Majandusanalüütik: kõik ei saa olla Basiliod ja Alice’id, lõppkokkuvõttes maksavad „teiste“ võla kinni meiesugused Pinocchiod

 (41)
Eurod.
EurodFoto: Argo Ingver

Teiste laene ei ole olemas Meie oleme need, kes maksavad kõik kriisikulud kinni. Oleks päramine aeg saada mehhanismidest õigesti aru, kohanduda uue tundmatu olukorraga, saavutades sellega konkurentsieelise. Kõik eksivad praegu, võidab see, kes esimesena ei eksi, kirjutab majandusanalüütik Peeter Tammistu.

Kena suveaeg on kätte jõudnud. Jälle aeg laisalt rannas lebada. Eks aeglaselt venivas soojas, sumedas suveilmas setti, erinevaid mõtteid: häid, paremaid, mõistmatumaid, lootusrikkamaid ja vahel ka murelikke. Õnneks on suvi just heade mõtete aeg (nagu lapsepõlv).

Kuid nüüd laisalt rannal lebades kiusab mind üks tüütu mõttepojuke - ma vist ei saa enam maailma, eriti rahamaailma, kulgemisest aru. See on nagu küülikuga kübaratrikk, kuid küüliku „loomist" kübaras me ei usu. Samas keskpankade „loodud" triljoneid usume meelsasti. Eh, mitte ainult ei usu, vaid ka kasutame. Seniks, kuniks.

Ma ei saa enam aru, kuskohalt raha tuleb või kuidas see tekib. Ennevanasti sain aru, ... enam ei saa. Eriti pentsikuks on kujunenud riikide suhe rahaga ehk siis nende suhe rahaga, kes on kutsutud ja seatud raha väärtust/stabiilsust hoidma. Kuid kui keskpangad teatavad, et nüüd on saadaval järgmine paaritriljoniline abipakett, nagu küülik mustkunstniku kübarast, ja siis veel mõned triljonid „lisaeuronit" (või muud tugrikut), siis ... Lihtsal arveametnikul ajab selline võtame-anname-lisa juhtme kokku. Kuidas selle arvepidamise tasakaalu saab, kui ühest otsast ostetakse ajutiseks pruukimiseks raha (kulu) ja teisest küljest pole ettevõtlus kriisis, st ka maksutulu väheneb (tulu langus) ning pole tekkinud/tekitatud keskkonda, mis käivitaks raju tootluse kasvu. Kuidas saada tasakaalu tulu langus ja kulu kasv? Mõistatus? Mnjah, ei tea kas on kõvaketas kinni jooksnud või on majandus oma senisel moel kinni jooks(mas)nud, kuid niimoodi nagu maailm praegu seda võrrandit lahendab, on seda tasakaalu saada võimatu.

Seotud lood:

Kui Newton kukuks õunale pähe?

Kui majanduse põhialuseid võrrelda mehhaanika põhiseadustest lähtuvaga, siis tundub, et „uute" majandusreeglite järgi ei kuku õunad enam Newtonile pähe, vaid Newtonid kukuvad õunale pähe, st kõik on vastupidi. Kui Newtoni füüsika majandusalternatiivi järgi pidi kasumit teenima, et majandust arendada, siis tänapäevase laenumajanduse raames on põhiülesandeks muutunud vaid laenuteenindamise võimekus. Elame laenumajanduse ajastul. Laenumajanduses pole midagi halba, vastupidi, see annab hea idee olemasolul laenuvõtjal oma eduvõimalusi mitmekordistada. Eraalgatus just niimoodi toimibki.

Aga see põhiline ringlust liikvel hoidev ja turgu toitev energialaks - eraalgatus, võistlus, pürgimus tähtede poole. Kas see on suures pildis kaduma läinud? Ja raha .... Seda muudkui voolab ja voolab. Tundub, et lõputult. Elu on nagu selle koha peal kinni kiilunud muinasjutufilm, kus naiivoptimist Pinocchio, Kass Basilio ja Rebane Alice Lollidemaal „äri ajavad". Eh, isegi Pinoccio - va puupea - sai lõpuks aru, et ta on tüssata saanud, raha ei kasva maast, vaid raha „kasvatamine" käib hoopis teistmoodi. Proosaliselt. Turul, konkureerides klientide pärast, arendades üha paramaid tooteid ja teenuseid. See on spiraalne liikumine kõrgemale tasemele. Igas mõttes. Kõigi jaoks. Selleks, et see spiraal saaks toimida, on rahal oma kindel funktsioon. Alati. Igavesti. Kuni kestavad loodusseadused, seni kukuvad õunad allapoole , mitte vastupidi, samadel alustel toimib turg.

Võlg see ... teiste oma?

Vanaema Marie ütles ikka, et „võlg on võõra oma". Nüüd on maailma nihkunud selliseks, et võlg on „teiste" oma. Kuid vaadake, võlg ei ole teiste oma, sest kõik ei saa olla Basiliod/Aliced, lõppkokkuvõttes maksavad „teiste" võla kinni meiesugused Pinocchiod, kes usuvad ilusaid lugusid, kuid ei mõista raha funktsiooni ja tekkemehhanismi. Kõik meie enda ja ka „teiste" võlad settivad kaupade ja teenuste hindadesse ja maksudesse. Meie teiega maksame.

Me maksame ka kõik kriisikulud. Elementaarne. Just seepärast peavad kriisiaegsed laenud settima mitte lihtsalt kellegi aitamisse, vaid prioriteetselt sinna kus see suudab kriisijärgselt kasu tekitada nii ühiskonnale tervikuna, kui maksuvara tõusuks. Kuid kas maailma praegused kriisimeetmed, uputada kriisi lisarahaga on ikka tõhusad? Või on sellised, et midagi on vaja teha?

Meeldetuletuseks, et eelmise kriisi uputust pole ju siiani suudetud korda teha. Taheti tekkinud ebakõla raha massi ja väärtuste vahel majandusest vaikselt, tasa ja targu, välja visistada läbi 2% inflatsiooni, kuid seegi ei õnnestunud. Abipaketid inflatsiooni käivitamiseks (mida nimetati majanduse turgutamiseks, mis kena eufemism) mis iseendast tundub pöörane, kuid sellegagi ei tuldud toime. Nüüd siis on Euroopa Keskpank (EKP) majandust ohustavale koroonaviiruse puhangule vastanud uue rahatrükiga. Muidugi ei nimetata seda ametlikult rahatrükiks, vaid järjekordse eufemismiga - kvantitatiivseteks leevendusmeetmeteks.

EKP ise seletab seda niimoodi: „Tegelikult emiteerivad pangatähti üksnes riikide keskpangad. Raha juurde trükkimise all mõeldakse EKP varaostukava ehk rahapoliitika teatavat kvantitatiivset leevendamist. Finantsturult varasid ostes loob EKP täiendavaid reserve, mis aitavad eri kanalite kaudu alandada kodumajapidamiste ja ettevõtete laenude intressimäärasid. Selle eesmärk on toetada majandust ning tagada raha väärtuse stabiilsus juhul, kui võimalused alandada EKP poolt otseselt kontrollitavaid intressimäärasid on piiratud. Selle protsessi käigus ei trüki EKP varade ostmiseks pangatähti juurde, vaid loob elektroonilist raha, millega tasutakse müüjale või vahendajale (nt kommertspangale). Müüja saab siis kasutada täiendavat likviidsust muude varade ostmiseks. Kommertspangad võivad näiteks anda laenu reaalmajandusele. Ostud aitavad parandada monetaar- ja finantsolusid, muutes laenuvõtmise ettevõtete ja kodumajapidamiste jaoks soodsamaks ning võimaldades neil investeerida ja teha uusi kulutusi."

Meie keskpanga sõnaraamat annab seletuseks: „Keskpankade kasutatav rahapoliitiline vahend majanduse stimuleerimiseks juhul, kui klassikaline rahapoliitika on muutunud ebaefektiivseks. Keskpank loob uue raha, millega ostetakse pankadelt erinevaid väärtpabereid. Selle tulemusena suureneb pankadel vaba raha hulk, ning antud tegevusega soovitakse stimuleerida laenamist erasektorile".

Vahva, raha ei trükita juurde vaid seda luuakse juurde. Hm, peaaegu selline jumalik värk, kus mitte millestki loodi maailm? Pöörane mõte. Kogu sellel ravivõttel on vaid siis mõtet (ja tulemust), kui administratsioonid suudavad kujundada keskkonna, milles laenuraha suudab käivitada sellise majandushoo, et suudetakse kinni maksta investeeringud järgmisele tootlikkuse tasandile jõudmiseks, maksta tagasi raha rentimise arved (laenud) ja saada kasumit edasiseks investeerimiseks veelgi kõrgemal tasandil. Lihtne. Kõigil muudel juhtudel on tegemist ühise raha tühja kulutamisega. Keskkonnareostusega.

Lõputu saunaskäik

Laen ei kao kuhugi, see on vaid ajutine võimalus saada enda käsutusse raha, makstes selle kasutamise eest, eeldusel, et reaalajas tehtud tehingud on kasumlikud võrreldes raha kasutamise tasuga. Riikidel on laene võimalik absorbeerida kahel viisis, läbi tootlikkuse tõusu (rohkem ja viljakam töö) ja inflatsiooni, mis praegust rahanumbrite juurde trükkimist arvestades kasvab murettekitavalt.

EL on kehutanud liikmesriike kasvatama inflatsiooni kasvu, sest senine protsendike on majanduse edasiseks arenguks ebapiisav. Ei söö ära ka vanasid laene, uutest rääkimata. Nüüd on esmaste kriisiilmingute seas lisaks rahapillerile hoopis deflatsiooniilmingud. Tundub, et mitmeid halbu asju on kokku sattumas, kuid me võime neid tõrjuda, kui me oskame õige strateegia valida.

Nagu arstiteaduse põhitõde ütleb, siis tuleb veenduda, et ravimine ei halvendaks patsiendi olukorda. Siinkohal ongi paslik märgata, et kui majanduse raviks on valitud saunaskäik, siis millalgi tuleb saunast ka välja tulla, kogu aeg leili uhada võib lõppeda fataalselt. Leili uhamine ehk inflatsiooni kasvamisel ongi see risk, et mingil momendil läheb selle juhitavus käest ära ja saame hüperinflatsiooni. Kuumašoki. Või põletame sauna maha.

Kui kuuma ehk hüperinflatsiooni pidurdada ei suudeta, siis on järgmiseks ravimiks külmašokk ehk rahareform. Rahareform küll korrastab turgu, kuid samuti vaesustab (peaaegu) kogu ühiskonda. Selle šoki mõjudes väriseme, vintskleme ja kirume veel väga pikalt. Eriti abistajaid.

Muidugi on ka võimalik mingi ootamatum valik nagu näiteks see, et tootlikkuse hüpertõusu jutumullist lähemegi planeeritult, sihiteadlikult ja veendunult, fokuseerides selleks kõik ühiskonna ressursid uuele majandus-, haridus- ja institutsionaalsele struktuurile. Treenime enda majanduslikadministratiivsest lödimaost tipptegijaks. Vaadake, laenu võtmine et kriisi ületada on nagu taganemine.

Muutunud raha funktsioonid või raha muutunud funktsioonid?

Tuletame meelde. Rahal on suures piiris kolm funktsiooni: maksevahend, väärtuse mõõt, ja kogumis/akumulatsioonivahend. Lisaks on raha ise kaup. Nüüd mõelgem. Milliseid funktsioone täidab raha, kui seda laenatakse negatiivse intressiga ja kui turule „luuakse" juurde triljon triljoni järel? Kas raha täidab oma väärtusmõõdu funktsiooni? Või täidab see kogumisfunktsiooni?

Plaanita laenuvõtt on nagu ruletimäng, kõik oleneb juhusest mängija jaoks. Et võita peab olema „maja", kes võidab alati. Seega peame me planeerima enese „majaks". Nii ka praegusel juhul, praegused abimeetmed on aidanud tuhandetel ettevõtjatel seda ootamatut lööki taluda, paljudel ka üle elada. Kuid edasist plaani maailmas, ja ka meil, pole. Ja õigupoolest on seda plaani ka raske teha, kui loodus-, füüsika- ja majandusseadused enam normaalselt ei toimi (õigemini küll toimivad, kuid neid ei arvestata) ja kui protsesse ei nimetata enam õigete nimedega vaid mingite ninnu-nännu eufemismidega.

Raha ei toimi enam kui kaup, raha ei tooda raha, vaid raha hoiustatakse kui juba kättevõidetut vaksali tasulises hoiukapis. No nagu kohvri hoiustamine, paned kohvri kappi, mündi pilusse ja kindlustad, et tagasi tulles on kohver/raha alles. Maksad hoiustusteenuse eest. Just niimoodi toimivad negatiivsed hoiuintressid. See on ju pöörane, sama nagu Newtonid lendaksid puu otsa.

Miks siis ometi? Eks ole hea küsimus? Mitme(kümne) triljonline küsimus? Miks nad ei investeeri, vaid hoiustavad? Negatiivselt? Üks seletus on, et ettevõtjad ei usalda kehtivaid administratiivseid tururegulatsioone, need segavad turu arengut. Mõningad regulatsioonid on tõesti vajalikud, kuid meie elu koosnebki vaid regulatsioonidest ja kontrollijatest.

Kui sirvida viimase aja uudiseid, siis suur osa sellest koosneb meditsiiniõudustest maailmas ja meie ressurssi järelvalvajate töövõitudest. Püha müristus, iga inimene, iga firma teeb titaanlikke pingutusi ellujäämiseks ja samal ajal võtavad nende kuldaväärt ajast matti kontrollijad, et „tuvastada" rikkumist. Kas see on näide, et „riik toimib"? Kuid see on äraspidine näide, sest riik toimib siis, kui ta aitab, nõustab ja ka andestab, mitte ei püüa nagu kõrgliiga „jalkas" viga välja meelitada. Uutes oludes, kuhu me just suubume, me niimoodi toimida ei suuda. Jaksu, on liiga piskult.

Neid, kes loovad on liiga vähe, et ülal pidada kõike seda mida on heade aegade najal kontrollimise vääriliseks peetud. Kuulge, kari nälgib kitsukeses regulatsioonitarandikus nälga, kui paremat ideed pole, tehke kopliväravad valla ja laske karjal enda eest ise hoolitseda, on kasuks kõigile.

Lihtlahendused suveräänsuse kaotamiseks

Kuid nii nagu ikka ei julgeta vabaduse andmisega riskida, mis lööks loomingulisuse ja majanduse õitsele, selle asemel kasutatakse vanu nippe, maksutõuse, uusi makse, trahvimäärade kordistamist ja regulatsioonide karmistamist. Nagu kirjutas S. Schiff: „Tema alamad maksid soolamaksu, tammimaksu, karjamaamaksu; üldjuhul maksustati kõike, millele sai nime anda". Tundub et oleme teel sinnapoole, sest osad poliitinimesed juba õhkavad küll automaksude, varamaksude, teemaksude ja varsti ilmselt ka hingamismaksude kehtestamise ihas. Põhjanaabrid juba libisevad sellel majanduse allakäigu seinal: „Soomet ootavad järgmisel aastal suure tõenäosusega ees nii kõrgemad tööjõumaksud, aga ka kohalike maksude kergitamine. Töötajad seisavad põhjanaabrite juures silmitsi kõrgemate maksudega ja seda igas maksuastmes, kirjutab Kauppalehti. Põhjuseks suurenev töötute hulk ning seeläbi kasvav vajadus panustada nii töötukindlustusse, aga ka sissetulekuta jäänute tervisekindlustusse." Vaat niimoodi, vajaduspõhine õhin.

Kui nüüd arvestada, et laenuleiba süüakse miljardites ja laastutuli põleb veel ereda leegiga, siis kõrged analüüsimajad on prognoosinud majanduse taandumist 10-14% (britid tegid lausa süvasukeldumise 20%-ga). Tulemus - raha, maksuraha ei tule. Olukord on lihtne nagu viienda klassi basseiniülesanne, kus väljavoolutoru on kahe tolline ja sissevoolu oma tolline. Harilikult küsiti sellisel juhul, millal bassein tühjaks saab? Täpselt sama on ka riigi rahandusega. Bassein, rahabassein, saab tühjaks. Selle vastu on kaks abinõud, esiteks on väljavoolu vähendamine ja teiseks sissevoolu suurendamine.

Kõik settib ikka kaupade maksumusse ja konkurentsivõimesse. Või võimetusse. Kui kellelegi antakse, siis kelleltki võetakse ja vastupidi. Lihtne energia jäävuse seadus, kuid väikese lisaklausliga, mis puudutab energia muundamist tekkivaid kadusid. Mida rohkem ümber jaotada, seda kallim on ühiskonna käigushoidmine. Võib juhtuda, et aruka tulu juurdetekitamise asemel tulude arutu ümberjagamine päädib iseotsustamise kadumisega.

Meie teiega järgmine käik ...

Turg ei usu administratiivseid sõnajadasid. Juba ammu ei usu, sest vaadake, kui usuks, siis oleksid kõik need eelmise kriisi abirahad, intressisoodustused ja muud leevendused vedanud majanduse mürinal käima, kuid ei vedanud sellisel määral, kui abid oleksid eeldanud. Raha settis pangakeldritesse, riikide võlakirjadesse ja ... kaotas raha.

Suur osa eelmisest leevendusrahast lihtsalt kõduneb. Kõik vaid seepärast, et majanduse käivitamine ainuüksi rahaga ei ole võimalik. Kui räägitakse, et Poolal on parem abisüsteem ja Portugalil veel parem ja ... Siis tähtis pole mitte see, milline abisüsteem oli kellelgi praegu (ja tuleb tunnustada, et praegune palgatoetuse süsteem ja abid on olnud tõhus abi), vaid see kes suudab kiiremini ümber reastuda vastavalt uutele oludele. Nagu seda kirjutas T. E. Ricks „Kindralites": „Sõjaajaloolane Sir Michael Howard nentis korra, et sõja alguses saavad harilikult kõik asjast valesti aru (...) Howard jätkas, et tähtis ei ole mitte olla õigel seisukohal kohe algusest peale - see on peaaegu võimatu ülesanne -, vaid olla võimeline ennast muutma. „Niisuguses olukorras, mil kõik algavad valesti, saavutab eelise see pool, kes suudab kõige kiiremini uue ja tundmatu keskkonnaga kohaneda ning omaenda vigadest õppida." Ta ütles, et seega on eesmärgiks arendada suutlikkust selle hetke saabudes kõigest kähku õigesti aru saada.

Kriisiga on sarnane olukord, kõik alustavad ... kogemuslikult, ebaledes, eksides, lootes. Oleks päramine aeg saada mehhanismidest õigesti aru, kohanduda uue tundmatu olukorraga, saavutades sellega konkurentsieelise. Kõik eksivad praegu, võidab see, kes esimesena ei eksi. Ja muide, mitte ärge unustage, et Newtonid ei kuku õuntele pähe, vaid jätkuvalt kukuvad õunad Newtonitele pähe.