Majandusanalüütik KOVide rahastamise hüppelisest kasvust: selleks et üks kord kommionu mängida tuleb kaks korda kuri võõrasema olla

 (6)
Raha jagamine.
Raha jagamine.Foto: Vida Press, Alamy Stock Photo

Lihtsalt lahke kommionuna kohalike omavalitsuste eelarvesse lisaraha pumpamine ei paranda majanduse olukorda ega teenuste kättesaadavust, vaid süvendab lõhet teenuse tarbijate, vahendajate ja rahastajate vahel, kirjutab majandusanalüütik Peeter Tammistu.

Tore on kuulda rõõmsameelseid sõnumeid. Need muudavad ka sombuse ilma helgemaks. Nii loeme reipalt seitungist, et kohalikud omavalitsused (KOV) saavad Dr Riigilt 2018-2021 aastatel juurde 185 miljonit eurot.

See pole veel kõik. Sellele lisanduvad erinevad riiklikud toetused. Näiteks: ainuüksi 2018. aastal läheb huvitegevuse toetuseks 14,25 miljonit, lasteaedade õpetajate palkadeks 12 miljonit, koolilõunateks 6 miljonit, matusetoetusteks 4 miljonit, kooli tugiteenusteks 6 miljonit. Haldusreformi läbiviimist toetatakse ühinemistoetusena kokku ligi 65 miljoni euroga. Väga muljetavaldav.

Nagu ennetähtaegsed jõulud oleksid saabunud. Dr Riik raporteerib uhkusega: „Haldusreformi tulemusel tekivad ühtlaselt võimekad omavalitsused, mis suudavad kõikjal üle Eesti pakkuda heal tasemel kohalikke teenuseid.“ Vaat niimoodi.

„Seepärast suurendamegi omavalitsuste finantseerimist hüppeliselt.“ Kui vidukil silmadega kiiresti ja süvenemata lugeda on kõik hästi, kuid kui öeldut mõtestama hakata, siis … Kogu see sõnajada tuletab meelde nutikat briti huumorit: „Kõiki kabinetiliikmeid kutsutakse Väga Auväärseteks Džentelmenideks. Vaid kolm asja on selle tiitli puhu valesti …“ (M. Dobbs „Kaardimaja“). Mis asjad olid Dr Riigi etteaste puhul valesti? Vanaema Marie oleks öelnud: “Kaeme perra.“

Seotud lood:

Jaga ja valitse
Kuigi peaksime alustama algusest, ehk sellest kas haldusreform on toimunud või oli see vaid järjekordne sõnajada, alustame siiski rahast, õigemini raha jagamisest.

Tegelikult suunas mu õigele teele Ärilehe selleteemalise kirjutise pealkiri: „Valitsus jagab kohalikele omavalitsustele raha juurde“. Jagamine mulle meeldib, kuid antud kontekstis pole tegemist jõulukinkide jagamisega, vaid tegemist on ju vana hea jaga ja valitse printsiibiga. Mida see tähendab? Jagab raha? Kelle raha? Ja veel juurde. Hüppeliselt. Mille eest? Mis asjad need KOV-d Dr Riigi jaoks on? Alaealised, kellele antakse kommi- ja kinoraha?

Pole ju, KOV on tähtis riigiehituslik element. Seadus sätestab, et „Kõiki kohaliku elu küsimusi otsustavad ja korraldavad kohalikud omavalitsused, kes tegutsevad seaduste alusel iseseisvalt. Kohalikule omavalitsusele võib panna kohustusi ainult seaduse alusel või kokkuleppel kohaliku omavalitsusega. Seadusega kohalikule omavalitsusele pandud riiklike kohustustega seotud kulud kaetakse riigieelarvest.“

Selle järgi on KOV justkui iseseisev kahetasandiline teenusepakkuja. Esiteks need teenused, mida ta ise pakub oma inimestele oma teenitud raha eest ja need teenused mida ta vahendab olles Dr Riigile alltöövõtjaks. Kumba teenusliigi jaoks Dr Riik raha „jagab“ pole arusaadav. Palju teenuste vahendamine maksab ka ei tea. Kas nii palju kui vaja?

Millist kohaliku tasandi elu organiseerimise vormi me tahame luua? Kas sellist kommionulikku hüppelise rahajagamiskasvuga nagu: „Vallamaja paistis kaugele. See kõrgus tasasel maal nagu keskaegne katedraal. (…) Trepp oli pikk, lai ja imposantne, just nagu selleks ehitatud, et nuriseval avalikkusel võhm välja pigistada (…)”. Vallavanem tutvustades oma valdusi „ Siin esimesel korrusel on meil planeerimisosakond ja vallavolinike koosolekusaal”, „Ja siin teisel korrusel on meil, on meil planeerimisosakond, piirkondlik maksuvalitsus ja vallavolinike koosolekusaal” „”Aga planeerimisosakond oli ju all?” „”Siin asub kõrgem planeerimine” Kolmandal korrusel on meil ehituskontor, vabaajakomisjonid ja vallavolinike koosolekusaal” „Pidage!” hüüdis minister, „Vallavolinike koosolekusaal oli ju esimesel korrusel? Ja teisel?” „Koosolekusaal läheb läbi kolme korruse” „Nii, et meie nõupidamistel on kõrge lend.” Korruseid ja komisjone oli veelgi, aga kuskil pärast kaheksandat korrust läksin ma arvestustega segi.” („Parteijuht lahkub surma läbi“ Bo Balderson ). Nali naljaks, kui just sellise variandi võime saada, kui lisame hüppeliselt raha aegunud süsteemi.

Loe veel

Võrdusetud võimalused?
Samas on huvitav Dr Riigi äkkiärganud heldekäelisus KOV-de vastu. Kuidas nii? Kõik sõltub võrdluses. Kas mäletate veel tervishoiuteenuste rahastamise kriisi? Seda kriisi millest Dr Riik enese 215 miljonit eurot lõpuks välja ostis. Te ei saa aru mis on KOV-del ja tervishoiul ühist? Väga lihtne, mõlemad on teenusepakkujad, mõlemad on Dr Riigi alltöövõtjad, ainult et … tervishoiuteenuste rahastamise natukenegi õigemaks nihutamise eest pidid valdkonna esindajad pidama kaks aastat raskeid läbirääkimisi, lauavõitlust, kasutama hoiatusstreiki ja streigihoiatust.

Dr Riik ajas mitteläbirääkimistel kasvõi pinnu pikuti lõhki, et oma tahtmist saada. Tegutses nagu kuri võõrasema. Kuid mille eest KOV-d raha juurde „said“? Hüppeliselt! Summa on ju isegi suurem kui tervishoiusektorile lisandunud raha? Teenusepakkujad ju mõlemad. Pole olnud mingeid läbirääkimisi ja nüüd … Olge lahked. Mõistmatu.

Oleks ikka tahtnud näha tõsiseid läbirääkimisi: esiteks, milliste teenuste allhankijad KOV-d on, teiseks, palju neile selle töö eest makstakse ja kas üldse makstakse. Oleks ju terve teemade müriaad, mida läbi rääkida. Seni on väidetavalt aastakümneid vaikselt libistatud Dr Riigi ülesandeid KOV-de tanumale ilma piisava rahalise katteta. Nüüd oleks olnud aeg teemad ja sisu läbi vaielda. Dr Riik ju ütles, et „haldusreformi tulemusel …“ Seega kui oli haldusreform, mida me küll ei märganud, siis oleksid ju pidanud tekkima ka teistsugused suhted. Vähemalt arutelud. Või poleks?

Muidugi võib pinnapealset tunduda, et mis siin arutada on … KOV valimised on tulemas. Meie jagame ja valitseme, teie võtke ja valige. Selline lahke kommionu värk? No eks sellel „jagamisel“ selline maik mann on. Siiski valimised on vaid viiv ajakangas, peatähtis on, et tegelikult pole meil suhted riigi eri osade, tasandite nende vastutuste ja õiguste vahel nüüdisaegselt paigas. Me ei paku ega osta teenuseid, me saame, jagame, korraldame, anname neid. Kas me saaksime sellesse segadikku mingi selguse luua? Muidugi, alustuseks nimetame tegevusi nende õigete nimedega ja saame ise ka aru, mida teeme, mida vajame ja palju see maksab.

KOV-ide mudeli viga on selles, et need pole majandamisüksused, need ei tooda tulu. Need vaid korraldavad ümberjaotamist.

Paakauto sündroom
Aegade muutudes peavad ka ühiskonna, kogukonna ja perekonna tugistruktuurid sh omavalitsus või oma valitsus, kaasas käima uute arengutega, neid toetama. Tänase KOV-ide mudeli viga on selles, et need pole majandamisüksused, need ei tooda tulu. Need vaid korraldavad ümberjaotamist. Nagu pumbajaamad. Kuid selleks et midagi pumbata oleks on vaja allikat. Kuid KOV-del pole ju korralikku tulubaasigi, nagu rikkis veevärk, mis ootab paakauto saabumist. Nüüdne „haldusreform“ , mis pole haldusreform, liitis matemaatilise valemi järgi pumbajaama piirkonnad kokku ja … Paakauto käib nüüd ühte kohta, see ongi kogu reform. Kokkuhoid?

Pelk liitmine. Suhted majandusüksuste vahel jäid samaks. Nii ka nüüd. See mis toimub on vaid hädavajalik liitmine, kuid haldusreform, seda enam kohalike omavalitsuste reform see kindlasti pole. Kui me Jüri ja Mari ühte majja elama paneme, siis ei ole see ju perekond. Selleks, et liitmine muutuks reformiks on vaja midagi enamat, on vaja reformida suhteid. Suhteid keskvõimuga, suhteid KOV-ide vahel, suhteid rahvaalgatuslike külaseltside ja uute maailmadega.

„Kapitanismusest“
Usume kõiksugu sõnajadasid a´la „tekivad ühtlaselt võimekad omavalitsused, mis suudavad kõikjal üle Eesti pakkuda heal tasemel kohalikke teenuseid“. Miks peaks tekkima? Ühtlaselt? Ja veel kõikjal? Kes see tekitaja on? Liitmistehe?

Kas me ei saa aru või ei julge märgata, et nüüdisaegne, tulevikkuvaatav kohaliku elu tasand vajab rohkem isetegemise komponenti ja vähem valitsemist. Kohaliku elu tasand on vaja aidata uuele tasandile, isetegemise tasandile. Selle stardikapitaliks oleks küll nõus jagama. Isegi lisaks ja hüppeliselt. Kuid meie põrutame uhkelt kokkupõrkekursil edasi nagu põeks raskekujulist „kapitanismuse“ tõbe: „Samuti on see näide sellest, kuidas juhid tihti ei märkagi seda mõju, mida nende staatus ümbritsevatele inimestele avaldab. Seda fenomeni nimetatakse ka kaptenismuseks – see on nii mõnigi kord surmavaks osutunud passiivsus, mida meeskonnaliikmed näitavad üles siis, kui kapten on teinud ilmselgelt vale otsuse. Lennuõnnetuste uurijad on korduvalt juhtinud tähelepanu kohutavatele tagajärgedele, mis on põhjustatud kapteni selgest veast ja mida keegi meeskonnaliikmetest ei söanda parandada.“ (N.J. Goldstein, S. J. Martin, R. B. Cialdini „Jah! Veenmisteaduse 50 saladust“ )

6. mehe sündroom
Dr Riik teatab, et haldusreformi tulemusel tekivad ühtlaselt võimekad omavalitsused, mis suudavad kõikjal üle Eesti pakkuda heal tasemel kohalikke teenuseid. See on iseenesest hea uudis, et pakutakse heal tasemel kohalikke teenuseid, kuid … Millised on need kohalikud teenused? Te ei oska, esimese „pauguga“ öelda? Ärge kurvastage, keegi meist ei oska.

Enne kohalike teenuste nimekirja arutamist, peame kaema milline on uute KOV võimekus teenuseid sh. kohalikke teenuseid pakkuda. Mõtleme korraks mis toimus KOV-de liitmisel.
Ühendomavalitsuste loomine oli paratamatus, saame haldusüksused suuremaks ja tõhusamaks. No muidugi on tõhustamisel ka oma hind, paljud probleemid hakkavad „võrgust läbi lipsama“. Kui lähed merele tursavõrguga, siis kilu ei saa.

Nüüd on meie KOV-d teistsugune võrk, tõhustatud võrk, kuid see tähendab, et tegevusi tsentraliseeritakse, inimesi koondatakse, võrgusilm läheb suuremaks. Küsite no ja siis? Paberil näeb see hea välja kuid tooksin siinkohal võrdluse kindral Sir R. Shirreff käsitluse tõhustamisest Bailey silla näitel: „Geniaalne asjandus. (…) Kandetalad kinnitatakse omavahel poltidega ja iga tala kandmiseks on mõeldud kuus meest. Mitte rohkem, aga kindlasti ka mitte vähem. Nüüd käisid kärpijad pioneerivägedest kalkulaatoriga üle ja sundisid neid mehi vähemaks võtma. Niisiis on nüüd iga tala kandmiseks jäänud viis tegevväelast, ja viiest ei piisa. Võib-olla jõuaksid nad mõne tala ära tassida, aga mitte terve silla jagu.“ („Sõda Venemaaga“). Edasi näeb poliitplaneering ette et 6. mees saab olema paberil olev reservväelane, ehk kui on vaja kiiresti silda ehitada, ei suudeta seda füüsiliselt teha. Viis meest ei suuda tõsta suurt hulka talasid, mis on ette nähtud kandmiseks kuuele mehele.

Niisiis, mida teha? Teades situatsiooni läheb komandör „ja palub, varastab või laenab number kuue teisest tegevväeüksusest. Aga nüüd on selles teises üksuses juba ainult neli meest tala peale. Korrutage see läbi kogu armee peale ja te mõistate, miks ma räägin , et me oleme täiesti ära õõnestatud.“ Vaat samasugune olukord tekkib ka ühend KOV-des, 6. mees ( siis ka 5. mees ja 4. mees) on puudu, mis tähendab, et ilma sisulist haldusreformi tegemata (st KOV ja Dr Riigi, KOV ja külaseltside, KOV ja KOV vahelised suhted ei muutu) „ei saa sild valmis“.

Võib-olla monteerime praegu meie ettekujutuste Porchele jumakat „Belarussi“ ratast alla.

Teenust ei ole, rääkimata sellest et need oleksid ühtemoodi kvaliteetsed ja veel kõikjal. Muidugi on sisulist haldusreformi ilma üldplaanita, ehk riigireformita raske teha, sest me ei tea, mida me üldises sidususe mõttes tegema peame. Kas me teeme õigeid asju? Võib-olla monteerime praegu meie ettekujutuste Porchele jumakat „Belarussi“ ratast alla. Kui briti kindralil oli vähemalt paberil 6. mees reservistina kirjas, siis milline võiks meie 6. mees olla? Võib-olla poel niipalju talasid vajagi, äkki me ehitame silda piki jõge?

Milliseid „talasid“ KOV-d tassivad?
Mis asjad on need kohalikud teenused? Üpris silmi avav oli siseministeeriumi tellitud uuring „Elanike rahulolu kohalike avalike teenustega“. Kuigi uuring on rahuloluuuring, siis paljastab see väga selgelt, mida kohalikud peavad kohalikuks teenuseks. Sellest ilmnes, et elanike hinnangul vajab kõige enam parandamist sõiduteede, eriarstiabi, kergliiklusteede, ühistranspordi olukord. Samuti perearstiabi, pangateenus, noorte huviringid ja huviharidus, lasteaiad, korrakaitse, kultuuri- ja meelelahutusvõimalused, internet, toidu- ja esmatarbekaupade kauplus, sportimisvõimalused, gümnaasiumiharidus, erivajadustega inimeste hoolekanne, põhiharidus, apteek, hooldekodud ja koduhooldusteenused.

Kas te kujutasite ette et kohalik teenus võiks olla eriarstiabi? Või pangandusteenused? Kas samasugune poliitveidrus, mida pealinn püüab panganduses korraldada? Soosääre superpank? Meelelahutusvõimaluste parandamine kui vallateenus, mis see on? Vallamajadisko? Supiköögistrip? Meie kodanikena ei tea, ei aimagi, milline neist peaks olema kohalik teenus ja milline Dr Riigi teenus? Kuidas peaks KOV pakkuma eriarstiabi teenust, pangateenust või esmatarbekaupluste teenust, kui KOV-il on õigus kehtestada: müügimaks, paadimaks, reklaamimaks, teede ja tänavate sulgemise maks, mootorsõidukimaks, loomapidamismaks, lõbustusmaks ja parkimistasu. Neidki pole eriti laialdaselt kasutatud. Lisaks laekub KOV-le osa füüsilise isiku tulumaksust ja maamaks. Kõik.

Sellest tulenebki, et „elanikkond“ ei oskagi aru saada, mis on kohalik teenus, mis riigi kohustus, kõik on ühes pajas. Ühes pajas ja ühiselt süüdi. Sellest lähtuvalt tulebki, et „elanikud“ ootavad KOV poolset korraldamist ja Dr Riigi poolset rahastamist, enese panus … Mine võta kinni milline see on lõputus ümberjagamise ahelas. Millele järgnebki kokkuvõte: „Kokkuvõtvalt võib öelda, et inimesed on enamike omavalitsuse poolt pakutavate avalike teenustega pigem rahul“. Millega rahul?

Jaamakorraldaja
Ega seadusandja KOV-le eriti isetegemise rõõmu annagi. Kõik sõltub sellest, kes maksab muusika eest. Nagu hoomasite on KOV maksubaas nirukene, ega paadimaksuga sisemaal just palju iseseisvalt ette ei võta. Kuid kas KOV ülesanne ongi millegi eest maksta? Täpsemalt uurides tuleb välja, et polegi.

Vastavalt KOV korralduse seadusele on § 6. on omavalitsusüksuse ülesandeks on korraldada antud vallas või linnas sotsiaalabi ja -teenuseid, vanurite hoolekannet, noorsootööd, elamu- ja kommunaalmajandust, veevarustust ja kanalisatsiooni, heakorda, jäätmehooldust, ruumilist planeerimist, valla- või linnasisest ühistransporti ning valla teede ja linnatänavate korrashoidu. Korraldada antud vallas või linnas koolieelsete lasteasutuste, põhikoolide, gümnaasiumide ja huvikoolide, raamatukogude, rahvamajade, muuseumide, spordibaaside, turva- ja hooldekodude, tervishoiuasutuste ning teiste kohalike asutuste ülalpidamist, juhul kui need on omavalitsusüksuse omanduses.

Kui te panite tähele, siis KOV on selles mängus nagu jaamakorraldaja, kuid mitte raudtee ega kauba omanik, tema ainult korraldab kuidas rongid st. Dr Riigi jaotatav meie ühine raha liigub. Raha millega neid ülesandeid täita pole KOV-i oma, KOV teeb lihtsalt teenustööd, allhanget Dr Riigile.

Kas sellest on jätkusuutlikuks tegevuseks piisavalt? Või vajame mingit uut mudelit? Tundub küll. Meil on ju kogemus, kui Dr Riik evakueerus oma teenustega maalt linnadesse. Dr Riigile järgnes kõik muu … linnadesse. Nüüd püüab Dr Riik ametiasutuste küüditamisega olukorda leevendada, kuid tänases päevas on see vaid veidrus. Nüüdne KOV-de liitmine on täpselt seesama evakueerumine, kuid teises mastaabis. Et ennetada täielikku tühermaad, peame me pakkuma asemele mingi teistsuguse kohaliku elu organiseerumise vormi. Muidu võime välja kuulutada „Linnas kohtume, rsk!“. Me vajame kohustuste ja õiguste ümberjagamist, vajame seda, et oma valitsused oleksid ise suutelised genereerima tulu, et neil oleks iseseisev maksubaas, et nad saaksid ise otsustada ja Dr Riigiga läbirääkimisi pidada, kui nad võtavad mingi Dr Riigi funktsiooni täita. Et vallal oleks vald ( laensõna „vald” tähendas algselt võimu).

Uus alge
Vaheriigi aegne külanõukogutamine on meie mõttemaailma jätnud ilmselt mingid kahjustused. Need kahjustused on just sedalaadi, et keegi teine peaks midagi tegema ja keegi teine peaks meid aitama. See on täiesti vastandkuvand sellest, mis on seni meid viinud edule: mida saan mina ära teha, mida saame koos teha, ise teha.

Heameel on, et sellised kodanikualgatuslikud isetegemise alged on juba tekkinud. Selline ise tegemine ja ise või kaasfinantseeritud projektide elluviimine võib olla uueaegse oma valituse (lahku kirjutatult) mudeli üheks alustalaks. Oleme ju kuulnud nendest tublidest tegijatest, kes ei lepi Dr Riigi taandumisega maalt ja on suletud „mitteperspektiivse“ koolide asemele loonud enesefinantseeritud koolid, kes on lahkunud kaupluste, postkontorite ja pangakontorite asemel kohalikke teenuspunkte, millised ühildavad kõiki neid funktsioone.

On ka projekte, milles külaseltsid on algatanud teeehituse, elektroonilise side ja muid projekte. Kuid edu nipp on olnud selles, et kuigi nendes projektides on tihtilugu kaasas ka ärksamad KOV-d, siis algatus, tegevus ja vähemalt osa rahastusest on tulnud just kohalike elanike poolt. On loodud lisaressurss. Nad on loonud kohaliku teenuse. Lisanud heaolu ja kvaliteeti kohalikku ellu. Oma puurkaevu ehitamine on midagi muud kui paakauto ootamine. Rõõmsam.

Selleks et üks kord kommionu mängida tuleb kaks korda kuri võõrasema olla.

Nutikamad KOV-id oskavad hinnata külaseltside initsiatiivi, nähes neid teatavat reservarmeed, 6. meest tala kandmisel. Nagu märgitud, ärksamad KOV-d tänuväärselt panustavad sellistesse algatustesse. See on ju lisaressurss, nii intellektuaalne kui ka rahaline. Kui me tahaksime saavutada paremat tulemust meie kõigi jaoks, peaksime alustama pisiasjadest nn molekulaartasandist, kohalikust elust. Liiga väike? Tahaks teha suuri asju? Vaadake ka mammut on molekulaarsüsteem st et enne olid molekulid, mis moodustasid mammuti, mitte enne oli mammut ja siis … Meiegi oleme kuidagi märkamatult eemaldunud sellest algtasandist ja keskendunud suurprojektidele, kuid kas need projektid meile ka kasu toovad ?

Lihtsalt KOV-de eelarvesse lahke kommionuna lisaraha pumpamine ei paranda majanduse olukorda ega teenuste kättesaadavust, vaid süvendab lõhet teenuse tarbijate, vahendajate ja rahastajate vahel. Muide selleks et üks kord kommionu mängida tuleb kaks korda kuri võõrasema olla, sellest ka valimiskampaania soovitus – olge normaalsed. Kui me korrastaksime KOV-de ja Dr Riigi vahelised suhted, tulubaasid ja kohustused, et vähem oleks „kahepere koeri“ ning rohkem „peremehi“ oma tulude vastutuse-õiguste üle, seoks sellesse omaalgatuslikud külaseltside initsiatiivi ning kaasfinantseerimise, siis saaksime me küll kokku haldusreformi ning isegi midagi kohalike omavalitsuste reformist.. Oleks ju mõnus.