Majandusanalüütik: keskealiste valgete meeste ideed tekitavad paanilist halvustamist ja eitamist

 (128)
Riigireformi Sihtasutus
Riigireformi SihtasutusFoto: Jarek Jõepera

Majandusanalüütik Peeter Tammistu meelest oleme jõudnud olukorda, kus tulevikuparatamatustele ei soovita otsa vaadata ja lahenduste pakkujaid demoniseeritakse, kuna nad on "keskealised valged mehed" ja pealegi veel jõukad.

Frans Johansson võttis kasutusele mõiste „Medici efekt“. Idee on selles, et kui astutakse või sattutakse valdkondade, distsipliinide või kultuuride ristmikule, võib olemasolevaid kontseptsioone kombineerides saada erakordseid uusi ideid. 15. sajandil toimuski Itaalias selline silmapaistev loomingupurse, mida täna tunneme renessansina. Medicide perekond koos teistega rahastasid erinevates valdkondades tegutsevaid loomeinimesi. Tänu sellele koondusid Firenzesse skulptorid, teadlased, poeedid, filosoofid, rahandustegelased, maalikunstnikud, arhitektid, kes kõik õppisid üksteiselt, lammutades nii distsipliinide vahelised barjäärid ja rajades uutel ideedel põhineva maailma. Selle barjääritu ühistegevuse tulemusel muutus Firenze loovusplahvatuse epitsentriks. Võib-olla käivitus sellest üks ajaloo kõige uuenduslikum periood.

Ulatume taevani … barjääridega?

Väga kurba seisu oleme jõudnud, kui iga ettepanek käivitab osades meis paanilise halvustamise ja eitamise mehhanismi, mitte võimalike lahenduste otsimise. Vaadake mis juhtus puidurafineerimistehase ideega – täielik ummik. Algas ju kõik nii ilusasti, räägiti miljardi investeerimise võimalusest meie majandusse, töökohtadest, ekspordivõimest, lisaväärtusest ja väheväärtusliku ressursi väärindamise võimalustest. Tundus tulema tubli lisa meie toimetulekuvõimalustele. Kuid vale kommunikatsioon ja liigne klammerdumine ühe variandi külge võimaldas poliitinimestel muuta miljoniinvesteering oma lahingristlejaks.

Seotud lood:

Arutelu enam pole, on vaid vaenutsevad pooled. Kõlavad nii arutlusväärsed süüdistused (mis ikkagi juhtub vesikonnaga), kui ka väga imelikud (Dr Riik välistab oma otsusega tehase võimaliku rajamise maakondadesse; Dr Riik on teinud projekti vedajatele sadadesse miljonitesse eurodesse ulatuva kingituse jne). Absurdi näitab ilmekalt „omade“ umbusaldusavaldus Dr Riigile. Uuringut veel ei ole, analüüsi pole, kuid „me kõik teame“, et …

Kohalike inimeste murest saan väga hästi aru, meie pere elas kümmekond aastat Sossi mäe all ja polnud meeldiv ärgata lämbel suveööl hingematvas väävlihaisus. Sellist tehast ei soovitaks kellelegi. Samas võimaldab tänapäeva tehnoloogia üha uusi tegevusi, mis veel eile olid ohtlikud või ebamugavad.

Kuigi … Nüüd ma elan Pirita linnajaos ja kuigi eksperdid ütlevad ja aparaadid näitavad, et kõik on sadamaga „normull“ , viskab sealtpoolt vahetevahel õhku mingit „essu“. Pole meeldiv, kuid kas me peaksime siis sadamatest loobuma? Niimoodi me ei saagi midagi arendada ega toota.

Kogemuste ahelad

Me kõik lähtume kogemustest, minagi käsitlesin alateadlikult miljonitehase küsimust läbi haisu kogemuse. Psühholoogid väidavad, et teadvus töötab kõige lihtsamat rada – eelnevat assotsiatsiooni - järgides. Assotsioonide ahelad toimivad tõhusalt, võimaldades meil kiiresti analüüsimise juurest tegudeni jõuda. Neist sünnib siiski ka kahju, kuna need pärsivad meie võimet laiemalt mõelda. Me ei sea oletusi ja eeldusi niisama lihtsalt küsimuse alla, hüppame kiiremini järelduste juurde ja ehitame konkreetses olukorras võimalikele alternatiivsetele mõtteviisidele tõkked ette. Teadlased on ammu kahtlustanud, et need assotsiatiivsed barjäärid ongi inimese loovuse tõkestamises süüdi.

Kõrgete barjääridega inimene jõuab kiiresti järeldusteni, sest ta meenutab, kuidas probleemi minevikus käsitleti või kuidas on teised sarnases olukorras selle lahendanud. Samas madalate barjääridega inimene võib mõelda ka niisuguste ideede ühendamisest, mille kohta minevikukogemus puudub. Just seepärast kohtavad niisugused ideesümbioosid sageli vastuseisu a la „Kui see nii hea idee, oleks keegi juba varem sellele tulnud.“ Kuid kui me oleksime elanud vaid eilsete kogemuste baasil, siis meil poleks ju tänast. Kõik see, mida me oleme saavutanud on vaid selle tulemus, et me oleme julgenud astuda ristteele, teinud uuelaadseid valikuid, mille kohta öeldi – nii ei saa. Miks me siis nüüd enam ei julge?

Riigireform kui risttee

Kui Eesti 200 oma ettepanekutereaga välja tuli, oleksime pidanud tundma heameelt, et keegi ometi on oma aega ja vaimujõudu kulutanud, et struktureerida ja priotiseerida meie ees seisvad eksistentsiaalsed probleemid. Kuid ei, täpselt nagu aastakümneid lasti sõelapõhjaks üksteisele järgnevate regionaalministrite kavad muuta meie halduskorraldust, asuti ka seda ideestikku alla tulistama. Kirega. Ei meeldinud meile ei küsimuse püstitused ega püstitajad (ärimehed, ametnikud).

Tegemist on vastutustundlike inimestega, kes aduvad, et me oleme arengu laugkurvis (rahvastiku vähenemine) jätkuva otsekursiga võssa sööstmas. Nad hoiatasid meid – vaadakem ette, avariioht. Kuid meie oleme pahased - mis te segate. Pahatahtlikkus ideede suhtes on saanud osaks meie olemusest ja identiteedist. Miks ei oleks me võinud alustada selle projekti vaagimist kaasatöötamise võtmes? Eh, isegi erakonda ei tahtnud E200 algatajad luua, ainult arengut soodustada, kaasaegsemaks kohendada. Kuid me ei võtnud vedu. Me lõime selle idee ümber juba barjääri ja kui me laseme sellel edenemisvastaliste poliitinimeste käes vabalt areneda, siis teevad nad sellest oma järjekordse lahingristleja ja räige keskkonnakahjustuse. See oleks hea idee ja tahte raiskamine.

"Teil on nina viltu"

Parim viis sõnumitoojat rünnata on teda halvustada. Näiteks öelge „No see ettepanek ei kõlba kuskile, sest esitajal on nina viltu“. Kõik. Ongi maha kantud. Asjalugu on aga selles, et meil kõigil on tegelikus elus mingil määral nina viltu. Sirge nina on anomaalia. Perfektne projekt ka.

Kui Riigireformi Sihtasutus tuli välja veelgi konkreetsema muudatuskavaga, siis … mnjah, arutelu ei toimunud, algas „nina viltu jutt“. Tegelikult läks asi ikka päris inetuks kätte, sest esialgne kõhklev surnuks kallistajate seltskond muutus üksteist õhutades juba täiemõõduliseks hukkamismeeskonnaks. Tundub, et suurem osa seltskonnast ei olnud lugenudki dokumenti (mõttega). Süüvimisest või kaasamõtlemisest rääkimata.

Hukkamishüsteeria tõi välja ka meie õhukese kultuurikihi. Ilmnes, et elame jätkuvalt topeltstandardite maailmas. Selles pole midagi uut, sest juba Vanas Roomas oli teada - see mis on lubatud Jupiterile, pole lubatud härjale.

„Kaasaegne meediakeskkond julgustab ja põlistab neid reaktsioone üheaegselt, kuna see on ju ikkagi ärile kasulik, eks ole. Kirjanik ja meediakommentaator Ryan Holiday nimetab seda „nördimuspornoks“: selle asemel, et tõsta esile ehtsaid lugusid ja käsitleda tõelisi probleeme, on meedial palju lihtsam (ja tulutoovam) otsida midagi kergelt pahakspandavat, pasundada sellest laiale publikule, tekitada pahameeletorm ja näidata siis rahvale omakorda seda pahameeletormi viisil, mis tekitab uue tormi mõnes teises ühiskonna osas.

See kutsub esile omamoodi kaja, milles tõevaba p*sk põrkub edasi-tagasi kahe kujuteldava poole vahel nagu pingpongipall, juhtides kõigi tähelepanu eemale ühiskonna tegelikest probleemidest. Ei ole mingi ime, et me oleme poliitiliselt enam polariseerunud kui kunagi varem.

Kuidas meil loodi võitlevad vastandid ehk tapke riigireform

Kuidas siis luua vastandid? Selles ei ole midagi uut, vaenlane tuleb leiutada. Kui Göringilt küsiti, kas saksa rahvas oli tahtnud sõda, vastas ta: „Ei, muidugi rahvas ei taha sõda. (…) See on arusaadav. Ent poliitika üle otsustavad ikkagi riigijuhid ja alati on olnud lihtne rahvast kaasa tassida, olgu demokraatia, fašistlik diktatuuri, parlamendi või kommunistliku diktatuuriga. Rahvast saab alati panna täitma oma juhtide käsku. See on lihtne. Sa pead neile ainult ütlema, et neid on rünnatud ja süüdistama patsifiste patriotismi puudumises ning riigi ohustamises. Töötab sama hästi igas riigis.”

Just niimoodi luuaksegi ei millestki täiuslikku tormi. Alustatakse piskust. Näiteks kirtsutatakse peenutsevalt ninaga ja mainitakse nagu muuseas, et tegemist on maskuliinse seltskonnaga, lisatakse värvikuseks, et no teate, needsamad tüübid kes alati, sellised üle viiekümnesed . No saate aru ju, et „sellised“ ei saa ju normaalset ettepanekut teha. Hm, kummaline. Mees, edukas (ilmselt ka tark) ning veel ettevõtja on muudetud justkui ühiskonna heidikuks. Tema ettepanekud ja visioonitaju ei kõlba? Need on peaaegu kuritegelikud?

Kuid kui ettepaneku oleks esitanud naised? Noored, tegusad, targad? Mida me siis oleksime öelnud? Tubli? Või oleksime oma sapisuses virutanud, et mida see kanakari ka teab? Ei oleks ju! See oleks mõeldamatu. Skandaalne. Ja õige kah. Kuid kuidas on siis võimalik, et teistpidi on selline mõtlemine võimalik. Väljaütlemisest rääkimata. Vaba rahvas vabal maal, igaüks võib teha ettepanekuid, luua sihtasutusi, klubisid, seltse, nii noored, kui vanad.

Miks ei oleks võinud õhutada just seda poolt, et näe, kogemustel põhinev edukas juhtimiskogemus homsesse projitseerituna annab sellise tulemuse, tehke omad pakkumised. Kuidas teie homset näete? Mis on ohud? Millisteks pingutusteks olete valmis? Just, millisteks pingutusteks, mitte ainult hüvedeks. See oleks olnud ristmikule astumine, mitte barjääride ehitamine, lahterdamine, halvustamine.

See, et kogenud inimesed tulevikku vaadates näevad seal ohte ja jagavad neid meiega, on igati kiiduväärt. „Targale ei piisa sellest, et ta loodust ja tõde uurib; ta peab julgema seda välja öelda nende väheste huvides, kes tahavad ja oskavad mõelda; sest teistel, kes on vabatahtlikult eelarvamuste orjad, ei ole tõeni jõudmine võimalikum kui konnal lennata.“ (J O De La Mettrie „Inimene kui masin“ Ilmamaa 2017 lk 19).

Talv on tulekul

Arvata, et ettepaneku tegijate eesmärgiks on tasuline haridus ja meditsiin, et saaks ise äri ajada, on küll luuleline, kuid mitte tõsi.. See ei ole soov, vaid ilmselt meie praeguse arenguloogika paratamatus. Kui meie rahvastiku arv langeb sellises tempos nagu see statistilistes mudelites (mitte ennustustes) maha on joonistatud, siis pole lihtsalt neid, kes suudaksid kõigi tänaste „tasuta“ asjade eest maksta. Kui meid ei saa rohkem, kui meie tööviljakus ei tõuse ja kui me ei tööta rohkem, siis pole võimalik tagada mitte ainult heaolu kasvu, vaid küsimärgi alla sattub lausa mitmete riigi funktsioonide täitmine.

Riik on sunnitud need hülgama. Ning arvestades seda, et ilmselt ei ole see esimene valik riigikaitse ja siseturvalisus, siis järgmine valik ongi meditsiin ja haridus. Kuigi vananevas ühiskonnas on meditsiini rahastamise ja hariduse, kui tööviljakuse tagamise aluse tagamise rahastamise kahanemine kahetsusväärne, siis millised on alternatiivid? Miks keegi nendest, kes demagoogitsevad, et kas paneme politsei kinni või saadame päästeteenistuse laiali, ei esita oma lahendusi. Kuid on selge, et osasid teenuseid lihtsalt laiali saata ja kinni panna tsiviliseeritud ühiskonnas ei saa. See ei ole meie mõõdupuude järgi inimlik. Midagi peab asemele tulema. Suvele järgneb sügis ja talv. Nüüd ongi tehtud hoiatus, talv on tulemas, varuge küttepuid. Mida varem me sellega harjume, seda enam on meil võimalik valmistuda.

Pingutus õnne nimel

Üles ei saa muudmoodi kui tööviljakusega. Nagu märgib Thilo Sarrazin, endine Saksa Riigipanga juhatuse liige ja liidumaa rahandusminister oma raamatus „Soovmõtlemine“: „ Riigi tegelik heaolu tuleneb tööviljakusest ja selle saavutamiseks tehtud töö mahust. Seetõttu on sama tööviljakusega ühiskondadest rikkamad sellised, kus tehakse rohkem tööd. Eriti rikkad on ühiskonnad, kus tööviljakus on suur ja tehakse ka palju tööd, nagu Šveits ja USA. Eriti vaesed on ühiskonnad, kus tööviljakus on väike ja tööpuudus eriti suur. Heaolu suur kasv viimasel 200 aastal ei ole aga tulenenud töömahu kasvust, kuna rahvastiku kasvuga oli ka vaja rohkem suid ära toita, ning tööhõive määra kasv pärsib keskmise tööaja lühenemine. Heaolu kasvas pigem tööviljakuse kasvu najal.“ (lk 240).

Kõik, kogu illusioon on läinud. Kui me nüüd mõtleme tööviljakuse tõusule, seda soodustavatele teguritele, siis tulebki esmajärjekorras meelde majanduskeskkonna selline ümberkorraldamine, mis võimaldab meil astuda loovuse ristteele ja selle aluseks on kogu segava administratiivjama üle parda heitmine. „Suur osa sellest, mida me kutsume juhtimiseks, kujutab endast inimeste tööga hakkama saamise raskeks tegemist" – Peter Drucker.

Ja muide ärgem eksigem pahatahtlikkuse umbteele. Nagu Inglise humanistlik vaimutegelane Sir Thomas More olevat öelnud: "Olge üksteise vastu head ja kui te ei jõu olla üksteise vastu head, siis olge vähem halvad." Asi seegi.