Majandusanalüütik: hea, et korruptante järjest kinni võetakse. Aga kas riik mitte ise korruptsiooniohtlikke olukordi juurde ei loo?

 (26)
Vahistamine.
Vahistamine.Foto: Scanpix, Panther Media

Korruptsioon ja selle avastamine toob kaasa harilikult Dr Riigi tavareaktsiooni - keelame veelgi rohkem ja karistame veelgi enam, mis tähendab veelgi kallimat riigipidamist, kirjutab majandusanalüütik Peeter Tammistu. "Võiks mõelda ka teistpidi - lõpetame reguleerimise kui korruptsioonipumba töö."

Keset kevadet üllatas meid kaunis rannailm. Mõnus. Peaaegu sama mõnus nagu võidukad lood keskmise palga kasvust. Eks mõlemat tuleb ära kasutada, mõlemad ju tujukad. Selles mõnusas meelestatuses, laisalt rannas lebades, läheb mõttelõng hämuselt uitama. Paljud meist tunnetavad, et elu on läinud paremaks. Tore, oleme teinud tublisti tööd, saavutanud tulemusi vaatamata maailma heitlikkusele. Ringutame mõnuga, samas tundes mingit justkui ahistavat, pigistav tunnet nagu hakkaks meie senine kuub kitsaks jääma.

On veel funktsionaalne ( puid laduda, maad kaevata), kuid asisema elu saavutamiseks juba veidi ära peetud. Just seepärast tunnetavad paljud, et „riik vajab edasiarendust ja kaasajastamist, ta vajab moderniseerimist selleks, et teenida meid tulevikus sama hästi ja veel paremini, kui ta on seda teinud seni". Kui me seda tunnetame, siis milline see riik oma põhiolemuselt võiks olla? Kui mõni arvab lihtsustatult, et digitaliseerime kõik teenused, siis see ei ole riigi reformimine, vaid laiutava, kuid mõttetu bürokraatia reformimine. Saame veelgi tihkema Maatriksriigi, kus inimlikkusel ei ole kohta. Muidugi on sellestki abi, hoiab sutsuke kokku vajadust ametnike arvu kasvuks, tõstab menetluskiirust (kuid meid kõiki menetletakse pidevalt nagu saab toimuma operatsiooni „Soolõhe" käigus) ja säästab kliendi aega (kui ta ei pea parajasti aru andma Maatriksi järelpärimistele ja ettekirjutustele), kuid digitaliseerimine, kui tööriist ise ei muuda olemuslikult enamuse bürokraatlike tegevuste mõttetust. Pigem vastupidi. See on ikkagi oma inimeste rahalisi, intellektuaalseid ja ajalisi ressursse raiskav riik.

Seotud lood:

Hea ja vähemhea maksumusest

Nii heatahtlikul, kui kurjal riigil on hind - nende pidamise kulu ja tulu. Elus on nii, Dr Riik väljendab oma hoolivust ja armastust suuremal või vähemal määral kodanike vastu läbi ühiselu reguleerimise. Kuid nii nagu vahel armastus võib muutuda nunnutamiseks, siis tüütuseks ning lõpuks ahistamiseks, nii toimub ka regulatsioonide lisandumisega heatahtliku riigi ümbersünd kurjaks riigiks. Kuid kurja riigi pidamiseks peab ohtralt makse korjama. Kõike võib maksustada nagu Kleopatra ajal maksustati kõike, millele suudeti nimi anda ja kõike võib reguleerida nagu Vaheriigi ajal püüti jahuussidele riiklikke jaehindu kehtestada. Väheheatahtlik, aga eriti kuri riik on kulukas, sest vajab regulatsioonide väljamõtlejaid, järelvalvajaid, menetlejaid, karistajaid, timukaid. Sellist riiki on kallis pidada.

Lõputu reguleerimine pole võimalik. Kurjas riigis, kus kõiki võib igal ajahetkel karistada ei taha inimesed elada. Sellest ka asjaolu, et lisaks sündivuse langusele, on nii mõnigi on läinud võõrsile õnne otsima. Minnakse sellistesse maadesse, kus olud on „nagu iga päev oleks reede".

Teisalt, kui meid jääb vähemaks, siis iga tehtud töö peab olema mõtestatud ja kasulik. Olema maksimaalse väärtusega nii perekonna, kogukonna, kui ühiskonna jaoks. Tõhusus on ülimuslik. Kas sellistes oludes on üldse võimalik pidada kurja riiki? Kui meid jääb vähemaks, siis muutuvad paljude ühiskonna liikmete vajadused, ühiskonna tulud langevad ja meie maksutulud kahanevad. Või ei kahane? Võtame, kuskohast võtta annab?

Tagasilangus või edasilangus?

Uusim uudis on see, et asutakse aktiivselt palgalõhet jälitama. Dr Riik muudkui võitleb ja võitleb ja keelab ning karistab. Kuid kas need kulutused, mida me teeme ühise raha eest on ikkagi eksistentsiaalsed või oleme need suureks maalinud?

Kuuldes selliseid uudiseid, et kangelasliku uurimistöö tulemusena on firma nõukogu esimees, abilinnapea, hooldekodu juhtkond, vallavanem, haiglajuht korruptsiooni, altkäemaksu (või kuidas need hirmsad terminid kõik olid) välja selgitatud ja/või süüdi mõistetud, siis ühest küljest on see positiivne. Korruptsioon on kõigi osapoolte väärikust solvav, sellest tuleb lahti saada. Kuid teisalt, kas Dr Riik ise ei ole mitte tekitanud selle korruptsiooniohtliku olukorra?

Korruptsiooni eest karistamine pole ainus lahendus

Ütlen selgesõnaliselt ära, et korruptsioon pole mingi lahendus, kuid vaid karistamine siin ei ole lahendus. Lahenduse valik ongi veelahe määratledes heatahtliku ja kurja riigi olemuses. Kuni lamp põleb, lendavad ööliblikas ikka valguse peale. Krt, kustutage see lamp ära. Kuidas? Pole ju raha. Kuid kui me vaatame üle meie ühise raha eest pakutavad „teenused", siis on võimalik panustada heatahtliku riigi poole peale paragrahvimetsa arvelt . Ja paragrahvimetsa, mida inimestele vajalikuks teenuseks väärindada on meil hunnitult palju.

Seega on kaks võimalust korruptsiooni tõrjumiseks, üks on järelevalve ja selles osas on tehtud muljetavaldavat tööd, kuid on ka teine võimalus - likvideerida korruptsiooniohtlik keskkond ise. Kui pole keskkonda, kus võib tekkida korruptsioon, siis pole ka korruptsiooni. Korruptsioon tekib vaid siis, kui kellelgi on võimalus keelata, käskida, lubada või piirata. Paratamatult tekib.

Lülitame korruptsioonipumba välja

See toob kaasa harilikult Dr Riigi tavareaktsiooni, keelame veelgi rohkem ja karistame veelgi enam, mis tähendab veelgi kallimat riigipidamist. Kuid võiks mõelda ka teistpidi, lõpetame reguleerimise kui korruptsioonipumba töö. Lülitame selle võimaluse välja. Selline väljalülitamine tuleb ühiskonnale hulka odavam, kui karistamine. Te ei usu? Kui kokku lüüa, et suur osa menetlusi käib aastaid, alates esialgsest jälitustegevusest, kahtlustuse ja süüdistuse esitamisest, selle menetlemisest läbi kolme kohtuastme, siis on tegemist üüratute summadega ( süüdistajate, politseinike, kohtunike, abipersonali palgad, tehniline tugi, töökoha maksumus, transport jne), siis üks juhtum võib maksta sadu tuhandeid eurosid.

Muidugi on see tarvilik töö, kuid kui keskkond on muudetud selliseks, et korruptsioonil pole mõtet, siis on see puhas võit kogu ühiskonnale. Võit nii materiaalselt, kui mentaalselt. Kõik need lõputud detailplaneeringud, ehitusload, roosa ukse sündroomid on inimese väärikust solvavad mõttetud bürokraatiamängud. Mõelge vaid mis juhtuks, kui poleks piirangid, mis võimaldavad 10 aastat ehitusluba „menetleda"? Midagi ei juhtuks, elu tormaks vaid oma tavalist, kuid naudingut, mitte pidevat frustratsiooni pakkuvat, voolusängi pidi edasi. Just voolusängi pidi, sest tegelikkuses sellistel lubadel puudub vajadus, juba kehtivad tehnilised normatiivid ja omaniku vastutus on selleks piiravaks voolusängiks. Miks peaks avalik võim lubama või keelama, kui omanik tahab majaust või katusekatet vahetada? Kas avalikul võimul on liiga palju kasutamata aega? Või on meie ühist raha üle? Pole kuhugi panna? Kui pole panna, pange heatahtlikkusse riiki.

Pikk laine tulekul

Aega oma asjade korda seadmiseks on meil vähe. OECD ennustab, et maailmamajanduse hea käekäik jätkub veel vaid paari aasta jagu. Mnjah, viimasel aastal on see paari aasta jutt pea kõigil aruteludel ja konverentsil mantraks muutunud. Arvestades seda, millised tendentsid praegu maailmakaubanduses jõudu koguvad, siis on tegemist ilmselt liiga optimistliku arvamusega.

Pigem on see eneserahustuslik. Kui Euroopa valitsused elavad üha enam üle oma võimete (2007 a oli euroala riikide valitsuste võlg 5,9 triljoni euro, siis mullu juba 9,9 triljonit), siis ei tekita see mingit kindlustunnet. Euroopa on oma tagavarad uputanud eelmise kriisi solgiauku ilma eriliselt majandustugevust parandades. Kuid kriisides pole mitte ainult kaotajad, seal on ka võitjad, need kes õigeaegselt oskasid ja oskavad ära tabada, mis järgmisena ja millal toimub. Selles valguses on vägagi asjakohane teade, et restruktureerimisele keskendunud investeemispankurid Wall Streetil juba hõõruvad käsi, viidates, et tunne on juba nagu 2007. aastal enne finantskriisi. (ÄP 26.05.18 )

Nad viitasid, et viimastel aastatel välja antud massiivne hulk kõrge riskiga võlakirju võib suurendada hapuksminevate laenude hulka, andes neile palju tööd, isegi kui see majanduskrahhini ei vii.

Selline perspektiiv teeb murelikuks, sest minnes majanduskriisi majanduskõlblikult tõhusaks „restruktureerimata" riigiga, mis pole avatud loomingulisusele ja initsiatiivile, pole meie eduvõimalused just kiita. Just läbi heatahtliku riigi instrumentide on meil mingitki šansi ümber paketeerida need teenused, mida ühiskond tõeliselt vajab. Kui keegi arvab, et see on võimatu, siis vastus on, et ei ole võimatu, harjutada tuleb.