Majandusanalüütik meie müüdist: Soome Aino ja Eesti Bond?

 (7)
Majandusanalüütik meie müüdist: Soome Aino ja Eesti Bond?
Märgid.Foto: Andres Putting

Maailma juhivad müüdid, nende loomine ongi osa inimeseks olemisest. Mõned neist müütidest peavad vastu aastatuhandeid, teised manduvad lorajuttudeks. Usume kõige kummalisemaid müüte. Mõni usub loomislugu, mõni mitte, samas oleme kõik valmis uskuma, et 2+2=4 ja et kaks paralleelset sirget ei ristu.

Kuigi N. Lobatševski näitas juba 18 saj, et paralleelseid sirgeid võib defineerida ka kui sellised, mis lõpmatuses siiski lõikuvad. Erinevalt Eukleidese sirge ruumi geomeetriast, kirjeldab Lobatševski geomeetria ruumi kõverana. No nii, teeme ruumi kõveraks, paralleelsed sirged lõikuma, tekitame uue müüdi ja … elame rahulikult edasi. Miks? Elementaarne. Müüdid ei pea meid segama, vaid ühismõistmist looma. Lugude maagia, koostöö, sõltub nende usutavusest. Kui müüt ei ole usutav, siis … müüti polegi.

Müüdiloome
Me loome iga päev uusi müüte. Dr Riik ja teised institutsioonid elavadki müütidest, nii ajaloolistest, kui uhiuutest. „Inimestel on lihtne aru saada, et „primitiivsete inimeste“ usk vaimudesse ja hingedesse ning täiskuu ajal lõkke ümber tantsimine on vahend, millega tagada sotsiaalne kord. Samas ei suuda nad kuidagi näha, et meie tänapäeva institutsioonid toimivad täpselt samadel alustel. Võtkem näiteks kasvõi ärimaailma. Praegused ettevõtjad ja juristid ei ole tegelikult muud kui võimekad maagid. Peamine erinevus nende ja suguharude šamaanide vahel seisneb selles, et juristid räägivad tunduvalt veidramaid lugusid.. Millised on siis meie institutsioonide veidrad lood?

Lugude maagia, koostöö, sõltub nende usutavusest.
Seotud lood:

Müüt Kalevipoja kojutulekust
Viimase aja üks heroilisemaid müüte on riigipraamide lugu, meenutades juba Kalevipoja naasmist reaalajas ja -pildis. Tõsi, praamid on head, TS Laevade operatiivjuhtimine on super, kuid tegemist on sisuliselt päästeoperatsiooniga poliitadministratiivse tasandi tekitatud katastroofist. Ehk siis heroiline nässu keeratud administratiivjuhtumi päästmine. Sealjuures on Dr Riigi poolt kuidagi maotu premeerida võimatu missiooni võitjat trahviga. Halb eeskuju oma vigu sundtegijate kaela nuhelda. (Iseenesest võiks see olla halva juhtimispraktika aasta tegu). Kui heroiseerimise tegevusjada kujutada jätkuva/pideva võitlusena „pahade“ vastu (pahad „erakad“, pahad ehitajad, pahad … jne) nagu tulekut läbi sortsiväe ja muremere, siis võib müüt praaminduse riiklikust päästmisest osutuda lõppkokkuvõttes sama hiilgavaks kui 1285 a. eKr Kadesi lahing Ramseselel: „Ramsese lahingukirjeldused on Egiptuse kasuks moonutatud (…) Ramses pääses eluga ja koju naastes esitles sündmust suure võiduna, tegelikult sai ta aga lüüa (…)

Vaatamata sellele, mis tegelikult juhtus, usuti Egiptuses Ramsese ametlikku versiooni sündmustest. Imago, mis kujutas Ramsest hiiglasena vaenlaste hulgas hävingut külvamas, jäi järgnevateks aastateks egiptlaste teadvusesse ja peagi muutus see ajalooks. Ramses oli esimene suur propagandist“ (Rodney Castledon „Sündmused, mis muutsid maailma”). Vaat nii, Dr Riik on oma müütide loomisel õppinud parimatelt, kuid kas see sütitab meid? Kahtlen. Loomislugu sütitab, Kalevipoeg sütitab, kuid „Kilplased“, see varieepos, ei sütita. See on küll müüt, kuid olemuselt pilalugu. Kas paamindussaaga on müüt Kalevipojast või kilplastest?

Aino, kena Eesti nimi … Soomest
Loome üha uusi müüte, et ennast kindlamalt tunda. Ennast upitada. Hellitada. Näiteks meie müütiline märgihullus, mis pidavat meid tuntumaks tegema, turiste tuulutama, investeeringuid innustama. Just märgihullus, sest oodati ju märki, mitte tööriistakasti. Nüüd sähke … kastitäis juppe. Pange ise kokku.

Nojah, selle üle on juba rõõmustatud, kurjustatud, naljagi visatud. Seega 200 000 eest nalja? Ei tea. Segased tunded. Tegelikult oleks selles 200-tuhandelises kasti visuaalsuses võinud olla rohkem nalja, rõõmsameelsust. Sünge lodumets ei ole minu esimeseks eelistus enese identifitseerimiseks. Ma ei tahaks ka seda, et teised mind sellisena näeksid - seljaga, määrdunud tööpükstes, külmas. Kuid ma pole asjatundja, kui kogu ülejäänud maailm identifitseerib ennast läbi naudingu, rõõmu ja päikselisuse, siis võib-olla kontrastina meie udu, lodu ja oranž tööpüksitagumik, saunaesise triipsärgid, tõesti „töötavad“ meie kasuks? Ei tea.

Kuidas võib esitatud visuaal seostuda eduka, paindliku, nutika IT tiigri kuvandiga ka ei tea. Siiski, meistrimehena, tuleb möönda, et "tööriistakastis“ on mitmeid huvitavaid komponente.
Muide kogu see ilkumine ja pahameel oleks jäänud ära, kui üritust oleks esitletud õigesti, alustatud algusest: märki ei tule, tuleb tööriistakast. Siis oleksid ka reaktsioonid teistsugused. Pealegi see, et esitlus tehti reedel, oli küll selge märk skandaaliootusest (või taotlusest?). Kommunikatsioonistrateegias on kaks põhimõtet, ennast upitavad teated esita teisipäeval-kolmapäeval, jamad lükka reede pärastlõunale, lootusega, et esmaspäevaks tulevad suuremad „jamad“, unustades sinu eksimuse.

Tuleb möönda, et "tööriistakastis“ on mitmeid huvitavaid komponente.

Müütide loomisega peab olema väga hoolas, et need leviksid õiges suunas. Nii, et kui, oleks teada andnud, et oleme riistakastikutid: palun, siin on teile konstruktor mängimiseks, oleks kõik korras olnud. Üldiselt tundub, et „märgiismi“ on meile enestele rohkem vaja, kui maailmale. Asi seegi. Võib-olla harjun ära, praegu tekitab see minus identiteedikriisi. See omakorda tähendab, et ma ilmselt ei hakka seda müüti edasi rääkima, see ei ole mina. Ja veel üks mure, veidi segaseks jääb, miks on Eesti nähtavaks tegemise üks tähtis vahend, uus kirjastiil, saanud nimeks Aino? Kena nimi, kuid Aino ei ole Eesti nimi vaid „… Soome kaudu eesti pruuki tulnud sõna …“, tähendades ainuke, ainus (R Seppo „Eesti nimeraamat“).

Kokkuvõttes pole oluline, kas meile meeldib see tööriistakasti müüt või ei meeldi, küsimus on vaid selles, kas me seda müüti hakkame uskuma. Edasi arendama. Ärgem oma enesekesksuses unustagem brändimüüdi algideed, eriti tähtis on, kas teised seda usuvad. Positiivses mõttes.

Bond Eesti majandusjuhiks?
Mõned müüdid on ikka väga koomilised. Näiteks loodab endine majandusminister, nüüdne riigikogu väliskomisjoni liige Liisa Oviir (SDE), et peaminister Jüri Ratas annab oma heakskiidu riikliku Team Estonia loomiseks, mille esmane ülesanne oleks meelitada Eestisse strateegilisi investoreid ja saavutada Eesti parem nähtavus maailmas. Tore. Asja mõte olevat, luua kompetentsikeskus (jälle? uus?) strateegiliste välisinvesteeringute meelitamiseks ja Eesti läbimurdeliseks tutvustamiseks maailmas. See peaks tegelema suurte, paljude osapoolte koostööd eeldavate projektidega, mis üksi käiksid ülejõu. Siiani oli kõik arusaadav, kuigi veidi raskepäraselt bürokraatlik (kõigepealt konverentsikeskuse, uue institutsiooni loomine), kuid siis tuleb pomm: " Üks mu soove on, et oleksime järgmise "James Bondi" avakaadrites, et seal oleks näiteks Eesti ja Tallinn ja laulupidu ning Bond püüaks kurikaela näiteks laulukaare peal. See oleks väga suur ja mõjus asi, kuidas saada riigi tuntust suurendada," ja "Selline klipikene maksab kümme miljonit, aga seda ei saa teha EAS ega seda ei saa teha filmiinimesed, vaid seda tuleb teha valitsuse tasandil, sest need investeeringud hõlmavad palju valdkondi."

Nüüd läks pilt vibama. Kas see oli nali? Kümme milli, meie raha? Bondile? Ärgake ülesse! Kui me kavatseme Eesti majandust õitsetada läbi Bondiklipi, siis … see on küll väga mannetu (viisakalt väljendudes). Tundub, et Pilvepiiri mõttelend ja müüdiloome on täiesti kinni jooksnud. Aitame siis neid!

Unistuste Eesti Mansa
Niisiis, kui tõsiselt rääkida, siis idee luua Unistuste Eesti Mansa (või Eesti Unistuste Mansa?), oleks täiesti kasutatav, kuid … hoopis teistel eesmärkidel. Nimelt tegevuste keskendamiseks ja prioriteetide seadmiseks. Muide, ega Singapur pole edukas investeeringute kütt seepärast, et neil on võlurite tiim, vaid seepärast, et nad on oma süsteemid/regulatsioonid teinud ahvatlevaks. Neil on prioriteedid paigas, meil on vastupidi. Loodame imele.

Kui Dr Riik suutis eesistumise ajaks välja nuputada 15 prioriteeti, siis see tähendab, et prioriteeti ei ole. On Browni liikumine. „Browni liikumine edasiliikumist ei garanteeri. Usume hoopis otstarbekam on loovus, mis on rakendatud selgelt sõnastatud strateegilise tahte teenistusse.” (G. Hamel, C.K. Prahalad „Võidujooks tulevikku”). Just, loovus strateegilise tahte teenistuses. Me peame looma oma tulevikumüüti, müüti mida me usume, rohkendame ja edasi arendame.
Kahjuks praegune liikumine ongi vaid Browni liikumine: tõstame aktsiise, ei tõsta, tõstame millelgi muul, peame sõidupäevikut, ei pea, teeme riigifirmade ühtse valdusfirma, ei tee. Puhas vintsklemine. Müüti pole, on vaid lorajutt.

Valitsemise, maavalitsemise lõpp
Prioriteetide ja tegevuste planeerimise vajadus ilmneb igal tasandil, vaid korrastatud majandusmaastikule on investeeringutel asja. Investeeringuteks peab olema kindlustunne, mitte vintsklemine. Vajadus riigireformiks ilmneb ka riigihaldusministri teadaandes, et maavalitsused (MV) kaovad ajaloo prügikasti. Õige samm? Tundub, et süsteemselt peaks see olema riigireformi osa, kuid kuna riigireformi kava ei ole, siis mandub see vaid osaks Browni liikumisest. Eriti kurioosne oli see, et maavanemad tõid kõigepealt välja mõttekese, et kes siis piirkonna huvide eest seisma hakkab. Te ei saanud aru? Ärge erutuge, maavanemad ka ei saanud aru (enese töö iseloomust). Maavanem on valitsuse esindaja piirkonnas, käepikendus, oma olemuselt mittepoliitiline ametnik, nagu ameti peadirektor või kantsler. Pilvepiiri korralduste täitja ja järelvaataja. Elementaarne. Mnjah, iseenesest näitab see jälle kord kindla süsteemi olemasolu vajadust ja sedagi, et ametniku ja poliitinimese tasandeid ei tohi ära segada. Lõpuks ei saa keegi sotti, mida keegi tegema peab.

Maavalitsust lõpp on hea algus
Uued suurvallad on loonud täiesti uue olukorra, nii juhtimise, kui ka koostöö tasandil. Selles uues masinavärgis MV-l lihtsalt kohta pole. See, ei tähenda, et MV-st jääks tühi koht, selle täidavad valdade liidud. Nemad seisavad tõesti piirkonna huvide eest. Nii, et Dr Riik, pane ennast valmis raskete, teadlike, patsientidega diskuteerimiseks. Enamgi veel, loodetavasti pole liidud mingid staatilised moodustised nagu olid MV-d, see oleks nende mandumise algus. Ilmselt peaksid erinevate ülesannete täitmiseks tekkima mitmed erinevad ja eritasandilised liidud. Tuues näite militaarmaailmast, siis USA kasutab kaasajal põhilise ümberpaigutatava manööverüksusena brigaadi lahingugruppi (BCT). Tänu paindlikule struktuurile ja koosseisulistele toetusüksustele suudab BCT iseseisvalt tegutseda ja täita ülesandeid, mida varem täitsid diviisid. Iga ülesande täitmiseks võidakse komplekteerida just selle ülesande täitmiseks kõige optimaalsem kooslus. Nagu rätsepaülikond. Pole meilgi jäiku „diviise“ vaja moodustada, korpustest (MV-d) rääkimata, aitab igakordsest probleemi püstitusest ja selle optimaalsest teostamisest. Huvid määravad koosluse.

Kuigi MV-e kahimine on samm õiges suunas, on liikumine kaootiline, Browni liikumine. Seega võib mingi aja (või valitsuse) pärast MV-de kahimine ebaõnnestuda või tagasi õnnestuda. Seepärast on esmatähtis panna paika meie edenemise põhijooned ja prioriteedid. Miks? Mõelge natukene, isegi kõige armetuma hüti rajamiseks on Dr Riik ette näinud, et meil, kodanikel/valijatel, on vaja projekte ja kooskõlastusi, mis oleksid paberites võrdelised ehitise materjalide hulgaga ja ajaliselt 2-3x ehitusajaga, siis riiki ehitame ilma projektita, vahelduvate koalitsioonilepingute kaudu. Koalitsioonileping on ju nagu veele tõmmatud kriips. Kaduv. Järgi jääb vaid Browni liikumine.
Just selleks, et saada välja vintsklemisest, oleks meil vaja luua Unistuste Eesti Mansa. Kuid mitte ainult mansa, sellest üksi ei piisa, me kõik peaksime osalema, et sellest tekkiks meie ühine müüt. Miks?

Demokraatia ei toimi, kui me ise ei osale, vaid ainult kirume ja parastame.

Demokraatia rantjeed
Kui austatav William Churchill ütles, et ei ole midagi ebaefektiivsemat, kui demokraatia, kuid midagi paremat pole ka välja mõeldud, siis oli tal ilmselt õigus. Kuid demokraatia ei ole vaatemäng, kus ühed etendavad laval oma mängu ja ülejäänud vaatavad, näpp suus, andunult pealt. Demokraatias kui süsteemis, peavad osalema kõik, vaid siis suudab süsteem toimida tõhusalt. Seega demokraatias peab olema omaosalus.

Demokraatia on … kokkulepe, tehing nagu iga teine tehing. Demokraatia ei toimi, kui me ise ei osale, vaid ainult kirume ja parastame. Sellisel juhul me saamegi oma elu korraldama veidrad seadused. Alles paarkümmend aastat tagasi olime aktiivsed, olime valmis mägesid liigutama, tähti taevast tooma. Miks siis nüüd teistmoodi on? Ära väsisime või? Või läks elu liiga heaks? Rantjeedeks hakkasime? Demokraatia rantjeedeks?

Mõned arvavad, et põhiseaduse parandamine muudab elu paremaks. Võluväel? Ma ei ole nõus mõttekäiguga, et me ei saa niikaua midagi teha kuni pole muudetud põhiseadust. Naeruväärne oleks ju mõelda, et kui parandada piiblit või muid pühakirjasid (neid ei tohigi muuta), siis muutuks elu paremaks. Põhiseaduse muutmine ei aita meie mõttelaiskuse, pärislaiskuse ja arguse vastu. Põhiseadusele viitamine on vaid mugavusettekääne mittetegemiseks. Nii, et kõigepealt on vaja visiooni ja mitte vaid visiooni vaid ka tegevusmehhanismi. Põhiseadus meid selles osas ei sega. Laiskus, mõttelaiskus küll. Nagu Vanaema Marie ütles: „Laiskus, laiskus lase mind lahti, peremees peksab sind ja mind!“.
Kahtlen ka mõttes, et teadlased/analüütikud peaksid isekeskis tegema vägeva strateegia ja siis mõne pidukonna ukse taha minema kraapima, et kas nad oleksid nii suuremeelsed ja võtaksid selle tegemisele. Ei, seda on proovitud ja see ei toimi.

See on jälle strateegia – „teie tehke“. Meie oleme rantjeed. Ukse taga kaapimisest ju ei juhtu midagi. Millal juhtub? Vaid siis kui piisavalt suur osa inimesi usub uut müüti, siis me muudame „midagi“. Vaat selline lugu. Milline on meie lugu?