Majandusanalüütik: kui jääme digimütsikesega kondimootori mudeli juurde, määramegi end aegade lõpuni järelsörkijaks, abinurujaks ja virisejaks

 (105)
HobuvankerFoto: EE arhiiv

Kriisis meie sobimatu majandusmudel ilmselgelt muutub, kahides välja mitmeid tooteid ja asendades neid uute toodete, oskusnõuete või tehnosüsteemidega. Lähiajal saavad toimuma kiired muutused nii majandusmudelis, kui tööturul, kirjutab majandusanalüütik Peeter Tammistu.

Selles kriisis on eriliseks murekohaks väljakujunenud, kuid tänaseks sobimatuks muutunud majandusmudel kui ka majanduse struktuur. Mõlemad on haprad. Kui meie edu aluseks on „taassünnitusest" alates olnud paindlikkus, elastsus ja kiire reageerimine, siis võib tänaseks meie struktuure iseloomustad just hapratena, mitte elastsetena. Isegi sellised täiesti tähtsusetud muutused mõjuvad meie jätkusuutlikkusele laastavalt.

Kriisis mudel ilmselgelt muutub, kahides välja mitmeid tooteid ja asendades neid uute toodete, oskusnõuete või tehnosüsteemidega. Lähiajal saavad toimuma kiired muutused nii majandusmudelis, kui tööturul - võimalik, et vajatakse hoopis teistsuguste oskustega töötegijaid. Kuid milliseid töötegijaid? Küünetehnikuid? Vaevalt.

Alustada tuleks sellest, milline on meie uus majandusmudel? Või kas on üldse? Või on ainult vanade nurjunud ülereguleeritud mudelite paikamine? Klišeede ülevõõpamine? Ettepanekuid ju on, kuid põhiliselt irdettepanekud. Need on üksikud hädaolukorra paigad, kuid uut mudelit pole. Me elame ju ebatavalisel ajal, mis vajab ebatavalist ideedekombot ja nende kiiret piire murdvat elluviimist.

Seotud lood:

Põgenedes ... edasipoole

Nüüd ja edaspidi kirjutatakse paljud aastatega kumuleerunud ebaõnnestumised kriisi arvele. Ühest küljest on see inimlik ja eneselohutuslik, kuid plaane tehes peame lähtuma siiski tõsiasjadest. Hea põhja selleks annab selline triviaalne nähtus nagu statistika.

Muidugi võib statistikat tõlgendada erineval moel, kuid järjepideva mudeli järgi on see siiski parim instrument võrdluseks. Nii andis statistikaamet meile teada, et suurtest tegevusaladest mõjus majanduskasvule negatiivselt juba eelmise aasta teises pooles aeglustuma hakanud töötlev tööstus. Niisiis kolmikkriisi veel ei olnud, kuid majandus tuterdas vaikselt juba mingisuguse kriisi poole. Mitte kolmikkriis pole kõiges hädades „süüdi", vaid ilmselt vale/vananenud ekstensiivse ülereguleeritud majandusmudeli vägisi jätkamine on see, mis tõi välja majandus- ja administratiivse suutmatuse kriisi, meditsiiniline kriis lülitas selle vaid turbovõimendusega sisse.

Üks on selge, sellesse kriisi maetakse terve hulk juhtimisvigu, vanameelsust ja olematu heaulu jagamist. Kõigi nende ebaõnnestumiste mälestustahvlile saab kirjutada: „teada ju küll, ... kriisi süü". Me ei peaks seepärast järeldusi tegema vaid vaatama mis ees ootab.

Just ees, sest ka julgete otsuste tegemise, isegi kohatise eksimise, saab kirjutada kriisi kontosse. Kui küsida, kas edasi või tagasi, siis pole see õige küsimus. Õige oleks mõelda sellele, kuidas tagasipõrkes liikuda edasi. Isegi kui olud kujunevad selliseks, et toimub tagasilangus, siis sellest väljapääs on ikkagi edasiliikumises (mõistliku tagala kindlustamisega veelgi sügavama languse vastu).

Ehk nagu kirjutas ajaloolane Mark Solnin: „Saksa tankidiviisid päästsid ennast möödapääsmatust hukust põgenemisega (...). Saksa tankid põgenesid lahinguväljalt Dubno juures - kuid nad ei põgenenud tagasi vaid edasi itta, sügavale edelarinde tagalasse.". Põgenemine mis muutus võiduks. Ründamine ja taganemine võib vahel võtta kõige erinevamaid vorme, õigemini on tegemist meeleseisundiga. Korea sõja ajal küsiti USA kindralilt kes oli juhtinud taganemiseks pööranud rünnakut, kuidas taganemine edeneb. Vastus oli midagi sellist, et „Me ei tagane, me jätkame rünnakut, ainult et teises suunas!". Meeleseisund ja eesmärgi püstitus - ei taganetud vaid rünnati. Jätkuvalt. Meil lõppes pürgimus ja mõtteteravus suuresti sel momendil kui meid võeti vastu Euroopa Liitu ja professionaalsed sõelumis/analüüsimeeskonnad saadeti laiali. Kahju.

Digimütsikese varjus

Nüüd olemegi olukorras, kus oma mängumaa on kitsas ja põhilised käsulauad (abituse- ja laenurahad) tulevad sealt kust need tulevad. Kuid, keelates ja käskides, tekitab riik raamistiku, mida Yuval Noah Harari nimetab kujutletavaks korraks: „Inimeste igasugune laiapõhjaline koostöö - olgu selle vormiks siis tänapäeva riik, keskaegne kirik, muistne linn või arhailine suguaru - tugineb ühistel müütidel, mis eksisteerivad üksnes inimeste kollektiivses kujutluses".

„Ometi ei eksisteeri need asjad kuskil mujal kui üksnes lugudes, mida inimesed välja mõtlevad ja üksteisele räägivad. Väljaspool inimeste ühist kujutlust ei eksisteeri kogu universumis ühtki jumalat, ühtki rahvust, ühtki ettevõtet, ei mingit raha, ei mingeid inimõigusi, ei mingeid seadusi ega ka õiglust."

Kuid just ühised lood, müüdid, kujutletav kord on see mootor, mis meid koos edasi nihutab. Milline on meie kujutletav kord või meie majandusmootor? Hm, peame ennast digiriigiks, mis viitab sellele, et meie majanduse puhul on tegemist mingi hüpersuper tõhusa kiirendusmootoriga. Tore kuvand, kuid tootlus on meil ELi keskmisest ikka vaid 75%. Vähevõitu, see viitab sellele, et väga väike osa meie majandusest kasutab kiirendiga hüpersupermootorit.

Kas siis 90% meie majandusest töötab kondimootoril? On ka võimalik, et digimütsilise hüpersupermootori osakaal on suurem, kuid siis töötab see tühikäigul. Iseenese rõõmuks. Pole just julgustav?

Tootlikkuse näitaja on olnud madal ja selle tõstmise sihtnumbrid on olnud madalad (kõik sihtnumbrid, mis on alla 150%, on regress). Ja mitte ainult sihtnumbrid ei oleks pidanud olema sellised mille poole tasuks püüelda, vaid ka konkreetne tegevuskava koos tegelike tulemuste, tegelike vastutajate ja tegelike ressurssidega peab (kindlas kõne ja tegevusviisis) olema.

Kuni sellist konkreetset tegevuskava ja otsustusvabadust/julgust pole, ongi meie tulevikuks jätkuvalt digimütsikesega kondimootor. Muidugi on seda nutust olukorda vaja muuta, kui tahame olla jätkusuutlikud (eh, jälle üks administratiivne ilgsõna nagu ka arengu(peetuse)kava, tõstame lauale, vaatame otsa jne). Ammu oleks pidanud muutma. Põhjalikult. Kuid ilmselt on digimütsike meile nii silmile vajunud, et isegi ülikiire internetiühenduse puhul oleme ELi riikide lõpuotsas, kuigi kaableid on veetud risti-rästi üle maa.

Ilmselt on digimütsike meile nii silmile vajunud, et isegi ülikiire internetiühenduse puhul oleme ELi riikide lõpuotsas.

Ülikiire interneti kaevetööd (ehitus) edenesid tõesti ülikiirelt, kuid imeline ülikiire internet mida oleks nagu kõikjal, on paljude jaoks miraaž. Täpselt nagu kunagi läks RAS 1000 „hapuks" ja sagedused moodsamatele tehnoloogiatele üle anti, võib ka kalliskaunis kaabeldus hapuks minna .

Kui meie uute mudelite samas tempos evimine jätkub, siis mädanevad ( loodusreostus?) need kaablid maa sees aegade lõpuni, kuna uus tehnoloogia jõuab enne kohale, kui ühendus kaablist tarbijani. Otsustused on vaja viia lõpuni. Ülikiire internet pole mitte lihtsalt lõbuasi, sest juba praeguses kriisis aitas see tehnoloogia paljudel tööalaselt halvimat vältida, sotsiaalsest lävimisest rääkimata, kuid kui juhtub mingi 2/9 (2. haiguslaine, mis on majanduse 9. laine), siis võib olla tegemist eksistentsiaalse päästevahendiga. Kui läheb hästi ja me põrgatame maailma edasi ning loome uue regulatsioonilahja, hajusa kuid loova majandusmudeli, siis on kiire internnet selle kiirarengu põhjaks. Me valime praegu oma tulevikku. Nagu ütleb Mark Svensson oma ramatus „Optimisti teekond tulevikku": „Parafraseerides Winston Churchilli: Võib olla kindel, et inimkond käitub alati õigesti, (...) kui kõik muud võimalused on ammendunud."

Majandusmudeli valik on nagu mootori valik sõidukile.

Majandusmudeli valik on nagu mootori valik sõidukile, meie elu edendamise ette võib rakendada erinevaid mootoreid: auru-, bensiini-, diisel-, reaktiiv- või kondimootori. See on vaid valiku küsimus. Kuid tegemist on põhimõttelise valikuga, mida muuta on raske, aeganõudev, kulukas ja/või tervistkahjustavalt ohtlik.

Ootan põnevusega, milliseid lahendusi pakuvad välja erinevad nõukojad ja paneelid. Loodetavasti pole need üldsõnalised filosoofiad ja fantaasiad, vaid konkreetsed tegevuskavad, konkreetsete tähtaegadega, konkreetsete juhtide/vastutajateni, kellel on suur otsustusõigus.

Kuigi mul on kuri kahtlus, et enne kui riigireform pole läbi viidud, siis otsustusõigust ka pole.

Kui me jääme digimütsikesega kondimootori mudeli juurde, siis määramegi enese aegade lõpuni järelsörkijaks, abinurujaks ja virisejaks. Me valime sellisel juhul lõputu abisaaja staatuse, millest pole lõppkokkuvõttes mingit abi. Hullem veel, asisem seltskond erodeerib kodukamaralt ja sellest oleks tuliselt kahju.

Just praegu on aeg, mil vanaviisi enam edasi ei saa tuterdada. Ressurssi ei jätku. Kogu maailmal ei jagu enam ressurssi, et endist majandusmiraaži käigus hoida. Muutused, nii väikesed kui suured tekitavad vastasseise. Nagu ütleb Mark Manson: „Ent osa demokraatias elamisest ja vabast ühiskonnast on see, et meil tuleb kokku puutuda arvamuste ja inimestega, mis ja kes ei pruugi meile meeldida. See on lihtsalt demokraatia ja vabaduse hind - võiks koguni öelda, et see ongi kogu süsteemi mõte. Ning paistab, et üha suurem arv inimesi on hakanud seda tõsiasja unustama." Vaat selline lugu.

Uut müüti ... vabandust, uut mudelit luues

Kõigepealt millist mootorit me tahame ehitada, millest unistame, milline meile jõukohane on. Jõukohasusega on niisugune lugu, et kui president John Kennedy teatas 1961. aastal, et oleme otsustanud minna sel aastakümnel Kuule ja teha veel nii mõndagi muud mitte seepärast, et see on kerge, vaid seepärast, et see on raske, seepärast, et see eesmärk aitab meil end kõige paremini kokku võtta ning oma energiat ja oskusi kõige paremini rakendada, siis polnud USA-s veel ei mootorit, ei teadmist kuidas seda teha.

Arvutid olid mõõtmetelt nagu suurlinna köögiviljalaod ja külmkapisuurune arvuti oli helge unistus. Polnud kuumoodulit ja polnud palju muid asju, kuid niivõrd ambitsioonika ülesande püstitus (me ei tee seda mitte seepärast et see on kerge vaid seepärast et see on raske), mobiliseerides kogu rahva ja tekitades tekitas suunatud energia ja teadmistevoo, mis muutis selle unistuse (ja palju muudki) reaalsuseks.

Mis võiks olla see „meie lugu"? Asume pealinnade Stocholm-Helsingi-Peterburg-Tallinn-Riia-Vilnius unikaalse jada keskmes. Kas meil õnnestub muutuda selle jada keskseks või lahustume teiste tõmbejõus? Kas lepime lahustumisega või suudame me luua keskkonna milles muutume tõmbekeskuseks? Või seaksime lati maailmatasandile ja peaksime tegelema vesiniku energeetikaga? Miks mitte mõlemaga? Mõlemad ju liikuvuse ja kohalemeelitamise küsimused.

Veel millegagi? Liialt laiali ka ei tohi vajuda oma „tahtmistega". Kui USA oma Kuuprojekti ajal suutis lisaks sellele kanda Vietnami sõja kulutusi (milles üks sõjaaasta maksis sama palju kui kogu Kuuprojekt kokku), tunduvalt parandada puhta vee, õhu ja inimõiguste küsimusi, siis meil on tark keskenduda mingile kitsamale , kuid viljakamale valdkonnale. Meil ei ole suurriigi ressursse, meie võimalus on piskukese ressursiga, kitsas tegevusvaldkonnas, olla edukas, mis tekitab tõusulaine ka ülejäänud majandusele. „Juba meid Kuule viinud inimesed on tunnistanud, et kõige raskem osa ei olegi lahenduse leidmine. Hoopis see, mis oleneb inimestest: motiveeritus, neile rolli ja eesmärgi andmine".

Milline on meie roll ja motiveeritus teha ...? Mida? Oma võimaluste piire tuleb mitte ainult kombata, vaid painutada ja kui vaja murda.