas suvi“, ongi kliima soojenemine? Kas mina olengi see täiskasvanud tõbras, kes selle maailma nii untsu on keeranud? Teie ka? Kes veel? Nemad?

Küsimus ei olegi selles, mida me oleme teinud valesti, vaid mida me sellest õpime. Näiteks DDT-ga me enam täisid ei hävita, pliibensiiniga ei sõida ja freoongaaside kahimisega suutsime osooniaukude probleemile mõningal määral lahenduse leida. Kui tahame, siis suudame. Pigem on asi selles, et suurem osa meist ei mõista oma otsustest tulenevaid teiseseid ja kolmandaid tagajärgi ehk tagajärgede tagajärgi.

Igaühel on oma eriline maailm, kuid enne seda on meil meie ühine elukõlblik maailm – Maa. See on maailm, kus iga inimene teeb päevast päeva tuhandeid otsuseid (ka kõige pisemaid nagu prügi sorteerimine või selle maha viskamine), mis muudab maailma. Meie otsustel, mis üksikisiku tasandil võivad olla peaaegu normaalsed, võib olla kumulatiivselt kaskaadiefekt. Me peame neid ette nägema. Kuid mida me siis ei näe?

Seotud lood:

„Mõistagi ei oska inimesed hinnata seda, mida nad ei näe. Inimene, kes ei oska näha seaduspärasusi ega sünteesida, ei tea seaduspärasustest ja sünteesist rohkem kui värvipime värvide nägemisest. /---/ Värvipimedad saavad lõpuks teada, et nad on värvipimedad, aga enamik ei näe ega mõista kunagi, kuidas nende mõtteviis neid pimestab.“ (R. Dalio „Põhimõtted“, ÄP 2018, lk 203)

(Häire)kella kõla

Mõningal määral me adume juba asjade põhjuslikku seost looduses, kuid harva mõtleme, et majandus on meie ökosüsteemi lahutamatu osa.

Kuidas muidu on siis niimoodi juhtunud, et maailma riigid ammendasid mullu aastaga taastuvad loodusressursid juba 29. juuliks ehk praegu tarbib inimkond ressursse keskmiselt 1,75 korda rohkem, kui loodus neid taastada suudab. Kui majandussüsteem kasutab 1,75 korda taastuvressurssi üle Maa võimete, siis on see ju võimas ökosüsteemi osa. Suurmõjutaja.

Mida teha? Kas oleks näiteks võimalik hoida pool kasutatud 1,75-kordsest ressursist kokku parema ressursside kasutamise ja läbimõeldumate otsustega? Kui mitte pool, siis veerand kindlasti (esialgu). Kuid asjaga on kiire – ÜRO raporti kohaselt hävineb loodus viimase kümne aasta keskmisega võrreldes kümneid või isegi sadu kordi kiiremini.

Metsloomadest imetajate biomassi hulk on vähenenud 82%, looduslikud ökosüsteemid on kaotanud poole oma esialgsest ulatusalast ning miljonid liigid on välja suremise äärel (6.05.19, Delfi). Osa meist peab sellist häirekella löömist paanitsemiseks, mõni äriks, kuid umbes 500 asjatundja koostatud uuringu hinnangul on suur osa looduse mitmekesisuse vähenemisel just inimkonnal.

Kõhedusttekitav järeldus. Koostajate hinnangul on ainus võimalus veel midagi muuta kohe nüüd ja praegu. Vaat nii, kõlab karmilt, kuid tõsiasi on see, et tõhusust peame taotlema kõiges, vaid käskimisest, trahvimisest ja kilekottide keelamisest jääb väheks. Peame ka majanduskeskkonnas kui üldkeskkonna osises tagasi minema lihtsate selgete signaalide ja tagasiside tõelisse maailma.

Hüvede ümberjagamine konkurentsivõimetutele aladele ja tegevustele on ühise ressursi raiskamine, see on keskkonnareostus. Lihtsad põhimõtted ja raamistikuline minimalistlik administreerimine on hüve, mis hoiab meid õigel kursil, kuid lopsakas bürokraatia paljude keeldude ja järelvalvajatega on suurreostus. Keskkonnakahjustus. Keskkonnakatastroof.

Meie praegune ebaloomulik vajaduspõhine majandusmudel peab ümber kohanduma tõhusaks, kuid keskkonnasäästlikuks võimalusepõhiseks mudeliks. Me laseme administratsioonidel kulutada ressurssi asjadele, mis meile tegelikult korda ei lähe. Me ei tunneta ümberjagamise hägus hinnasignaale ega toodete-teenuste tegelikku väärtust ega ressursikulu. Me ei adu, et „tasuta“ sünonüüm on ebamõistlikult kallis ja mõistusevastaselt keskkonnakahjulik.

Näiteks on Skandinaaviamaade KOV-id – kes on meist mõõtmatult jõukamad – oma ühistranspordi hangetes keskkonnateadlikkusest tulevalt väga kokkuhoidlikud. Nemad ei kuuluta välja hankeid, kus igal hankel peavad olema tuttuued bussid, elektri/gaasi/hübriidi võimekuse, tulede ja viledega. See ei ole seal enam moodne, see on kohatu.

Skandinaavlased kasutavad täie teadlikkusega sõiduki elukaare pikendusega busse, st renoveeritud kümnendi või enama vanuseid sõiduriistu. Tegemist on väga hea kvaliteediga sõidukitega, millele renoveerimine on lisanud sõidukile teise eluea. Nende arusaamade järgi on see keskkonnasäästlik. Meil on hanked nagu vaese mehe Ferrari unistus – tulede, vilede ja madala põhjaga künniriist. Kallis, kohatu ja raiskav.

Skandinaavlaste keskkonnateadlikkusel on ka rahvusvaheline mõõde laiemale (majandus)keskkonnale. Nimelt teostavad just meie kohalikud kuldsete kätega meistrid selle ressursi kokkuhoiule suunatud elukaare pikendamise. See on ressursi taaskasutamise ehe näide, mida me oskame teha teistele; ise – raiskame edasi.

Ka ökonoomika ökosüsteemi osa

Ettevõtted – nii suured, keskmised kui mikroettevõtted – on nagu ökosüsteem. Üks ring toidab järgmist, see on sümbioos. Kui üks mutukas vahelt kaob, on ökosüsteem tuksis. Looduses tekitab liigi kadu ühiskonnas paanika, massimeedias tormi, majanduses me aga ei märkagi (tulu)mutukate massilist hävimist.

Me peame keskkonnaküsimusi vaatama hulga laiemalt, mitmekihiliselt, vaatama ökosüsteemi osana ka ökonoomikat. Keskkonnaprobleem kui ökosüsteem tuleb siduda ökonoomikaga nii, et meie elatustase ei langeks, kuid seejuures me kasutaksime vähem tooret, energiat ja rahalisi ressursse.

Kõik need keskkonnaküsimused, mis täna on huvigruppide poolt tagant tõugatud ja poliitikute jaoks suures tulikirjas üles riputatud (mutukate kadumine, kliima soojenemine, CO2 emissioon, prügi kogumine, ookeanide saastus ja veel paar teemat) on nagu keskkonnakäitumise algkursus. Isegi mitte jäämäe tipp, vaid lumehelbeke.

Need on ka tähtsad, kuid megaraiskamine ja selle juurpõhjus toimub hoopis muus kohas, halvasti läbi mõeldud majandusotsuste tasandil. Majandus – nii nagu looduski – koosneb (tulu)mutukatest ja (kahju(r)m)putukatest. Mutukad, kes harjuvad käime administratiivselt täidetava söödaküna (dotatsioonid) juures langevad olelusvõitlusest välja, muutudes (kahjum)putukateks.

Kui (kahjum)putukaid liiga palju saab, siis (kasum)mutukad langevad ökosüsteemist välja. Kuid kui (kasum)mutukaid enam pole, kes siis (kahjum)putukatele administratiivsööta ette kannab? Võib-olla sellest dr Riigi mõttetegevus ja tulevikukirg nii lahjad ongi, et aju mõttetegevust kütab pelgalt võrdsustatud 2% energiat? Hirmutav mõte. Igal jaotusel on mõte, rääkimata otsustusest või teost. Mõttel on tegelikkuses tagajärg.

Kuna meie siin maanurgas ajame ikka veel tihti segi Chaneli lõhnaõli ja mulgikapsa keeduauru, siis on EL meile õige tee juhatamiseks koostanud lugemikud nn valged raamatud. EL on aru saanud, et kliimamuutustele reageerimisega on kiire, seades eesmärgiks vähendama heidet 2050. aastaks 80–95 % allapoole 1990. a taset. Väga ambitsioonikad eesmärgid.

ELi liikmena püüame meiegi retoorikas neid eesmärke järgida, kuid tihtilugu ei tee me vahet meetmete praktilisel vajadusel ja nende mittemõistmise tagajärgedel. Kaks enimmainitud majandusvaldkonda seose heitmetega on energeetika ja transport. EL suunab meid, et, igaüks ise peab enda teenuse niimoodi disainima, et see oleks (tulu)mutukas, mitte (kulu)putukas. (Kulu)putukad ei arenda uusi tehnoloogiaid ega rikasta konkurentsi.

Uus transpordistrateegia: 95-aastaselt rulatajaks?

Kuidas meil siis valge raamatu juhiseid tõlgendatakse? Eks me kõik oska valgest raamatust välja lugeda seda, mis meile mõistetav või südamelähedane. Mina mõistan, et transport peab olema tõhusalt organiseeritud, et inimesed/kaubad jõuaksid kõige tõhusamalt sihtkohta, et vähendada ummikuid, et rohkendada konkurentsi, et leida uusi ärimudeleid ja tehnoloogiaid. Loogiline.

Ühel arutelul jäi kõlama, et liikuvuse parandamiseks tuleb rulatamist ja rulluisutamist laiendada. Ka tore, kuid kui ma seda oma auväärt 95-aastasele ämmale pakkusin, siis jättis see võimalus teda pehmelt öeldes ükskõikseks. Ütleme nii, et ämm on küll nutikas ja krapsakas daam, kuid rulluisutamine pole tema lemmikharrastus.

Ehk jätkem need eluvõõrad sisendid transpordi arendamisse, enamik inimest tahab saada vaid mõistlikku liikuvusteenust. Arutagem pigem selle üle, mida oleks vaja pakkuda, et inimesed valiksid ühistransporti. Sellest vaatevinklist on vaid üks lahendus ja seda on näidanud turupõhine kaugbussiliiklus, teenus tuleb teha selliseks nagu tarbija seda tahab.

Turupõhised tulumutukad pakuvad nauditavat teenus, taskukohase hinnaga ja kvaliteediga, mida enamusel riikidest pole rahvusvahelistelgi liinidel. Nauditavus, kättesaadavus ja kvaliteet on teenuse aluseks. Kui arvestada, et tuhandeid reisijakohti päevas liigutatakse, ilma et reisijaid liiguks, siis tähendab, et tegeliku reisija liigutamine on veelgi saastavam, kui reisijakoha liigutamine.

Kui me suurendame reisijakohtade arvu sellistes tingimustes, siis me suurendame ju tunduvalt reostust. Niimoodi täidamegi valge raamatu keskkonnaeesmärke? Täpselt sama loogika kui põlevkivienergeetikas „parandamisel“ – konserveerime ressursitapjalikke vanaaegseid tegevusmudeleid.

Kui kahju eelarvele ja loodusele on otsene tagajärg logistika olemuse mittemõistmisele, siis teisesed ja kolmanda taseme järelmid ilmnevad kogu liikuvussektoris, täpselt samuti nagu Dr Riigi „tasuta“ sekkumisel maakonnaliiklusse. Uhkusega suretati välja sel alal vähesed säilunud ja ebavõrdset võitlust pidavad turupõhised (tulu)mutukad.

Kuna meie majandus liigub ikka rohkem jäiga riikliku plaanimajanduse poole, mitte konkurentsipõhise loovuse ja arengu suunas, siis kuluputukate üha usinamat sigitamist püütakse varjata sotsiaalmajandusliku kasu viigilehega.

Mille poolest erinevad Rail Baltic ja Tallinna-Helsingi tunnel?

Seda kahjumi tootmise eufemismi kasutatakse siis, kui (poliit)projekt on nii ebatõhus ja kahjumlik, et isegi loomingulise raamatupidamisega ei suudeta seda kasumisse kirjutada. Kuid „sotsiaalmajanduslik kasu“, mis on olemuslikult ja reaalselt meie teiega jaoks kahjum, tuleb dotatsioonide kaudu meil teiega ikkagi kinni maksta. Siinkohal on heaks võrdluseks kaks raudteeprojekti Rail Baltic ja Tallinna-Helsingi tunneliprojekt.

Rail Balticu projekt on administratiivselt planeeritud ja rahastatud EL suurprojekti osake. See on täis arvestatud uskumatus koguses „sotsiaalmajanduslikku kasu“, mis juba praegu ajaproovile ega majandusseadustele vastu ei ole pidanud. Nii või teisiti pole ilmselt valitsustel taganemisteed ja raha valamine sellesse luulelisse projekti jätkub proosaliselt lisarahastuste lisarahastuse kaudu.

Samas Tallinn-Helsingi tunneli projekti osas – mis olemuslikult oleks ainus viis, mis muudaks Rail Balticu ehitamise mingilgi määral mõistuspäraseks ja annaks nii kauba kui reisijatemahtu – on initsiatiivi rajult ülesse võtnud eraalgatuslikult ettevõtjad. Kas märkate vahet eraalgatuse ja riikliku plaanimajanduse vahel? Kui viimane alles sügab kõhtu ja mõtleb, on eraettevõtjal tunnel juba valmis.

Mis aga eriti vahva, ehitamine on eraalgatuslik ja meie teiega (ka riigieelarve) jaoks tasuta (seekord ilma jutumärkideta). See on ettevõtjate risk ja kalkuleeritud kulu. Nagu hoomate, siis sellist eraalgatuslikku krapsakust ei kannata ükski riikliku plaanimajanduse viljeleja välja ning püüab padubürokraatiaga takistada sellise eduloo sündi. Mõistmata, et tunnelil on dr Riigi jaoks tegelikult üks hunnitu päästenöör – see annab võimaluse kinni katta kogu Rail Balticu planeerimisel tehtud vigade kaskaadi.

Kui mõlemad suurehitised valmiksid üheaegselt, oleks tõesti tegemist uue transpordikoridoriga, mitte õnnetu, kahjumit tootva teivasjaamaga mere kaldal. Vaat selline vahe on riikliku plaanimajanduse ja vaba ettevõtluse vahel. Ärge laske kuluputukatel tulumutukaid keskkonnast välja tõrjuda. Ärge keerake maailma ja keskkonda, sh majanduskeskkonda pöördumatult tuksi.

Niikaua kuni transpordi, energeetika ja informatsiooni eri valdkonnad ei ole üksteisega vabalt voogavalt läbi põimunud, vaid eraldatud kastikesed bürokraatia plaanitabelis, ei ole mingit lootustki ressursi mõistlikule kasutamisele, keskkonna kahjustamise vähenemisele ja liikide kuhtumisele. Veel on võimalus. Nagu tabavalt lausus M. Wackernagel: „Meil on vaid üks Maa“ (PM, 29.07.19).

Target Ärileht