Majandusanalüütik: miks me majanduskasvust rõõmu ei tunne ja viriseme ehk suhtelise puudujäägi kammitsad

 (39)
Taavet ja Koljat
Taavet ja KoljatFoto: Scanpix, Panthermedia

Kuigi meie majanduse kogutoodang on viimastel aastakümnetel olnud oodatust suurem ei ole inimesed entusiastlikud ega kasvust aru saanud. Miks, arutleb majandusanalüütik Peeter Tammistu.

Eluke meil siin Maarjamaal läheb iga aastaga aina paremaks. Palgad on viimastel ajal kasvanud 5-7% aastas, turiste oli II kvartalis 17% rohkem, tööstusettevõtted tootsid juunis 15% mullusest rohkem. Tore.
Ka „suurtelt ja tarkadelt“ saame kiita. Euroopa Keskpanga hinnangul on alates 1999. a majanduse kogutoodang inimese kohta Eestis, Lätis ja Leedus ületanud ootuseid. Veel toredam. Edu on taganud madal võlakoormus, kiire institutsioonide areng ja vabaturusõbralik poliitika. Balti riigid ühes Slovakkiaga on väheste euroala maade seas, kus reaal-SKT inimese kohta ostujõult on oluliselt lähenenud EL keskmisele. Sellest võiks ju heameelt tunda, kuid … Kuid inimesed, sindrinahad, pole sugugi entusiastlikud, pole kasvust aru saanud.

Seotud lood:

Kuigi majandus kasvab ka sel aastal, hindas Eurobaromeetri uuringu järgi vaid veerand Läti ja Leedu elanikest, et nende majandustel läheb väga või pigem hästi. Miks? Oleme morni meelega, ei oska rõõmu tunda? Esmapilgul arusaamatust tekitavas vastuolus pole midagi uut, kõik oleneb võrdlusest.

Paljudel juhtudel valitseb inimeste ootuste ja tegelikkuse vahel nn suhteline puudujääk. „Stoufferi mõte oli see, et meie mulje ei teki mitte globaalsel tasandil, mitte sedasi, et me asetame enda kõige suuremasse võimalikku konteksti, vaid see tekib kohalikul tasandil – me võrdleme end inimestega, kes on „meiega samas paadis“. Meie arusaam sellest, mis meil puudu jääb, on suhteline.“ (Malcolm Gladwell „Taavet ja Koljat“). Me võrdleme ennast kõige-kõige edukamatega ja oleme … õnnetud.

Meeldetuletuseks, oleme OECD ehk rikaste riikide klubi liikmed. Õnnetud rikaste riikide klubi liikmed. Kuid alles viiv tagasi, kui esimene põhiseaduslik valitsus kokku istus, siis oli selle üheks esmamureks rahvale söögi ja sooja tagamine. Võrreldes selle tormilise arenguga on meie „puudujääk“ ikka väga suhteline. Pigem võime tõdeda, et meil läheb suhteliselt hästi, kuid milles siis asi?

Lisaks sellele, et meile meeldib, kui meid kiidetakse, siis meeldib meile ka mingil äraspidisel kombel, kui meie kohta ka midagi laiduväärset arvatakse.

Mood olla viriseja?
Ilmselt oleme ise sellises suhtumises osalised. Lisaks sellele, et meile meeldib, kui meid kiidetakse, siis meeldib meile ka mingil äraspidisel kombel, kui meie kohta ka midagi laiduväärset arvatakse. Ilmselt on selles negativismis püherdamise rõõmus mingi eneseõigustuslik komponent a´la no näete, paremini polegi võimalik toimetada.

Näiteks töötajate emotsionaalset seotust töökohaga uuriva Gallupi andmetel on Eestis 84% inimestest mittepühendunud – nad on ükskõiksed, ei panusta ei klientide teenindamisse või ettevõtte arendamisse ning otsivad tõenäoliselt juba järgmist tööd, iga viies töötaja aga lausa tegutseb ettevõttele vastu. Ma ei tea selle uuringu metoodikat, kuid lihtsalt enesekontrolliks, tõstkem kord pea ja vaadakem enda ümbruskonnas ringi. Kas teie ümbruses on mittepühendunud inimesi? Ei? Mina ka ei tea, kuigi puutun kokku väga erinevate elualade inimestega. Jah, vahel on kõigil raske, vahel on tüdimus, vahel on „ei saa teha“ inimestest kõrini, kuid see läheb üle, sest ülekaalus on just mittevirisejad. See annab jõudu.

Loe veel

Kas nad on siis „erilised inimesed“? Ei ole, tavalised rügajad. Ilmselt on suurel osal inimestest meie ühiskonnas saanud moeasjaks (just moeasjaks, mitte tegelikkuseks) vastata et „olen rahulolematu“, „olen ahistatud“, „olen kiusatud“? Kui see on mood, siis see on halb mood, sest hakkab mõjutama teie mõttemaailma. Kui te vaatate enda ümber, siis pole ju niimoodi, et 75% teie sõpru, kaaslasi, sugulasi, ei usu, et majandusel ei lähe hästi või et 84% on pühendamatud? Kuid tekkinud virisemismood ei ole tekkinud iseenesest, me ise loome seda virisejate keskkonda. Maast-madalast.

Te ei usu? Aga palun. Näiteks oli „viisuris“ saade, kus Onu Saatejuht rääkis tüdrukutirtsuga koolielust ja koolikiusamisest (kuidas siis ilma kisujututa läbi saada, see ju moeküsimus). Küsis siis Onu „kas teil ka koolikiusamist esineb?“. Aga tüdrukutirts oli selline „viieline“, tark tüdruk, kes teadis õigeid vastuseid ning muidugi vastas „Ja, on küll!.“.Onu Saatejuht sai sellest vastusest indu juurde, et ehk õnnestub mingi mahlakas lugu leida ja pressis edasi „Kas sind on ka kiusatud?“. Tark tirts teadis siingi õiget vastust „Muidugi!“. Siinkohal oleks võinud Onu Saatejuht küsimise katki jätta, sest „õige“ vastus oli ju saadud, „moodne meeleolu“ loodud, kuid ei mallanud ja esitas sellise sügavmureliku ilmega täpsustava küsimuse: „Kuidas Sind on kiusatud?“. Tüdrukukene kohe kärme vastama, et : „ Ma, … mind, … eee …“ Sellele „priimus“ vastust ei teadnud, sest teda polnud kiusatud, kuid … Kuid siinkohal ilmnebki kurbloolisus, et isegi kui tegelik elu on teistsugune, siis me püüame rivistada ennast automaatpiloodil moeküsimuste voolusängi, on popim. Kuidas sa vastad, et sind pole kiusatud? Mis inimene sa üldse oled, kui sind ei ole kiusatud? Ja lapsed teavad juba maast madalast kuidas vastata. Õigesti. Ausalt. Nii nagu täiskasvanud (ühiskond) ootab? Selle jutu lõpp kõlas just sellest moevärgist lähtuvalt: „Ma ei tea, kuidas on kiusatud, kuid kindlasti on kiusatud!.“ Tõesti piinlik lugu, kui oleme juba lapsed kallutanud „kindlalt teadma“, et nad on ohvrid. Mitte elu sohvrid, vaid ohvrid.

Tühi aju, suunatud taju
Aeg on kiire, infot palju, me ei jõua kõigesse süüvida. Samas see, et me ei süüvi, ei tähenda seda, et see info meie mõttemaailma ei sadestu või osa ajupesust pole. Kuidas nii? No võtame mingi moesõna nagu näiteks korruptsioon. Korruptsioon on tõesti igati taunimist vääriv tegevus, kuid mida me teame korruptsioonist? Teie teate? Ei tea? Ja hästi ongi. Enamus ei tea.

Tõsiasi on see, et korruptsioonist teavad need vähesed, kes sellega tegelevad ja need kes selle pahega võitlevad, ülejäänud … Ülejäänud tajuvad. Mida? Tajuvad, et sellest räägitakse palju, mistõttu on tekkinud mulje, et meil on räige korruptsiooniühiskond. Teame või tajume infovälja laviini? Või ei tea, aga oleme lihtsalt pidevas selleteemalises infovines? Kujutame ette, et me teeme sotsioloogilisi uuringuid (mida me ka tegelikult teeme) korruptsioonist. Kuna tegemist on sotsioloogiliste uuringutega, siis küsitakse: „mida te arvate …?”, „kas te usute …?”, „mida te peate …?” jne. Sellele saadakse vastuseks: „üldiselt arvatakse, et …”, „korruptsiooni peetakse rohkem levinuks ….”, „ettevõtjad usuvad, et …” jne. Kui mida me nüüd saime? Kas me saime teada, kuidas on meil lood korruptsiooniga? Või saime eelpestud aju taju? Vaadake, kui inimene üldjuhul ei tea terminite õiget sisu, ei tee vahet legaaldefinitsioonil ja käibeväljendil, siis millele ta ikkagi vastab, mida nad „usuvad teadvat“ ja mida nad „üldiselt arvavad”? Kas selliste uuringute puhul, mis peegeldavad meile vastu mitte rangelt piiritletud tegevust, vaid arvamust sellest, et me arvame, et meil on arvamus teadmisest, kuid mis on tegelikult käibetõdede kogum, kus on omakorda tegemist hägustatud mõistete nihkumisega, nihkunud sõnast rääkimata, on tegemist selge teabega või on tegemist meelelahutusliku komponendiga?

Kas saame siis pildi korruptsioonist või millestki muust? Kas siis, kui nimetame kõik pettused, ärisaladuste vargused, turuluure, konkurentsikuriteod jne korruptsiooniks, kas see aitab meil rohkem mõista, mis on korruptsioon ja võidelda selle pahe vastu? Kui me liigitamegi kõik selle korruptsiooniks, mis juhtub siis korruptsioonitajumise indeksiga? Kuna tegemist on taju uuringuga, siis vastatakse paljudel juhtudel lähtudes igapäevaselt kõrva jäänud infost, ehk muutume taju järgi üha „korrumpeerunumaks” riigiks, kuigi tegelikkuses on meie õiguskaitseorganid teinud tõhusat tööd selle „päris korruptsiooni” ärahoidmiseks, kahimiseks ja võimaluste närbutamiseks?

Kuid sellega asi ei piirdu, see „taju“ mis on segu meediakärast, lahjendatud tähelepanuvõimest ja kiirustavast ühiskonnast, läheb rahvusvahelisse teadvusesse (samasugusesse lahjendatud kiirustavasse kärasse), et meil on mingi korruptsioonijama, mis kahandab meie konkurentsivõimet. Kohalikud massimeedikud omakorda edastavad „välismaise välismaalt“ uuringu, mille tulemusena meie taju … korruptsioon on karm „värk“, mitte meelelahutus, vaid kaigas konkurentsiratta kodarates, sellest tuleb lahti saada. Kuid selles tuhinas ei maksa meie konkurentsivõimet ise lammutada müstilise tajuga. Kas niimoodi, „tajuga“, moevooluga viriseda“ saadi ka tulemus, et 84% töötajatest pole pühendunud ja 75% ei usu majanduse tõusu?

Inflatsiooniihalusest
Olenemata sellest, mida me tajume või ei taju, ketrab maailm oma arengut ikka edasi ja on kogumis ikka edukas. Majanduskasvul on üks omadus, mis sageli unustatakse. Nimelt, mida suurem on poliitiline üksus, seda püsivam on kasv. Riik on buumidele ja kriisidele vähem tundlik kui linn, kontinent aga vähem tundlik kui riik. Planeedi kasvumäär on veelgi püsivam, muuhulgas seepärast, et planeet ei saa laenu võtta. Maailma SKT maht inimese kohta on 1970. aastast saadik kahekordistunud. Kui see järgneva 40 aasta jooksul samamoodi läheks, oleks planeedi keskmise elaniku aastaseks sissetulekuks umbes 22 000 dollarit tänases vääringus – rohkem kui mitmetes Euroopa Liidu riikides praegu.

Suurte arvude seadus kehtib vaid suurte arvude puhul, väikeste majanduste puhul kehtib vaid kiiruse seadus.

Seda on meeldiv teada, kuid meie oma väiksuses peame olema siiski skeptilisemad ja krapsakamad, kui suured. Suurte arvude seadus kehtib vaid suurte arvude puhul, väikeste majanduste puhul kehtib vaid kiiruse seadus. Pelgalt kellegi kiitusele lootma jääda oleks väheefektiivne. Kuid ka kiitusi ja positiivseid tulemusi tuleb osata hinnata. Iga „positiivne tulemus“ ei ole veel hea (kui sportlane saab teada,et ta on andnud positiivse dopinguproovi siis see ei too kindlasti talle rõõmujoovastust). Mida üldse peale hakata näitajate, tulemuste ja uuringutega? Kindlasti on need vajalikud, et mingeid tendentse märgata, neid kasutada.

Kas peaksime tundma rõõmu, et inflatsioon „ometigi“ kasvule pööras, kusjuures Eesti inflatsioon ületas kolmekordselt euroala keskmist? Statistikaameti teatel ulatus inflatsioon juulis 3,6%ni. Eesti Panga prognoosi kohaselt jääb inflatsioon kiireks kuni aasta lõpuni. Järgmise aasta esimeses pooles peaks hinnakasv aeglustuma, kuid jäädes euroala keskmisest kiiremaks. Kas see uudis on positiivne? Oleme ju kolm korda käbedamad kui teised. Ei ole? Miks?

Juba mitu aastat on õhatud ja EKP poolt isegi õhutatud konkreetsete tegudega, et saaks ometi inflatsiooni kasvama. Mind on see palvetamine inflatsiooni kasvu poole alati ärevaks teinud. Muidugi saan ma aru, et inflatsiooni vajadusest ületarbitud maailmas ülerõhu tasandamiseks, selles ongi vaid kaks võimalust, kas lasta majanduses olev rõhk ja õhk läbi inflatsiooni vaikselt välja nagu salapuss või lööb ülerõhk kriisi kaudu kogu majanduselt põhja alt. Nii, et teoreetiliselt on kõik selge, kuid … Kuid sellel vaiksel inflatsioonivisina teoorial on paar reaaluses eksisteerivat negatiivset külge: esiteks, harilikult muutub protsess mingil hetkel juhitamatuks ja tabab kõige raskemini just väikeseid majandusi, kellel pole oma siseturu näol mõjusid pehmendavat paisupaaki nagu näiteks Poolal.

Teiseks on inflatsiooni mõjude järelmeid väga tabavalt määratlenud Margaret Thatcher: „Ometi on tehtust vähe kasu, kui me saavuta oma peamist majanduslikku eesmärki peatada inflatsioon. Inflatsioon hävitab riike ja ühiskondi sama kindlalt, nagu seda teevad röövvallutajad. Inflatsioon on tööpuuduse ema. See on säästma harjunud inimese nähtamatu röövel.” (Margaret Thatcher „Kõned ja intervjuud. Valik”).

Edu on kui näljane loom, kui seda ei toida, pureb tema kaotamine teid valusasti.

Nii, et oludes, kus meil palgakasv on võrreldes inflatsiooniga kaks korda kõrgem, pole justkui väga vigagi, kuid … Kuid protsesside kumuleerimisel (igasuguste hetkehuvidest lähtuvatest lühinägelik maksumuudatustest ja populaarsuskasvu lootev regulatsioonide karmistamises), on väga kerge seda õhkõrna tasakaalu rikkuda.

Tasakaalu rikkumine nulliks meie seni veel olemasolevad edu eeldused. Edu on kui näljane loom, kui seda ei toida, pureb tema kaotamine teid valusasti. Majandusanalüütikute hinnangul oli EDS-i positsioon kõigutamatu. (…) Ent just edu oli see, mis pani EDS-i sõnakehva presidendi Les Alberthali muretsema. Ta andis endale aru, et olgu omaaegsed võidud kui tahes suured, tuleviku edu need ei kindlusta. Alberthal oli palunud ühel oma alluval välja selgitada, kui mitu ettevõtet 1970 aasta „Fortune 500-st” tegutsevad sama jõuliselt veel 1991. aastal. Vastus – alla 4% - pani muidugi mõtlema.“
Vaid 4%!? Kuhu ülejäänud jäid? Edu pani nad nahka. See paneb mõtlema.

Mittekõrgelt lendamise maksumusest
Meil on kaks põhilist ohtu, mis võivad meid tänases meeleolus („tahaks lennata , aga mitte eriti kõrgel“) alla kukutada. Kukkumiseks pole palju vaja, väike juhtimisviga ja olemegi „potsatajad“, sest kõrgusvaru ebaõnnestunud eksperimentideks ju pole.

Üks kukkumisohtudest on vale maksupõhimõtete kasutamine, mis imeb majandusest elujõu välja ja teiseks on liigsed, paindumatud regulatsioonid, mis imevad majandusest elumahlad välja.

Maksudest räägitakse meil innukalt, palju ja kogu aeg, kuid ilmselt ei ole te mõelnud regulatsioonidest kui kulust. Olete leppinud sellega kui paratamatu pahega? Kuid asjata. Tegemist on tohutu maksuraha kuluga. Olen teinud mõningaid arglikke katseid arvutada kokku (mõttetute) seaduste tegemise maksumus ja saanud ehmatamapanevaid tulemusi. Kuid seadus kui regulatsioon, kui Dr Riigi poolne teenus, alles siis „ellu ärkab“ ja süüa nõuab, kui see jõustub. Vaat seda kulu ei ole meil keegi kokku löönud, aga asjata.

Õnneks on mõned mõttekojad ja instituudid regulatiivkulude probleemi natukene õhutanud, et aimu saada probleemi mastaabist. Näiteks USA-s „Põhinedes majandusteadlaste Thomas Hopkinsi ja Mark Craini laias laastus koostatud igaaastasele regulatiivsete kulude arvestusele, ulatusid regulatiivsed kulud 2004. aastal hinnanguliselt 877 miljardi dollarini; summa mis on võrdne 38 protsendiga kõigist 2004. majandusaasta kuludest. (…) 877 miljardit dollarit regulatiivseid kulusid on võrdne 7,6 protsendiga Ameerika Ühendriikide sisemajanduse kogutoodangust. (…) Regulatiivsed kulud ületavad kõiki ettevõtluse tulusid enne maksustamist, mis 2002. aastal olid 745 miljardit dollarit. Regulatiivsed kulud ületavad 2004. aasta hinnangulist üksikisiku tulumaksu summas 765 miljardit dollarit ja on kaugelt suuremad kui ettevõtte tulumaksu 196 miljardit dollarit.“ (W. Bonner A. Wiggin „Võla impeerium“).

Huvitavad võrdlused? Ilmselt oleks säästuruumi meilgi, et allakukkumise vastast kõrgusvaru luua.

Kvaliteedist
Mitte asjata ei nimetanud ma Dr Riigi regulatsioonitegevust teenuseks. Just teenusena, mida meie oleme tellinud, tulekski käsitleda kõiki regulatsioone. Üldine regulatiivkulu on teenuse hind, mida me maksame, kuid … Kui regulatsioon on teenus, siis peab teenus olema ka kvaliteetne. Kas me saame sellest teenusest kasu või maksame tühja? Milliseid teenuseid me üldse vajame? Kuid kas näiteks see, et ettevõtjad leidsid võimaluse, kuidas maakohtade apteekides tänapäeva tehnoloogiat kasutades ravimimüügi teenust pakkuda ja mis Dr Riigi poolt karmide trahviähvardustega ära keelati, on meie huvides tehtud kvaliteetne teenus?
Keelamisteenus?

Kas Dr Riigi otsus toetab rahvuse säilimist läbi aegade, tagades igaühele tervise kaitse? Või on see puitunud möödaniku konserveerimine? Meil on ju täiesti selge probleem maapiirkondades ravimimüügiga. Ilmselt vajame lahendust. Poliitinimeste püüded seda lahendada bürokraatia tavameetodil mingi veidra regulatsiooniga (ja selle veidruse ravimist järgmise veidrusega) pole tulemust andnud. Uneleti isegi apteegibussidest ja ravimiautomaatidest. Nüüd tõid ettevõtjad uuelaadse lahendus Dr Riigile koju kätte ja säh sulle preemiaks … 6000 eurot päevas trahvi. Ei pidavat olema turvaline, kuna proviisorit pole füüsiliselt kohal, aga … Aga kus peaks ravimiautomaadis asuma proviisor? Pole mõelnud? Ärge parem proovige paigutada proviisorit automaati, mingem lihtsalt uute tehniliste võimalustega kaasa ja tundkem sellest rõõmu. See oleks hea teenus.

Ma ei tea, mis kihvt sellesse ravimimüügi sektori regulatsiooni juba paar aastakümmet tagasi sisse lõi, kuid iga järgnev regulatsioon on eelmisest veidram. Eluvõõram. Kui nüüd mõelda, et maal peame sulgema apteeke, kuna proviisoreid ei jätku (või suurtel kettidel pole neid nii väikese käibe juures kasutada), siis millise apteegimaastiku me saame kui Dr Riigi tahtest lähtudes tohivad meil toimida 2020. aastast vaid nn proviisoriapteegid? Täielik segapuder, aga mitte hea ja tõhus regulatsiooniteenus.

Konkurents on läinud nii mürgiseks, et ametnik saab vastuseid anda vaid seaduse otselugemise kaitseülikonnas.

See on kogu ravimimüügisektori ja meie kõigi (tarbijate ja maksumaksjate) raha põletamine. Muide, see, et osad ettevõtjad on Dr Riigi regulatsiooni kuulutanud sundvõõrandamiseks ja kavatsevad seda kohtus vaidlustada on täiesti õige. Ainuõige. Me ei saa teha Dr Riigi tasandil otsuseid, et võtame kellegi omandi (aga mida see investeering siis muud kui omad on) ära, sest … Sest kellelegi Pilvepiiril tundus, et niimoodi on võimalik hääli kokku roopida.

Kogu see teenus tuleb põhjani lahti lammutada, ära puhastada ja uuesti kokku panna, koos kuludega Dr Riigile, tarbijatele ja kui vaja siis väljumiskuludega ettevõtjatele. Alustada tuleb just lahtilammutamisest, sest nn telesilla juhtum näitas, et valdkonnas pole võimalikud ei tehnoareng ega mõistlikud kaalutlusotsused. Konkurents on läinud nii mürgiseks, et ametnik saab vastuseid anda vaid seaduse otselugemise kaitseülikonnas. Sellest on kahju, et ametnik on pandud olukorda, milles olenemata tema otsusest on ta teinud … valeotsuse. Sellistes oludes läheb energia enese kaitsmisele mitte sellele, kuidas sektorit arendada, kasutada uusi tehnoloogiaid, töötada kõrvuti, mitte vastastikku ettevõtjatega.

Igaüheasi
Aga teenuse pakkumine võiks olla ka teistsugune. Peaaegu alati on võimalus olla osa lahendusest või osa probleemist. Reeglid, seadused … Inimese tehtud seaduseid saavad muuta inimesed, loodusseadusi ei saa. Millegipärast toimib poliitpraktika vastupidi, poliitinimesed on valmis muutma igikestvaid loodusseadusi, kuid pole valmis muutma ekslikke, hetkehuvist lähtuvaid inimeste seadusi. Kummaline. Milles probleem?

„Me püüame kosmosetööstuses midagi suurt ära teha. Kui reeglid on sellised, et progress ei saa toimuda, siis tuleb nende reeglite vastu võidelda. Regulaatoritega on üks fundamentaalne probleem. Kui regulaator nõustub reegleid muutma, ja siis juhtub midagi halba, võib ta päevapealt oma tööst ilma jääda. Samas kui ta muudab reegleid ja juhtub midagi head, ei saa ta selle eest mingit preemiat. Nii et süsteem on ebasümmeetriline. Seepärast on väga lihtne mõista, miks regulaatorid on reeglite muutmise vastu. Just seepärast, et ühelt poolt ootab teda raske karistus ja teiselt poolt ei oota seal mingit preemiat. Kuidas võib ükski mõistlik inimene sellise ettekirjutuse kohaselt käituda?““.( Vance „Elon Musk“)

Regulaatorid on reeglite muutmise vastu, sest ühelt poolt ootab teda raske karistus ja teiselt poolt ei oota seal mingit preemiat.

Asjatud regulatiivkulud, maksutõusud ja kehv teenus on kõik vesi inflatsiooni veskile. Kuigi inflatsioon on vajalik ei peaks me oma suurust arvestades olema inflatsiooni eestvõitleja, pigem neutraalne Šveits. Miks? Kui Winston Churchill ütles Müncheni sobingu kohta midagi sellist, et meil oli valida häbi ja sõja vahel, me valisime häbi ja saime sõja, siis meil oli valida inflatsiooni ja kriisi vahel, me valisime inflatsiooni, kuid saame ilmselt kriisi. Sellises positsioonis peaksime lähtuma, sest kuigi Eesti majandus ise kulgeb ettevõtjate arvates rahuldavas tempos, kuid ettevõtjate rahulolematus valitsusega pole kunagi varem olnud nii suur ehk lausa 65,9%, näitab, et Dr Riigi tegevuse tõhustamiseks on veel kasvuruumi.

Pisitegija loogika
Ärevaks teeb see, et seoses valimishooaja algusega saame nägema igasuguseid veidraid meelitusi, mille kõrval vanavanema palga ja proviisori ravimiautomaati toppimise püüd tunduvad täiesti mõistlikud, kuid … Kuid kõik see tähendab maksude tõstmist ja regulatsioonikulude tõusu. See on mannetu suurte järelahvimine, pisitegijad vajavad hoopis teist taktikat.

Võimatu? Midagi pole võimatu, kui ollakse tegija, mitte armuanni ootaja. Kujutage et te peate kokku lööma kõik viimase kahesaja aasta jooksul peetud sõjad, kus on vastamisi olnud väga suured ja väga väikesed riigid (…) Mis te arvate, kui tihti suurem osapool võidab? Ma usun, et enamik meist hindaks seda numbrit kuskile 100 protsendi ligidale. (…) Kui politoloog Ivan Arreguin-Toft selle arvutuse mõni aasta tagasi tegi, sai ta tulemuseks 71,5 protsenti. Natuke vähem kui kolmandikul juhtudest võidab nõrgem riik. Arreguin-Toft küsis seejärel sama küsimuse natukene teistmoodi. Mis juhtub sõdades tugevate ja nõrkade vahel, kui nõrgem osapool teeb seda, mida tegi Taavet, ja keeldub sõda pidamast sellisel moel nagu suurem pool seda soovib, võttes kasutusele hoopis mingisuguse ebatavalise või sissisõja taktika? Vastus on, et neil juhtudel kargab nõrgema osapoole võiduprotsent 28,5 protsendi pealt 63,6 peale.“

„Me mõtleme pisitegijate võidust nagu ebatõenäolistest juhtumitest: sellepärast on Taaveti ja Koljati lugu kõigi nende aastate jooksul nii valjusti kõlama jäänud. Aga Arreguin-Toft leiab, et need pole üldse ebatõenäolised. Pisitegijad võidavad kogu aeg.“ (M Gladwell „Taavet ja Koljat“)

Ärme kitsenda enda valikuvõimalusi stampidega, kasutame pisitegija loogikat.