Majandusanalüütik: II sammast ei olegi vaja lammutada. Kriisi tõttu peatab valitsus tõenäoliselt maksed sambasse nagu eelmise kriisi ajal

 (120)
Pensionisambad
PensionisambadFoto: Oliver Tsupsman

Kriisi kestel peavad nii valitsused kui keskpangad suunama vahendeid selleks, et süsteemid päris kokku ei kukuks. Päästeoperatsiooni prioriteetsused tuleb paika panna ja selles hierarhias pole II sammas prioriteet, mis tähendab, et maksed ilmselt peatatakse sellesse, täpselt samuti nagu eelmise kriisi ajal, kirjutab majandusanalüütik Peeter Tammistu.

Me olevat usuleiged. Kuid usk (riiklikesse) pensionidesse on kõikumatu. Usk (riigi)pensionisse on üle kasvanud lausa eepiliseks ususõjaks hea ja kurja vahel. Kuid nii nagu kõik eelnevadki ususõjad on seegi olemuslikult poliitinimeste tühikargamine oma positsiooni parandamiseks, mitte uskujate abistamiseks.

Usklikud? Nemad on harjunud uskuma mida iganes ja kannatavad ära. Kuid praegu teeb ärevaks pigem kogu protsessis kasutatavad emotsionaalsed argumendid kuni „tulevikus otsitakse üles need, kes selle otsuse taga olid". Kuigi viimane aasta on olnud ülilaetud „essusti" ütlemise suhtes, siis nii räigete avaldusteni pole seni veel küünditud. Uus rämpssuhtluse rajajoon on ületatud.

Põhiseaduslik usk olla ...

Kuna tegemist on ususõjaga, siis pole selles tegemist ka ratsionaalsetele argumentidele rajaneva arutluse, vaid usu tugevuse küsimusega. Ilmselt pole sügavamat mõtet pikalt peatuda ratsionaalsetel faktidel, sest seal kus tegelikkus on asendunud emotsioonidega pole faktipõhistel järeldustel kõlapinda. Märgiline on see, et ühtede samade argumentide/relvadega (põhiseadus, õigustatud ootus, seaduskindlus, vabadus, solidaarsus) tümitavad mõlema poole uskujad armutult nii üksteist, kui kokkuvõttes meid kõiki. Enam ei kuulata, ei arutata: kas, mis, miks, kuidas. Ühed jutlustavad, et meil on poliitiline tahe ja KOLE ning teised, et meil on tahe olla kõige vastu ja põhiseadus. Kuid poliitiline tahe ja koalitsioon on ühte aegu nii kõige suurem jõud, kui ka kõige kergemini hääbuv narrus. Koalitsiooni laguneb ja plirtsti on KOLE jõuetu paber. Põhiseadus on aga samasugune tarkuste- ja jutukogumik nagu näiteks Raamatute Raamat, seda tõlgendatakse vastavalt aja vaimule, sisekaemusele ja isiklikele veendumustele. Nii, et ka Põhiseadus on iga päev veidi erinev. See pole mitte ainult meil niimoodi ka W. Bonner ja A. Wiggin konstateerivad seda fenomeni USA Põhiseaduse kohta: „Konstitutsioon on peaaegu täpselt samade sõnadega, kui teda kunagi kirjutati, aga sõnad, mis enne sidusid ja eristasid, on venitatud elastseks kummipaelaks. Valitsus, mis ei võinud maksustada, ei võinud kulutada ja ei võinud reguleerida, võib nüüd teha kõike, mida tahab. Täidesaatval võimul on piisavalt jõudu, et teha praktiliselt kõike. Kongress läheb kõigega kaasa kui lihtsameelne sabarakk, nõudes vaid seda, et saak jagataks võrdselt.". Vaat selline lugu.

Seotud lood:

On ka veidi lustlikum (pigem hapumagus, kui magushapu) käsitlus põhiseaduste järjepidevusest: „ Sama perioodiga, mil ameeriklased on elanud ühe konstitutsiooni all, on meie prantsuse sõbrad saavutanud viis. Punchi pilapildil on üheksateistkümnenda sajandi inglane, küsides raamatukoguhoidjalt prantsuse konstitutsioonist, et kuulda vaid: „Mul on kahju, söör, me ei talleta perioodikat.""

Nii et meie sambaseaduse elukäik oleneb lõppkokkuvõttes mitte niivõrd põhiseadusest, vaid nii riigipea, kui Kõrgkohtu Põhiseaduse tõlgenduste tõlgendamise tõlgendajate tõlgenduste kogusummast. Päris hea pähkel ehk kui meil on põhiseaduslik õigus luua II sammas, siis kas meil on ka põhiseaduslik õigus seda muuta või hoopis hüljata? Kas meie esmaseks ja põhiõiguseks on surra heasse, kuid muutumatusse põhiseadusesse? Õigused? Tekkinud õigused ja nende äravõtmine? Puht tõlgendamise küsimus, sest kui ravimikaubandusega tegelejatelt sai täiesti põhiseaduspäraselt nende õigus varale/investeeringutele, legaalsele tegevusele ja omandile tühistada, siis on kõik võimalik. Ootame. Põnevusega.

Kõige räbalamas seisus on neljakümneviiesed, kes on kogu oma tööea kandnud makse meie oma pensioni kukrutesse, on uskunud (riigi)pensionite muinasjuttu ning pole loonud endale oma isiklikku „aiamaad“ äraelamiseks vanaduspõlveks.

Vale lahinguväli, vale lahing

Kurbloolisus on selles, et vaidleme valede asjade üle. Püha müristus, ühiskonna heaolu ja jõukus sõltuvad ju tööviljakusest ning töötatud ajast, mitte pensionirahade ümberjaotamisest. Tootlikkuse kasvu kehutamisest peamegi arutama, kuidas saada nutused 75% Euroopa Liidu keskmisest 150% peale. Riiklik pensionisüsteem jagab ümber vahendeid, mitte ei tooda neid lisaks. Just selle teema arutamisel ootaks võitluslikku kirge, kirge millel oleks positiivne tulemus ühiskonnale ja selle jõukusele. Seda usku peame kirega kaitsma. Põhitähtis, iga süsteem töötab niikaua, kuni sellesse on usku. Milline on meie usk II sambasse?

20 aastat oli meil usku II sambasse, kuid siis pani tegelikkus selle kahtluse alla. Tulevikku silmas pidades oli pensioni II sammas üks mõistlikumaid allakäiva riikliku pensionisüsteemi parendamise ideid, kuid seda taheti teha liigkindlaks ja tulemusi taheti liiga vara. Ootused olid liiga suured ja enneaegsed. Esimesed resultaadid hakkasid usku II sambasse õõnestama. Seega, mõte ise on hea, kuid lisaks ajafaktorile oli ka selle raha opereerimine niru. Samas ainuüksi mõte, et klientidel võib saabuda vabadus otsustada (konkurents), pani pangad/kindlustused suhtumist ja töömudelit muutma. Nagu võluväel hakkasid tootlused kasvama ja teenustasud vähenema. Näete, konkurentsi imeline vägi.

Pensioni- ja lotousk

Minagi usun paljusid jaburaid asju, kuid riiklikesse pensionidesse pole ma kunagi uskunud.. Miks ma peaksingi uskuma, kui sajandi jagu praktikat on näidanud, et rida põlvkondi on kaotanud läbi poliittormide kas väljateenitud pensionid või vara või mõlemad. Seegi on usu küsimus, sest praeguste argumentidega (loe emotsioonidega) võib teha ühte pidi järeldusi (põhiseaduspärane, ebavõrdne, lammutav), kui ka täpselt vastupidiseid. Analüütikuna viitaksin C v. Clausewitzile („Sõjast"): „Lõppeks on eripäraseks raskuseks veel kõigi andmete suur ebakindlus sõjas, sest kogu tegevus toimub mõnes mõttes pimedas kobades, mis lisaks kõigele muule annab üsnagi tihti , otsekui udus või kuuvalgel, asjadele ülepakutud ulatuse, groteskse väljanägemise. See, mida see nõrk valgustus täielikust nägemusest varju jätab, peab anne ära arvama, või jääb see hea õnne hooleks. Seega on siis jällegi anna või koguni juhuse soosing see, mida tuleb objektiivse tarkuse puudumisel usaldada."

Pensionimaksed on pigem kui lotopileti ostmine, võib võita, kuid enamus ei võida. Seepärast olen skeptiline kõikvõimalike õnnelikuks tegevate (riiklike) pensionite suhtes.

Kuid seekord tuleb tõdeda, et II samba vabaduse pakkumine on juba ise vedamine võrreldes eelnevate rekvireerimiste ja uusimate (Poola/Ungari näitel) sammaste riigistamisega.

Usk päästeliini

Praegu arutatakse laialt selle üle, mis saab, kui tõesti reform käivitub. Eks ole tõesti nii karta, kui loota. Kuid igal arutlusel peab olema ka põhi, millest lähtuda. Niisiis, nagu defineerib Thilo Sarrazin (muide saksa sotsiaaldemokraat): „Lääne tööstusühiskondade ja nende turumajanduse mõttes on ennekõike kaks vabaduskäsitlust: klassikaline liberaalne käsitlus, mille kohaselt peab riigikord individuaalseks tegevuseks andma võimalikult palju ruumi ja seda võimalikult vähe eeskirjadega piirama. Vabaduse all peetakse seejuures silmas eelkõige indiviidi vabadust püüelda võimalikult vabalt oma eesmärkide poole ning kujundada elu oma ettekujutuste järgi. Ka hättajäämine ja ebaõnnestumine on selle käsitluse kohaselt põhimõtteliselt igaühe enda asi. Sotsiaalriik paneb päästelina valmis vaid krahhiks. Selle vastand sotsialistlik käsitlus, mille kohaselt peab riik üksikisikut kaitsma võimalikult paljude eksistentsiaalsete ohtude eest, seega on ta vaba materiaalsest hädast, näljast, haigusest ning saab paljust osa. Otse välja öeldes tähendab sotsialistlik vabadusekäsitlus ulatuslikku võrdsuse eelistamist vabaduse ees."

Vaid Dr Riik saab tuima rahuga investeeride ja üleinvesteerida sulaselgelt kahjumlikesse projektides, nimetades seda hellitavalt sotsiaalmajanduslikuks kasuks.

Tummine tähelepanek, mida oleks mõistlik järgida ka meil. Sotsiaalriiklik päästeliin, I samba näol, on meil olemas, kuid meie tootlikkust, kasinat kapitali akumulatsiooni ja rahvastikunäitajatega luua ümberjagamistehetega „rantjeepensionismi" pole mingit lootust. Vale aeg. Vale koht. Kõik need mudelid mida praegu õhinaga pakutakse on vanaaegsed, väga vanaaegsed. Need toimisid, siis kui tegemist oli kasvavate põlvkondadega ja tööstusrevolutsioonist tekkinud hüvedega.

Kuid vananeva ja väheneva rahvastikuga areaalides see ei toimi. Ei saa toimida. Me peame õpetama ja julgustama inimesi ise hakkama saama. Tegelikult on asjalood sellised, et edaspidi tuleb töötada täpselt niimoodi, kui kunagi vanaduskindlustuse loomisel von Bismarc plaanis: pensioni algidee oli kindlustus vanadusnõtruse vastu, kui enam tööd ei jõuta teha. Vahepealne mõned kümnendid toiminud pensionäride suhteline hõlpelu (seoses sõjaaegsete suurte sünniaastakäikude ja beebibuumiga), on lihtsalt hetkeline võnge ajaloolises plaanis.

Kui inglased aastaid pärast Bismarci oma pensionisüsteemi käivitasid, oli pensionile mineku vanusepiir arvutatuna tänapäeva oludesse umbes 80 aastat. Mnjah, sellises eas pole eriti suuri pensionikulutusi oodata. Süsteem pidas vastu. Kuid vähenev ja vananev elanikkond, milline teeb vaid lihtsaid töid, ei suuda enam maksta pensione olenemata sellest, kuidas me neid nimetame, kas sammasteks või hanejalgadeks. Lihtsalt riie ei anna välja. Kõik need kes on täna pensionärid või saavad selleks homme on õnnega koos, nemad veel saavad pensione. Ilmselt on kõige räbalamas (mahakantud põlvkond) seisus tänased neljakümneviiesed, kes on kogu oma tööea kandnud makse meie oma pensioni kukrutesse, on uskunud (riigi)pensionite muinasjuttu ning pole loonud endale oma isiklikku „aiamaad" äraelamiseks vanaduspõlveks. Nendel läheb kiireks oma tuleviku ülesehitamisega.

Noortel on veel aega ja võimalust teha oma õiged (ja ka valed) valikud. Arvestades, et iga järgnev põlvkond on nagu meiegi, kuid edasiarenguline modifikatsioon meist, siis ei jää nemad (riigi)pensioni muinasjuttu uskuma vaid loovad ise enda tuleviku ja vanaduspõlve.

Usu kaotus (usaldusväärsusesse)

Kõik suured süsteemid püsivad usaldusväärsusel. Usaldusväärsuse kadu ei tingi mitte alati mingi kuritegelik tegu, selleks piisab sellest, kui süsteemi püsivus pannakse kahtluse alla või tekkib võimalus ... vabadusele. Ainult mõte võimalusest et vabadus on võimalik õõnestab igasugust süsteemi. Need mõlemad kriteeriumid on meie pensionisüsteemis olemas. Süsteemi püsivus on pandus kahtluse alla sellega, et tegelikult teame juba ammu, et kuigi süsteemi nimetatakse hellitavalt ka pensionikindlustussüsteemiks, ei vasta see enam kindlustussüsteemi standardite heale tavale. See pole iseseisvalt toimiv süsteem, vaid toimib riigieelarvelise toega. Teiseks, on II sammas vaid püüd krahhi edasi lükata, mitte seda vältida. Me teame oma „sabakondiga" seda, kuid ei tunnista endale seda, see on veel „talutav". Ehk nagu iirlased enne majanduskriisi käitusid: „Iirlaste kinnisvarabuum sarnanes pisut perekondliku valega: see on talutav seni, kuni küsimusi ei esitata, ja küsimusi ei esitata seni, kuni see tundub talutav." Eks ole, kui panna kinnisvarabuumi asemele pensionisüsteem, siis ...Tabav?

Veel üks ääremärkus usulanguse teemal. Ususõja hämus on loodud tulevikujooksu mantra. Kõik pidavat sambast välja jooksma. Miks? Tundub, ususõda ise loob kaose, sest kui kogu aeg prognoositakse massijooksu, siis on paanikajooks kerge toimuma ehk oleme ise selle jooksu arhitektid. Miks peaks näiteks keskmisest ülespoole palka saav inimene raha välja võtma, kui see võib kasvada. Muretult. Seda nimetatakse muide tööjaotuseks. Elementaarne. Kuid kui luuakse hirmu ja paanikaõhkkond, siis pole normaalsetel aruteludel ja argumentidel enam kohta, siis lähebki jooksuks nagu lehmad kiinis. Metsik, loomalik, looduslik enesepäästmise tung, kuigi jookstakse kas traatidesse või kuristikku.

Omaette isetäituv mantra on rubriik „Pettused ja petised". Jälle üks jada hirmujutte nõrganärvilistele (ja ahnetele). Eks ikka ahnus paneb „investeerima" sellistesse kohtadesse, kus normaalse mõtlemise korral on ilmselge, et ulmelist tootlust pole võimalik saavutada. Kuid, pettused on igipõlised, kuigi II sambast vabanemist veel polnud, siis ka Pinocchio oskas lollidemaal väga innukalt „investeerida".

Pensionireformil ja petturlusel ei ole põhjuslikku seost. Petturid sellepärast petta saavadki, et nad jätavad usaldusväärse mulje ja apelleerivad meie kõige madalamatele tunnetele. Ise peame finantshügieeni pidama, ei saa kogu aeg oodata, et Dr Riik meie pükse kohendab ja meie eest käsi peseb. Muide vaid Dr Riik saab tuima rahuga investeeride ja üleinvesteerida sulaselgelt kahjumlikesse projektides, nimetades seda hellitavalt sotsiaalmajanduslikuks kasuks, mis tõlkes tähendab planeeritud kahjumit, mida ükski hea raamatupidamistava alla ei neela.

Reformist arutades peaksime jääma reformiga seotud tegurite juurde, mitte uppuma kõigu maailma pahedega võitlemisse. Võitleme, aga üskhaaval. Järjekorras. On tõhusam.

Vabaduseusk

Oma otsuseid tehes peaksime lähtuma inimese loomusest. Hinnatud mõtleja Yuval Harari kirjeldab inimloomust: „Kuidas te inimeste põhivajadusi ka ei määratle, niipea kui tagate kõigile nende tasuta rahuldamise, hakatakse neid võtma iseenesestmõistetavatena ning ühiskondlik võistlemine ja poliitiline võitlus koonduda mittepõhiliste luksuste ümber - olgu selleks uhked isejuhtivad autod, ligipääs virtuaalreaalsusele tuginevatele teemapakettidele või biotehnoloogia abil parendatud kehad." Homo sapiens ei ole loodud rahul olema. Inimese õnnelikkus ei sõltu niivõrd objektiivsetest tingimustest kui meie enda ootustest. Ootused aga kipuvad olukorraga kohanema, sealhulgas teiste inimeste olukorraga. Asjaolude paranedes suurenevad ka ootused ning seega olukorra märkimisväärne paranemine meis hoopis rahulolematust kasvatada.

Nüüd püüab osa meist täita inimlikku täitmatust ... rantjee pensionismiga.

Mis aga puudutab vabadust, seda inimese põhiloomust (isegi mitte vabadust vaid üksnes kerget vinet sellest, aimdust), siis siin on näiteid alates Bostoni teejoomisest, kuni meie iseseisvumise ja Brexitini välja. Süsteemid, mis tundusid purunematud, murdusid ainuüksi võimalusest olla iseseisev, olla vaba.

Meie II samba ja Brexiti puhul võime me arvata, et inimesed on tobud, valides vabaduse, mitte kindluse. Kuid pole midagi teha, see ongi inimloomus, teha mitteratsionaalseid valikuid. Ilma selle omaduseta poleks ka arengut.

Niisiis süsteemi lagunemine algab kas pettumusest või vabaduse võimaluse hoomamisest. Praegusel juhul on mõlemad eeltingimused täidetud. Kui filmis „Viimne reliikvia" eestlaste vanem ütleb, et „Meie usk on VABADUS!", siis pole usutav, et me oleme tänaseks enese mugavusest nii lömmi istunud, et meie ainukene usk on (RIIGI)PENSION.

Mida uskuda? Keda ...

Ei meeldi mullegi lõhkumine (siinkohal paneksin vägagi tähele Eesti Panga nõuandeid), kuid kui usaldus on kadunud, siis ei hoia enam miski ehitist koos peale hirmkalli käsukorra. Usalduse kadu saab uut hoogu täiemõõdulises ülemaailmses kriisisituatsioonis, kuhu oleme täiesti uutamatult sumatanud. Kuigi praegu vaadatakse nii tervishoiuprobleemi ja majandusprobleemi ühe segadikuna, siis mõistlik oleks need lahus hoida (kuigi mõju on olemas), isegi kui haiguspuhangud taanduvad, siis tarneahelate taastamine ja logistiline segadiku klaarimine võtab tunduvalt rohkem aega.

Kogu selle kriisi keskel peavad nii valitsused kui keskpangad suunama oma (st. meie) vahendeid selleks, et süsteemid päris kokku ei kukuks, mis viib mõttele, et päästeoperatsiooni prioriteetsused tuleb paika panna. Võib arvata, et selles hierarhias pole II sammas prioriteet, mis tähendab, et maksed ilmselt peatatakse sellesse, täpselt samuti nagu eelmise kriisi ajal.

Veelkordne usaldusekaotus, mis viib ilmselt süsteemi murenemiseni. Kriis murrab üha uute lainetena meie majandusse, üha uued tegevusvaldkonnad jäävad lähiajal ilma oma klientuurist (tänane kogemus ütleb, et isegi juuksurid läbivad vahetusi „nulliringiga").

Peaksime keskenduma tähtsaimale, püsimajäämisele, kuid poliitinimesed ... Mäng on muutunud. Ilmselt pole teadmine sellest nende liivakasti veel jõudnud.

Pole tähtsust, kas riigipea kuulutab lõpuks seaduse välja või mitte, kas Kõrgkohus tunnistab seda või mitte, süsteemi usalduskindlust on kõigutatud ja see hakkab iseenesest murenema, küsimus on üksnes selles, kui mõistlikult see toimub ehk nagu kontrollitud õhkamise puhul kukub hoone ilusast kenast hunnikusse või käib kõva pauguga nii et ka ümbritsev keskkond saab pihta.

Kui veel eile oleks kõige kahjutum ümbruskonnale olnud suunatud lõhkemine, milles inimene kogub oma pensionivara nagu praegugi, kuid pensioniküpseks saamisel saab ise vabalt otsustada oma kogutud vara paigutamise/kasutamise üle (selles oleks nii vabadust ja süsteemikindlust), siis täna on see mõte juba vananenud.

Kriis teate teeb omad korrektiivid, määrab prioriteedud. Kuid ususõja tingimustes on võimalused suunatud keskkonnasäästliku ümbertegemise muidugi kaduvväikesed. Siiski, tuletame meelde, mis on põhiküsimus: ainukene üldisem jõukuselootus tekib kui me pöörame oma energia õigesse suunda ehk nagu kirjutas Thilo Sarrazin: „ Riigi tegelik heaolu tuleneb tööviljakusest ja selle saavutamiseks tehtud töö mahust. Seetõttu on sama tööviljakusega ühiskondadest rikkamad sellised, kus tehakse rohkem tööd. Eriti rikkad on ühiskonnad, kus tööviljakus on suur ja tehakse ka palju tööd, nagu Šveits ja USA." Sellise keskkonna loomine oleks küll eepilist lahingut vääriv.