Majandusanalüütik: kui näeme kriisis toru otsas valgust, siis oleneb tulemus sellest, millise toru otsas meist keegi on

 (29)
Valgus tunnelis.
Valgus tunnelis.Foto: Scanpix, PantherMedia / Leung Cho Pan

Me elame jätkuvalt eitusfaasis, et ehk läheb mööda. Mõnele tundub, et toru otsast paistab juba valgust, kuid see oleneb sellest millise toru otsas keegi on. Mõnele sõidab täie hooga vastu hoopis regulatsiooniveduri administratiivlamp, kirjutab majandusanalüütik Peeter Tammistu.

Kõik kriisid algavad enamvähem ühtemoodi - ootamatult. Selle vallandab mingi tavaline, võib-olla ebameeldiv, kuid esialgu tähtsusetuna näiv sündmus. Sündmust ennast üksikult võetuna ei peeta ohtlikuks, nagu näiteks eelmise kriisi vallandajaks olnud Lehman Brothers panga aitamata jätmine USA föderaalvõimude poolt. Kõik oleneb tausta talumisvõimest. Kui oleks osatud ette näha, et ühe panga kukkumine (enne seda oli mitmed pangad mitmete keeruliste skeemidega föderaalvahenditega „ära päästetud") mõjub kogu maailma majandusele nii laastavalt, lausa ülemaailmse kriisina, oleks talitatud teisiti.

Kuid ohtu ei hoomatud ja kogu majanduse habrasstruktuurid kukkusid doominoefektiga kokku, maailm läks säästurežiimi, mis omakorda pärssis majanduse tervenemist. Kriisis on esmatähtis õigete ravivõtete leidmine (ärahõõrutud kanda ja nohu ravitakse erinevalt).

Täna paistab, et eelmise kriisi ravimeetmed ise olid pigem külma veega karastamine ja siis palaviku allasurumine, mitte tervendamine. Mingil moel põeme seda kriisi siiani, nüüd siis on meil uus kriis. Milline kriis veel ei tea, kuid tundub, et tegevus maailmas ei keskendu ravimisele st. struktuursetele muudatustele (avaliku teenistuse kaasajastamine, haridussüsteemi muutmine, loovuse kasvatamine, teadus jne), mis suudaksid meie tootlikkust viia uuele puhtamale ja targemale arenguastmele, vaid piirdub eelmisest kriisist tuleneva tagantjärgi tarkusega, et kriisi tuleb uputada rahaga. Tuletab meelde ütlemist, et kindralid valmistuvad ikka eelmiseks sõjaks, majandusjuhid eelmiseks kriisiks.

Seotud lood:

V.U.L kriis ja häiriv hajusus

Nüüdne kolmikkriis osutus eriliseks vaid seetõttu, et selle vallandas meditsiinikriis, muus osas „arvas" maailm sama valesti nagu kõigi eelnevategi majandus- ja meditsiinikriiside puhul. Lähtudes eelmise epideemia kogemustest, mis tegi poolele ilmale tiiru peale, kuid õnneks väsis enne meieni jõudmist. Loodeti kiiret V kujulist kriisi - oleme mõni kuu isoleeritult, viirus kuhtub ning meie alustame (abipakettide toel) peaaegu sealtsamast, kus olime enne meditsiinikriisi. Kõik on õnnelikud. Oli hea plaan. Tuleb tunnistada, et V mudeli raames olid tõrjemeetmed igati mõistlikud ja üllatavalt kiired. Kuid ilmnes, et tegemist polegi V mudeliga, vaid U (mõnede arvates UUUUU) mudeliga, mis võib üle minna L mudeliks.

Viimane poolaasta on „arvamise" osas olnud väga heitlik, nii on ennustatav SKT langus tänavu ja järgnev (ikka veel oodatav) kiire majandustõus saanud väga erinevaid väljundeid kõrgetelt analüüsimajadelt. Meie prognoosid majanduse võimaliku languse osas on kõikunud tänavust aastat silmas pidades -4 ja -14% vahel. Eks me kõik looda, et läheb hästi ja seni on läinudki paremini, kui ka kõige positiivsemad stsenaariumid ette nägid. Tore.

Kuid siiski „arvamiste" hajusus on häirivalt suur, vast on ainuke kalju selles arvamiste paljususes Eesti Panga (EP) kriisialguse „arvamiste võti", et iga täiendav nädal piiranguid toob kaasa majanduse kahanemise 0,5% võrra. Nüüd siis on kõrged analüüsimajad esitanud viimased prognoosid ja need on muret tekitavalt haralised, kui rahandusministeeriumi prognoos näitas 2020. aasta negatiivset majanduskasvu -5,5% ja järgmisel aastal positiivset kasvab 4,5%, siis EP prognoosis tänavuseks languseks pigem 3,8% ja 2021. aastaks kasvu pelgalt 0,2% ning majanduskasv taastub alles ülejärgmisel aastal. Päris suur erinevus.

Millisest prognoosist meie teiega peaksime lähtuma oma kriisilahjendussamme kavandades? Mitmed ettevõtjaid arvavad, et prognoosides pakutud arv neid ei puuduta, see rohkem poliitinimestele. Hea teada, kuid meie teiega peame oma tugevusvaru arvestused tegema igaüks ise konkreetse turu, konkreetsetest toodetest ja klientidest lähtudes. Samas Pilvepiiri tasandil, kus määratakse ära riigi strateegia investeerimis- ja abivaldkonnad järgmiseks aastaks, puudutab see prognoos ettevõtjaid vägagi ja otseselt.

Selle prognoosi põhjal arvutatakse (arbutakse) ju palju meil järgmisel aastal võiks olla kulutusraha. Seega kas kasv on 0,2% või 4,5% pole naljaasi ega retooriline küsimus, vaid see tähendab eelarve mõistes miljoneid.

Põlise optimistina võiks omalt poolt arvata, et mõlemad majandusprognoosid on õiged ehk sel aastal on kahanemine 5,5%, järgmisel tõus 0,2% (kui hästi läheb) ja päris tõus algab alles ülejärgmisel aastal. Ettevõtjate seisukord ja ka seisukoht on väga erinev, sest kuigi tänavusel Äriplaanil tõdeti, et ollakse selges majanduskriisis (tõsiasi on see, et päris kriis pole veel üldiselt kohale jõudnud) ja taastumine tuleb pikk ja aeglane, kuid toru otsast paistab valgus, siis ilmselt oleneb see sellest, millise toru otsas keegi on. Kas see valgus on vabanemine kriisi kammitsaist või on see vastutormava regulatsioonirongi administratiivne esilatern.

Hammaste ja saba suhe

Kui võrrelda käesolevat kriisi eelmiste kriisidega, siis kõik märgid näitavad, et riigi pidamine ise ja selle administreerimine on jõudnud kriitilisse faasi. Visonääride juba paarikümneaastane, üha tungivam, osundamine tõsiasjale, et riigi funktsioneerimist/ administreerimist on vaja reformida, on jäänud tulemusteta. Nii kriisid kui head ajad selle tegemiseks on raisku lastud. Enamgi veel, administratiivregulatiivne saba ühiskonna küljes on oma abistavast funktsioonist muutunud raskeks arengut, kiiret liikuvust ja paindlikke muutusi takistavaks ballastiks.

Loomulikult peab igas riigis olema kujutletava korra parimaks toimimiseks regulatsioonipakett, kuid see peab olema tegevusi toetav, mitte iseenese rõõmuks eksisteeriv saba. Sabariigid on paratamatult sabassörkijad.

Nagu kirjutas Ameerika poliitik ja ärimees, Donald Rumsfeld oma raamatus „Rumsfeldi reegli": „Ärge unustage toetuspersonali (saba) ja võitlejate (hammaste) suhtarvu. Saba ainus ülesanne on hammaste abistamine. Mainitud suhtarv on oluline kõigi jaoks, kes üritavad bürokraatiatihnikust läbi raiuda. (...) Tuleb vaeva näha, et toetuspersonal oleks võimalikult väike, kuid ometi laseks rindevõitlejatel oma kohustust täita." Lihtne Juba nüüd näeme oma kohkumuseks (kes viitsib vaadata), et administratiivsaba ei jõua lähiajal enam kriisidega sammu pidada, see on liialt reguleeritud, iseenesesse pööratud, jäik ja hambutu.

Meie esimeses kriisis (taassünnitus 1990-1994) toimis administreerimine usaldusel, asjatundjate võrgustikel, kreatiivsusel, iga hinna eest lahenduste leidmisel, otsustustasand oli viidud madalale ja seadusi (ja nende eluliselt vajalikke muudatusi) tehti paari päevaga. Eesmärgiks oli ellu jääda.

Eelmises kriisis kooskõlastati ja muudeti riigieelarvet (kokku saamata) kiiresti ja põhjalikult e-kirjade teel, eesmärgiga tulla kriisist välja ja saada veelgi tugevam alus edasiliikumisele.

Tänaseks eesmärgiks pole enam ellujäämine, vaid punktuaalne regulatsioonide täitmine, oleme osanud oma riigi lukku reguleerida. Eh, ainuüksi majanduse elavdamise ekspertkogu idee väljakuulutamisest, selle kokkuistumiseni võttis pea kuus nädalat, väljakuulutamisest kuni ettepanekuteni kolm kuud ja millal neid salaprotokollilisi ettepanekuid ellu viima hakatakse ei tea me siiani.

Lihtsalt võrdluseks, suur osa firmasid teevad (ja teevad ümber) plaane igal reedel, siis kui Dr Riik esitleb kriisiolukorda. Need firmad, kes kohe ei muutunud ja veelkord ei muutunud, need pole enam isegi abikõlbulikud. Kiirus kriisis on üks edu pant. See mis eelmistes kriisides Dr Riigil võttis tunde või päevi, võtab nüüd kuid. Kui niimoodi edasi tuterdame lohmakat saba kaasa tarides, siis järgmises kriisis võtaks tegudele jõudmine ilmselt aastaid. Kasvatame saba veelgi massiivsemaks ja hammaste jaoks ei jää midagi. Looduses kooleks selline ebaproportsioon nälga. Paratamatult. Targemad isendid just seepärast vahel ohuolukorras saba maha jätavadki. Enesealalhoiust.

Kangelaslik rumalus

Kuid loomulik alalhoiuinstinkt on meie administratiivpoliitmaastikul kadunud, nagu näitas kevad, siis peaeesmärgiks pole enam mitte ellujäämine vaid punktuaalne regulatsioonide täitmine. Lausa tragikoomiline oli Pilvepiiri ja KOVde punktuaalne Põhiseaduse (PS) kevadkriisi aegne täitmine. Muidugi tuleb seadusi täita, kuid mõistust tuleb ka kasutada.

Näiteks trall Pilvepiiril, kui ilmnes, et, otsuseid ei saa langetada muidu kui füüsilise kohaloleku kaudu, sest niimoodi sätestas PS. Oleme küll digiriik (enese arvates), kuid PS on oma loogika ja mehhanismidega meie poolt heaks kiidetud ju enne digiajastut, PS on ajastuomane. Kui see on ajastuomane, siis tulebki seda tõlgendada vastavalt aja vaimule ja siin on kaks aja vaimu: kriisi eluohtlikkus ja digivõimalused. Muidu oleme küll kanged hauguldama neid kes oma elu tuhande aastase pühakirja järgi seavad, pidades neid tagurlasteks, ajast mahajäänuteks. Asjata. Ise oleme samasugused. Teeme mõtlematuid tegusid, võtame mõttetuid riske

Inimliku rumaluse arve

Tuletame meelde, põhiseadus on ju loodud selleks, et meie inimesed ja riik kestaksid põlvest põlve, seal ei ole kirjas et te peate surema selle punktuaalse täitmisega heasse põhiseadusesse. Ei, põhiseadus on ellujäämisõpetus. Seda enam, et administratiivsete staabiharjutuste käigus on poliitinimesed osanud kõige erinevamal ja vahel ka veidramal moel sisustada põhiseadust, rääkimata põhiseaduse mõtte ja väärtuste kasutamisest piinlikkust valmistava poliitmalakana. Kuid oli ju suur võimalus, et see mõttetu kangelaslikkus lõppeb kogu seadusandja ja KOVde volikogude haigestumisega. Enamgi veel - muutudes haiguslehvikuks nagu vollepomm? Seekord meil jälle vedas, inimlik rumalus ja regulatsiooniusksus jäi karistamata. Kui Y. N. Harari käsitleb inimlikke regulatsioone kui inimest eneste loodud kujutletavat korda, mis aitab inimestel ühiselt, üheskoos, saavutada paremaid tulemusi, siis niimoodi tulebki neid regulatsioone käsitleda. Meie eneste loodud regulatsioone on võimalik ka muuta, vaid loodusseadusi ei saa muuta. Oskab pilvepiir ju ühtlase kapakuga luua või muuta aastas (rahuajal) ligi poolttuhandet õigusakti. Pool tuhat õigusakti? Kas keegi üldse mõtleb, kui massiivne peab see administratiivsaba olema, et sellist kogust regulatsioone toota? Mnjah, toota küll suudab, kuid kuna energia on läinud saba kasvatamisele, siis hambad seda enam läbi närida ei suuda. Tulemuseks on funktsionaalsed seedehäired, mida püütakse kaalujälgimise asemel ravida uute regulatsioonidega ehk uuel koogitükiga.

Lennud eikuhugi

Kriisid sünnitavad kõige veidramaid ideid nagu näiteks lennud eikuhugi. Niimoodi müüdi Qantase reis välja kümne minutiga, mis olevat ilmselt kõige kiirem reisi täitumine. Inimestel on lihtsalt harjumus lennata, isegi siis kui see on üksnes lend lendamise pärast ilma, et see viiks kuhugi. Ilmselt on meil midagi sarnast „regulatsioonimaanikumiga", inimesed on lihtsalt harjunud tegema üha uusi regulatsioone, ilma et need kuhugi viiksid, või midagi parandaks. Lihtsalt rutiin.

Kuid mõtleme hetkeks, milline on üks kõige pisemagi õigusakti tööde maht? Tegin aastate eest ühe väikekse seadusekese ajamahulise arvestuse ja sain kokku tublid 3600 ametniktundi (ametniku umbes 2 aasta töömaht, ilma kohvi, kempsu ja suitsupausideta jne). Kinnitan teile, et seadusloomega tegelevad ametkondade helgemad pead. Kui kas või pooled esitatud seaduseelnõud olid „tiputeritamised", siis raiskasime sellisele tegevusele täiesti asjatult umbes 400 ametniku aastase tööaja. Ja niimoodi igal aastal? Samas pole ametnike töö tasuta, enamgi veel, see on väga kallis. Helgem pea maksab alates kahekordsest keskmisest palgast, kuni kantslerite, ministrite, seadusandjate, (riigi)kohtunike ja presidendini välja. Seega võime keskmiseks ametniktunni hinnaks võime arvestada kolm pool kuni viis keskmist palka kuus.

Ilmselt oleksid võinud need ametnikud (kui neile oleks selline tööülesanne antud, andekad valdkonna asjatundjad ju) tühja kulutatud aja jooksul välja mõelda midagi perpertuum mobile'le lähedast. Kui me arvestame, et ATS-i muutmisega „tegeldi" viisteist aastat, s.t vahetult selle kehtima hakkamisest peale, siis mitu perpertuum mobile't oleksid need andekad ametnikud, kes on „tegelenud" selle seadusega, välja suutnud mõelda? Teisalt ei ilmne ühestki auditist ega inspektsioonist, kui palju aega sellisele tegevusele kogumina kulutati. Just kulutati, mitte ei kasutatud.

Vaevalt keegi mingit kronometraaži sellel alal toimetanud on, kuigi oleks väga huvitav ja hariv teada. Enamgi veel, ma arvan, et kõigi seaduste esitamisel peaks selles seletuskirjas olema osas, mis käsitleb seaduse rakendamise maksumust, kohustuslikult ka seaduse ettevalmistamise kulud, sh selleks kulutatud kronometraažil põhinev aeg (+töötasu ja muud kulud ka. juhtimiskulud). Samasugune ajabilanss ja kogumaksumus võiks olla ka kõigi arengukavade ja strateegiate kohustuslikuks lisaks.

Meie teiega aeg ja raha põlevad heleda leegiga igavikulises regulatsioonitõrvikus, kuid mammograafia bussi peavad abivajajad ise hankima annetuste toel ja ka vastsündinute stabiliseerimislaudade ostuks peame küsima samuti annetusi. Samas bürokraatiliseks enesesügamiseks, raudteedele ja akuautodele jagub poliitmaailma jaoks vabalt miljoneid. Kummaline valik. Ja kuhu mahuvad sellise valiku juures paljuräägitud väärtused?

Et asi oleks selgem, siis suur osa majandusedust pöörleb mahuturul, kui mahtu on, siis oled edukas, kui mitte, siis ... Kui me riigina järelkasvu igat nubelat ei püüa elule päästa ja kui me ka teisest otsast ei püüa inimesi elule säästa, siis kes hakkavad sõitma nendel hunnitutel infrastruktuuridel elektriga või ilma? Eks ole, polegi kedagi. Milleks meile siis miljardiprojektid, kui need on mitte kellelegi? Väärtusetud. Probleem on selles, et kõige elementaarsemaid alteratiivkulusid ei suudeta/viitsita/osata ratsionaalselt läbi kalkuleerida.

Pöördeline aeg

Meile räägitakse praegu, et meil on pöördeline aeg - digipöörde ja rohepöörde aeg. Tore. Kuid mitte mingit jõulist pööret ei tule kuni me pole administreerimist ja reguleerimist pööranud meile jõukohasesse tasakaalu, et hambad suudaksid saba püsti edasi tuisata, mitte ei pea saba nagu vangipommi kaasas tarima.

Meil on tõesti võimalik esimesena tulevikku jõuda, kui me nüüd oma ressursid õigesti ritta sätime. Kogu elementaarne tarkus näitab, et heaolu aluseks on tootlikkus, haridustase pluss intelligentne ja kvaliteetne töö. Miks see tähtis on? Majanduskasv on tähtis, kuna see võib aidata lahendada palju muid probleeme. Kui Ameerika Ühendriikide SKT kasvaks igal aastal praegu prognoositavast 1% kiiremini, oleksid ameeriklased 2033. aastaks viis triljonit dollarit rikkamad. Kui see kasv oleks vaid 0,5% kiirem, laheneks USA eelarvepuudujäägi probleemid ilma, et poliitikat oleks vaja muuta. Mõistagi raskendaks aeglasem kasvutempo puudujäägi vähendamist, rääkimata raha eraldamisest uutele algatustele või maksude alandamisest. Seda on öelnud rahvusvaheliselt tunnustatud autoriteedid Andrew McAfee ja Erik Brynjolfsson.

See vaatenurk on eriti tähtis tänases päevas, mil elame kriisi (suubumise) oludes, mil kulud ületavad tulusid. Levima hakanud mõttelaad, et praegu võetud laene ei peagi tagasi maksma on väga ohtlik. Selle on tagajärjed, sest kui seda ei pea tagasi maksma, siis on see kas kingitus või vargus. Niisama lihtne see ongi. Ärgem petkem ennast, isegi kui laene ei pea „tagasi maksma" siis „edasi peab maksma" kindlasti. Britid refinantseerivad siiani Napoleni sõdade ja Krimmi sõja laene. Vaat selline lugu. Maksavad edasi. Mida teha?

Ressursid: teadmised

Kordame üle Harari mõtte: tavaarusaamade järgi maailmast kui kindlaksmääratud suurusega pirukast on maailmas vaid kaht liiki allikaid - toormed ja energia. Kuid tegelikkuses eksisteerib kolme liiki allikaid - toorained, energia ja teadmised. Toormed ja energia ammenduvad: mida rohkem neid kasutada, seda vähem neid alles jääb. Teadmised seevastu kasvavad: mida rohkem me neid kasutame, seda rohkem meil neid on. Mida rohkem oma teadmispagasit suurendada, seda suurem on tõenäosus, et see aitab leida ka täiendavaid tooraineid ja energiat.

Just seda tooret - teadmisi - tulebki meil kasutama hakata. Massiliselt. Tänane tööstusrevolutsiooni vajadustest lähtuva haridussüsteem seda ei võimalda, see on liiga staatiline, tuginedes stabiilsusele. Kuid nagu näinud oleme maailm muutub nii kiiresti, et stabiilust endises mõistes enam pole. Nagu Ken Robinson 2006. aastal ütles: „Mõelge hoolega, praegu kooli minevad lapsed lähevad pensionile 2065 aastal. Keegi ei tea sedagi, milline maailm viie aasta pärast välja näeb. Ja ikkagi püüame neid selle tarbeks koolitada."

Siinkohal tuleb nõustuda Stephen Hawkingi arvamusega: „Suure osa ajast õpib inimene ajalugu, mis olgem ausad, on enamjaolt lolluse ajalugu." Vast oleks päramine aeg see süsteem saata, sinna kus selle õige koht on ja alustada loovuse ja käelise osavuse õpetamisega, lollustega. Lolluste õppimisega saab igaüks ise hakkama, seda pole vaja õpetada. Küll aga on vaja õpetada, kuidas kiires homses hakkama saada.

Kriiside lahendamise Päiskivi

Kui te naudite vanade ehitusmeistrite kaarlagesid ja sammastikke, siis pea alati on nende konstruktsioonide kokkusiduvaks osiseks kaare päiskivi. See viimane kiiljas kivi, mis seob ehitise tervikuks, andes sellele tugevuse ja püsivuse. Ilma päiskivita kukuks konstruktsioon kokku.

Ühiskonnas on selleks päiskiviks institutsioonide võimekus. Nii nagu vales mõõdus, vale nurga all tahutud päiskivi muudab konstruktsiooni ohtlikuks, nii muudab ka aja vaimule mittevastav institutsionaalne struktuur ühiskonna ebastabiilseks, rabedaks.

Harari kõhklus tuleviku suhtes on palju sügavam, tema pelgab, et: „Tänapäevased demokraatlikud struktuurid ei suuda olulist informatsiooni sedavõrd kiiresti koguda ja töödelda ning suurem osa valijaist ei tunne bioloogiat ja küberneetikat sedavõrd, et neil kujuneks neis küsimustes välja kindel seisukoht. Seega on traditsiooniline demokraatlik poliitika kaotamas kontrolli sündmuste üle ega suuda pakkuda meile mõtestatud tulevikunägemust". „Just selle tõttu, et tehnoloogia areneb edasi niivõrd kiiresti ning parlamentidel ja piiramatu võimuga valitsejatel on suuri raskusi tulla toime andmetega, mida nad ei suuda küllalt kiiresti töödelda, mõtlevad tänapäevased poliitikud palju väiksemal skaalal kui nende saja aasta tagused eelkäijad. 21 sajandi alguse poliitikas puuduvad seetõttu suures tulevikunägemused.

Valitsusest on saanud lihtsalt ametkond. See haldab riiki, kuid ei juhi seda. Valitsus tagab, et õpetajad õigel ajal palka saaksid ja kanalisatsooni süsteem üle ei ujutaks, kuid sellel pole aimugi, kuhu riik 20 aasta pärast on jõudnud". Hm, kui oletada, et tulevikku ehitatakse nii segase plaani järgi, ilma päiskivita, siis võtab kõhedaks

Kolm vaala

Ütleme, et tulevik ei pruugi olla nii masendav, kuid kiirus millega me harjunud ei ole teeb küll ärevaks. Kuid kui me tootlikkuse kasvu ei saavuta ja seda teadmiste kui ressursi kasutamise läbi, siis pole midagi heaolu loota. Millest alustada? Muidugi on kõik siin maailmas omavahel seotud, nii majandus kui ka haridus ja meditsiin ja kultuur, kuid keskendume esialgu kolmele tegurile, mis minu ja paljude teiste Inimesekeste arvates määravad meie tuleviku: need on haridus, majandus ja avalik teenistus eek kolm vaala. Miks just selline valik? Ilma haridussüsteemi muutmata ei ole võimalik muuta ettevõtluse pehmemat poolt ehk teadmisi ja hoiakuid ning avalikku teenistust moderniseerimata ei leia vahendeid ettevõtluse stimuleerimiseks ja hariduse edendamiseks. Kes vaalast mööda astub see homsesse ei jõua.