Tööandjate manifest 2018 tõdes, et „nende valimiste kõige olulisem küsimus on, kas valime arengu või saavutatu hoidmise." Arengutaotlus kõlab mõistlikult, kuid hoidmine? Hoidmine" on fiktsioon. Just tagasilanguse pelg on see, mis paneb majandusinimesi muretsema tuleviku pärast. Samal ajal kui nemad muretsevad, on poliitinimkonda vallanud ülim optimismipuhang. Miks selline vastuolu? Seis ongi segane, sest 2016. aasta majanduskasvu tõsteti revisjonide käigus 1,6 protsendilt 3,5-le. Mis tähendab, et 2016. aastal oli SKT jooksevhindades 780 miljonit enam, kui enne „revisjoni". Kas keegi sai sellest jõukamaks? Ei, see on vaid statistika. Teisalt tõstis Fitch Eesti pikaajalist riigireitingut. Uhke, kuid vastuoluline tunne.

Tormisilma petlik rahu

Kuid võib-olla polegi vastuolu? Võib-olla loeme märke erinevalt. Siinkohal meenus saade mootoririkkega orkaanist pääsenud uurimislennukist. Mingis osas assotsieerus see lugu meie majandusolukorraga. Kuidas? Niisiis, orkaan (majanduskriis) oli surunud vigastatud mootoriga lennuki pidevalt laskuvale kursile. Võimsust ei jätkunud isegi püsiva ohutu kõrguse hoidmiseks. Veel natukene ja vintsklemine oleks lõppenud ookeanis. Järsku rappumine vaibus, päike paistis, sinitaevas. Kas tõesti murti läbi? Just niimoodi oleksid olukorda hinnanud kogenematud piloodid. Tegelikkuses oldi mitte läbitud tormi, vaid asuti selle keskmes. Tormisilmas. Meeskonnal jäi vaid võimalus tiirutada silmas ja otsida päästvat lahendust. Just see vaikuse keskmes sumisemine sarnaneb meie olukorraga, meil ei ole võimsust (õigemini otsustavust) minna üle uuele majandusstruktuurile, me saame sõita ringiratast tormisilmas lohutusega, et päike ju paistab, kuni ... kütust (reserve) jätkub.

Siis teevad loodus(majandus)seadused oma töö.

Mis lugu selle tööjõupuuduse, palgaralli, investeerimispeetuse, kasumilanguse, ülereguleerimisega siis on? Kogenud majanduspiloodid saavad erinevalt poliitpilootidest aru, et asume tormisilma petlikus heaolus. Aeg on küsida milline on tormist väljumise plaan?

Tööandjad kirjutavad: „Tööturg põleb". Õige. Kuid tööturg, olles majanduse siduskomponent, pole kunagi lihtsalt tööturg, see on sümptom majandustervisest. Kui meile tundub, et meie suurimaks majandusmureks on tööjõu puudus, siis oleme asjast valesti aru saanud, oleme nii kvantitatiivselt, kui kvalitatiivselt turu hindamisel kinni jooksnud.

Tööjõuressurss maailmas

Prognoosid näitavad, et. 2050. aastaks elab maailmas üle 9 miljardi inimese ja see arv kasvab. Nigeerias elas 1970. aastal 57 miljonit inimest, see jõuab 2050. aastaks 389 miljonini, mis saab peaaegu võrdseks rahvaarvuga USA-s. Kuid rahvastik üksnes suurem, vaid ka märkimisväärselt vanem: 65+ arv kasvab üle kahe korra.

Prognoosid näitavad, et maailma potentsiaalsed tööjõuressursid kasvavad jõudsalt, aga probleem on selles, et Euroopa oma vähenev-vananeva rahvastikuga seisab kõrvuti 3x rahvarikkama Aafrikaga (+ Aasia).

Seega surve ka EL tööturule suureneb lisaks hinnasurvele, kahest otsast korraga. Ühest küljest vajab ikka veel ekstensiivset majandusmudelit viljelev tööstus lisainimesi, sest muidu ei suudeta jätkata majanduse juurdekasvu. Ilma juurdekasvuta pole heaolu kasvu. Pole heaolu kasvu, ei valita poliitinimesi tagasi. Teisalt pressivad peale kasvav rahvastik arengumaadest, nad vajavad tööd. Nojah, osa vajavad vaid sotsiaalhooldust, kuid enamus tahaks tööd teha. See tööjõud on paisu taga (immigratsiooni ja võõrtööjõu regulatsioonid) kinni ja just selle järgi lipsab nii mõnigi ettevõtja keelt.

„Tähelepanu, uksed sulguvad ..."

Kui meil innovatsiooni toetavat keskkonda eriti pole, siis kas ja milline tööjõu probleem meil on? Kui kuulata üldist hala, siis on meil tööjõuga justkui kaks probleemi: esiteks kiire ja ettevõtjate seisukohalt oluline, neil ei jätku tööjõudu ja teiseks poliitinimeste pikk hirm, et paarikümne aasta pärast, pensionisaajatel ei jätku neid, kes nende pinsiraha kinni maksaks.

Tegelikult on see kõik üks eksistentsiaalne probleem - kuidas tõhustada majandust. Kui vaatame tööturu probleemi eraldi, sotsiaalprobleeme eraldi ja innovatsiooni eraldi, siis tulem on järgmine: tööjõu vähesus toob kaasa palgaralli, palgaralli toob kaasa lõpptoodangu kallinemise, lõpptoodangu kallinemine toob kaasa konkurentsivõime languse, konkurentsivõime langus vähendab investeerimisvõimekust. Ring sulgub. Kui majandus arengut ei käsitleta ühtsena ja seda jada õigel ajal ei korrigeerita investeeringutega homsesse tehnoloogiasse, siis toob see kaasa paratamatu allakäigu. Loogiline.

Nii ongi juhtunud, kõrge hõivemäär ja hea rahvusvaheline majanduskliima toetanud palgarallit ja majanduskasvu jätkumist. Kuid ka suigutanud meid, et niimoodi ongi võimalik edasi sumiseda. Eestisse on välisinvestorite poolt 10 aastaga investeeritud 8,5 miljardit eurot, mis on ju tore. Kuid siinkohal tekib hirmutav küsimus: kas see on investeeritud innovatsiooni või maailma 2 miljardi odavtööjõu ühikusse?

Tööjõunappus on viinud meid EL suurima hõive, väikseima tööpuuduse ja kiireima palgakasvuga riikide sekka. Kõik kes püsti seisab ja kellel suust sooja õhku välja tuleb on varsti „hõivatud". Tööjõu kaevu oleme tilgatumaks tühjaks ammutanud.

Nüüd oleme hädas, ressursid on ammendatud, reserve ei ole, kriisini on taibude arvates kaks aastat aega ( seda räägiti ka 2a tagasi ja viimase aja sündmused näitavad, et see aeg hakkab kohe-kohe otsa saama). Niimoodi olemegi märkamatult sattumas tormide ristumispunkti: tööjõupuudus sööb kasumeid, kasumipuudus tekitab kapitalipuuduse, kapitalipuudus investeeringupuudulikkuse, investeerimispuudulikkus viib järgmise ringi tööjõupuudusele (ja heaolu kasvu pidurdumise). Hetkeline, suhteline rahulik toimetulek ja päiksepaiste johtub vaid sellest, et asume orkaani silmas ning eelistame seda mitte märgata. Ehhee, silm ei hakka silma! Kui me ennast sihikindlalt sellest ristumispunktist välja ei murra, siis nuheldakse see meile kätte tööpuuduse, kõrge inflatsiooni ja heaolu langusega. Tormi täispaketiga.

Rööplüke

Nüüd püüame valeregulatsioone ja -investeeringuid parandada välistööjõuga, sest meie enda inimesed töötavad Soomes, Rootsis jne. Rööplüke. Rööplüke on alati toiminud, meie käisime Soomes maasikaid korjamas ja Iirimaal kalkuneid kitkumas. Tänapäeval minnakse vanaduspõlve kindlustamiseks põhjalasse hooldustöötajaks. Minnakse sellepärast, et meil on kodutöö tegemata. Kui Dr Riik oleks loonud innustava ja innovaatilise majanduskeskkonna, väheste piirangutega, siis oleks meil kodus võimalik toota kaupu/teenuseid, mis võimaldaksid meil ka ehitajatele, hooldajatele, õpetajatele, päästjatele ja bussijuhtidele maksta palka, mis võimaldaks neil kodus elada.

Kuid olud on niimoodi „ära reguleeritud", et ehitusturg ilma välisehitajateta enam ei toimiks. Välisehitajad pole kehvemad kui omad, kes Soomet ehitavad, kuid nad teevad pikad päevad ja küsivad „mõistlikku" palka. Täpselt sama mõistlikku, kui meie ehitajad Soomes. Nagu ütlevad asjatundjad: „Osa poliitikuid väidab, et Euroopa Liidus elab üle 500 miljoni elaniku ning tööjõu vaba liikumise tõttu peaks nende hulgast töökäsi leidma küll. Probleem on aga selles, et nendest enamiku palgataset ei jaksa me lihtsalt kinni maksta. Eestiga sarnase palgatasemega riikide ehitajad, näiteks lätlased, leedukad ja poolakad on Inglismaal, Iirimaal või Skandinaaviamaades. Seega, kui tahame mõistliku hinnaga eluaset, jäävadki meie valikus olulisele kohale ukrainlased ja moldovlased" (ÄP 17.09.2018).

Keskkonna loomisest

Uue keskkonna loomiseks peame ka uutmoodi mõtlema hakkama. Mõtlemine on kõige alus. On ka mõningaid Dr Riigi tasandil näiteid „uutmoodi mõtlemisest", kahjuks väga vanaaegsel põhjal. Kui ainus idee on selles, et tööjõu kokkuhoidu saab selle arvel, et asendame ametnikud robotitega, siis see (õudusunenägu) ilmestab just vanaaegset mõtlemist. Kui Dr Riik ütleb, et „Meil on enam kui 3000 riikliku teenust", siis peaks asju hakkama nimetama õigete nimedega, et ilmselt 2200 neist pole teenused, vaid vaevused või koormised. Mitte robotametnikke pole vaja, vaid regulatsioone on vaja vähendada, siis muudavad vaba ettevõtlus ja vabanenud kõrgkvaliteediline lisandunud tööjõud meie majanduskeskkonna tõeliselt kreatiivseks. Mida aga eelkõige vaja on, on ettevõtluskindluse ja ettevõtlusjulguse taastamine. Investeerida, et tööjõumahukust vähendada saab vaid kindlas keskkonnas. Kui nüüd Dr Riik ei garanteeri kreatiivset ja turvalist majanduskeskkonda siis majandusstruktuuri muutust loota ei ole. Tööstusettevõtete uuringud näitasid, et, peamiseks põhjuseks investeeringute vähendamisele (42%) on ebakindlus majanduskeskkonna suhtes.

Mõistus otsas uputame rahaga

Viimane mõttevälgatus tööturu hõive parandamiseks, Ida- ja Kagu-Eestis töökoha loomise toetus, tähendab, et kui seal tegutsev ettevõte palkab vähemalt viis töötut, maksab Dr Riik talle töötaja palgast poole kinni. See on just odavtööjõu kasutamise laiendamise üritus. Kuigi Dr Riik deklareerib, et miinimumpalgaga kohad on välistatud siis tegelikkus on teine. Dr Riik teeb küll „head" (kellele, ei tea veel), petab ennast ja meid seejuures, luues töökohti, kus makstav töötasu on vähemalt pooleteistkordne alampalk, mis 2018. aastal on 750 EUR ( kinnitatud alampalk 500 EUR), Kiire rehkendus näitab, et turg saab signaali luua 375 EUR töökohti. Pole just palju. Pole just innovatsiooni stimuleerimine. Kuid sellel asjal on veel kolm põhimõttelist, majanduskeskkonda sandistavat viga.

Esiteks on see ajutine, kuna piirkondliku töökoha loomise toetust rahastatakse Euroopa Sotsiaalfondist, toetust saab taotleda järgmise aasta algusest kuni 2021. aasta lõpuni st 3 aastat. Teiseks solgib see turgu, rikub konkurentsi, kui ühesuguseid tooteid tootvad ettevõtjad, kelle tööjõu maksumuse osakaal toodangu omahinnas on 30%, kellest ühel pool kulutust Dr Riigi poolt kinni makstakse, siis tegemist on ebavõrdse konkurentsiolukorra loomisega. Kolmandaks suunab selline hinnasignaal madalapalgaliste töökohtade loomisele ehk vääras suunas.

Megatormi tulekut oodates või selleks valmistudes

Eelmine kriis jäi kogu maailmas läbi põdemata, sellel võeti vaid rohtudega (rahaga) palavikku alla. Kuid kui rohud raha enam ei aita? Meie oma torm, mille keskmes me lihtsameelselt tiirutame, kulutades kütust, kui sellele liitub üldine majanduskriis, siis olemegi enese jaoks valmis meisterdanud supertormi. Või olen ma supertormi kokkupaneku juhisest valesti aru saanud? Jätkem kogu see tühitegevus ja keskendugem tormisilmast välja murdmisele. Me oleme valmis meisterdanud täiusliku tormi, nüüd on viimane aeg mõistus ja jõud kokku võtta ja sellest välja lennata.