Majandusanalüütik: oleme sattunud nepihaavlitega karujahile. Ainuke lootus on, et hajusalt tulistades saab millelegi kindlasti pihta
Ilmselt kõik need, kes pelgasid enne käesolevat komplekskriisi pelgalt järjekordset majandusmulli ja sellest tulenevat majanduskriisi, õhkavad nüüd vaikses soovis, et oleks see ometi olnud „ainult" majanduskriis. Jah, siis oleksime osanud ilmselt paremaid lahendusi leida. Nüüd peame võitlema kolmikkriisiga (meditsiinilise-, administratiiv- ja majanduskriisiga) üheaegselt.
Nii kõigubki maailm suunaotsingute vahel kas liikumist piirava strateegiaga jätkuvalt ja veel enamgi sulgeda majandused või avada taas. Esialgne analüüsimajade optimism, et kriis on kiire šokk ja sealt kiire taastumine nn V-liikumine on ajapikku muutumas U-liikumiseks, kui sedagi. Ilmneb, et sulgemisel võib olla pikemas perspektiivis tapvam mõju ühiskonnale, kui sulgemisest tulenev esmakasu.
Kõik siin maailmas on seotud ja mõjutab üksteist. Eriti kolmikkriisi aegsed juhtimisotsused. Jacob Wallenberg on näiteks avaldanud sügavat muret riikide piiramisstrateegia pikaaegse mõju osas äridele. Igati õigustatud mure, sest kui kapseldumine ja iga riigi huvid eraldi muutuvad primaarseks, siis on kukkumine valusam. Kõigile.
Kuid Wllenbergi mure on hoopis mujal, pikaajalisem ja läbinägevam, sest kui kriis kestab kaua (ja vähe see ei kesta), siis on oht, et tööpuudus tõuseb 20-30% ja ka majandused võivad kukkuda 20-30%. Sellisel juhul taastumist ei tule. Tulevad sotsiaalsed rahutused. Tuleb vägivald, nagu ütles Wallenberg. Just see on väga tähtis argument valikute tegemisel.
„Ma olen surmani hirmutatud kriisi tagajärgede pärast ühiskonnale." Seda ütles juht, kelle taga on põlvkondade pikkune majandusoskus ja kriisijuhtimiskogemus. „Ma tahan tõstatada vaate, kas me saaks teha midagi teisiti? Praegu läheme me ühte rada.". „Võimud tegutsevad väga jõuliselt ühiskonna abistamiseks. Aga nad ei vaata seda, mis varitseb nurga taga," lausus ta. „Nad ei vaata pikka perspektiivi, kuid see on väga tähtis ühiskonnale ja Euroopa Liidule.". Nüüd otsib ta lahendust debattidega läbi Euroopa tööstuse ümarlaua, milline ühendab pooltsadat juhtivat töösturit.
President Donald Trump avaldas äsja arvamust, et pandeemia tõttu suletud USA majanduse taasavamine saab olema tema elu kõige tähtsam otsus. „Presidendi sõnul teab ta teisipäeval teatavaks nõukogu koosseisu, kes hakkavad majanduse taasavamist korraldama. Trumpi sõnul nimetab ta sinna meedikud, ärimaailma esindajad ja poliitikud mõlemast parteist". Saabumas on tõehetk, milliseid valikuid teha. Kuid see ei ole tõehetk mitte ainult Trumpi või Wallenbergi jaoks, see on tõehetk ka meie jaoks.
Valitsus on kokku pannud kriisistrateegia saates selle riigikogule läbiarutamiseks ja kinnitamiseks. Nüüd saame näha, kes on kes. Kes aitab, kes eitab, kes esitab tuumakaid ettepanekuid, kes esitab sisseharjunud piinlikke sõnajadasid ( sellest kuuleme, näeme ja häbeneme igaüks erineval moel ja põhjusel piisavat kaua või mahlakalt). Täna peame me mõtlema, tegema ettepanekuid ja neid ellu viima kõik koos, see pole enam punktikogumise mäng, vaid eksistentsiaalne küsimus.
Kas panite tähele president Trumpi avaldust nõukogu koosseisu kohta milline hakkab majanduse taasavamist korraldama? Kordame üle: „Trumpi sõnul nimetab ta sinna meedikud, ärimaailma esindajad ja poliitikud mõlemast parteist". Niisiis luuakse usaldusväärne baas kriisikomplektist väljatulekuks ning mis on eriti märgiline - kaasatakse poliitikud mõlemast parteist. Kõigil on võimalus ja vastutus. Selline pikk vaade tuleks kasuks meilegi.
Millegi jahi mehed
Täna oleme teadmatuses kriisi iseloomust, kestvusest ning püüame kõigi käepäraste vahenditega ennast sellest välja upitada. Mõndagi on tehtud õnnestunult, mõndagi mitte. Pole ka imestada, oleme nagu jahimees metsas teadmata täpselt mis suunas või keda lasta. Laskemoon ... Jah laskemoona valikust ja tegevuste järjestusest ehk valitud meetmetest oleneb palju. Mida valida? Kui oletada, et tegemist on karuga ja see tuleb kolmanda kuuse tagant, siis tuleks karukuul rauda tõmmata ja sihtida nii, et oht saaks likvideeritud.
Teisalt ei tea me kas see on karu ja millise puu tagant see tuleb. Me ei tea, et see on karugi. Me ainult arvame, et kostub karuna. Niisiis, võib-olla on mõistlikum tõrjuda ohtu haavlilaenguga? Vaadake, kui see pole karu ja me tulistame nagunii vales suunas, siis pole see karujaht vaid asjatu paugutamine ja (heal juhul paaniline põgenemine). Siis tuleb saapapaelad kindlalt kinni siduda, et pääseks kiiresti turvalisse tarre ja uks kinni triks-traks.
Tunne ongi nagu oleksime sattunud ... nepihaavlitega karujahile. Ainuke lootus on, et hajusalt tulistades saab millelegi kindlasti pihta. Karu küll maha ei võta, kuid alati on võimalus, et pauk ja mõni õnnestunud haavli tabamuse ebameeldivus peletavad looma minema. Lootma ikka peab. Mõistlik oleks selle paugutamise juures vaid otsida lahendust kuidas säilitada majanduse põhikonstruktsioone.
No nii, administratsioon on edastanud riigieelarve muudatuste eelnõu Pilvepiirile ja nüüd on küsimus selles, millist strateegia kiidab heaks, kõbib paremaks või muudab Seadusandja? Õigemini, mis meil valikus üldse on? Hea küsimus?
Meie teiega ei tea (ja Dr Riik ka ei tea) mida täpselt teha, kuid seni tegutseme heas usus, teiste eeskujul ja eurotsooni rahatrüki toel, et laialdase ja kiire abipaketiga (nepihaavlitega) teeme midagi õigesti. Ilmselt nii ongi. Tõsi on, et praegune arvamine on täiesti tänamatu ja seetõttu kõik otsused kriisist väljumiseks omaette kangelastegu. Olukord on enneolematu, on kolmikkriis e. meditsiinilise-, administratiivse- ja majanduskriisi ühiskriis.
Sulgpallistrateegia
Tundub, et praegune kriisitõrje tegevus põhineb sellel, et kahe kuu pärast on meditsiiniline kriis ületatud. Selline omamoodi õhuline, kõrvaltvaatajale lausa meeleolukas sulgpallimäng. Punktide ja rahajagamise voor. Kõik on õnnelikud, puhkame kaks kuud, siis ...
Probleem ongi selles, sulgpallistrateegia kava on ülesse ehitatud vaid paarile kuule. Sellest usust on ka lähtutud meetmete valikul. Mulle tundub selline optimism veidi arusaamatu, pigem on tegelikkuses viirusest tingitud majanduskriisi mõjud tohutud ning oma nappe ressursse peame väga ettevatlikult kasutama.
Kuid helge sulgpallistrateegia pole mitte ainult meie luul, vaadates praeguseid meetmeid maailmas jääb mulje, et kogu maailma majandus pannakse umbes kaheks kuuks kunstlikusse koomasse ja siis tulevad printsid magusate suudlustega (või täistuuridel töötavate rahapressidega) ja elu läheb samamoodi edasi. Selles magusas uneluses tundub, et tegelik ohutunnetus on taandunud kuskile kaugusse.
Tundub, et nii poliitinimeste kui osade ettevõtjate seas on see esialgne plaan tekitanud kohese ja tungiva „printsi nõudluse" sündroomi. Valitsuse ukse taga on järjekorda võtnud lõputud ettevõtjate hordid lootuses peatsele musule. Juba kostab ka nurinat, et ühest musist on vähe - peaks olema vähemalt kolm ja plärtsuga. Kuid kas prints tuleb kahe kuu pärast? Võib-olla tuleb hiljem? Mida me ise peaksime tegema? Kuidas kriisis omade vahendite ja nutikusega välja magada ja samas mitte sisse magada ega oma võimalust maha magada?
Täna on vähe neid valdkondi, millised pole kätt abi järele sirutanud. Tean vaid paari ettevõtjat, kelle tarbijavoog on peaaegu peatunud, kuid kes on otsustanud vastu pidada ilma riigi abita (loe: riigi sekkumise ja sekeldamiseta). Kiiduväärt ja realistlik. Paljudel, väga paljudel on seisud kehvad. Nii kehvad, et abi riigilt koos sekkumisega tundub unistuste tipuna. Raske, väga raske on. Riik ei saa kõiki aidata, meie ise olemegi riik, millest järeldub, et enamuses peame me ise koos kaaslastega (ka vaenlastega kui vaja) hakkama saama.
Administratsioon on alustanud väga ambitsioonikat, isegi julget, majanduse päästeoperatsiooni, mille eest ta väärib tunnustust, samas ei tohi unustada üht „andmise" põhitõde: Mida rohkem annad, seda vähem seda hinnatakse.
Mõtle, kas või näiteks Marsi šokolaadile. Kui annad lapsele ühe Marsi, siis on ta väga rõõmus. Ka teine kaob kiiresti kõhtu. Ahnem laps suudab ehk isegi kolmanda šokolaadi nahka pista. Ent kui talle antakse neljas, viies või kuues Mars, siis ta juba ägab. Seitsmendasse šokolaadi suhtub ta nagu millessegi eemaletõukavasse. Ole heldusega mõõdukas. Midagi, mida napib, hinnatakse kõrgemalt, kui seda, mida on külluses, kirjutab Jo Owen.
Kriisi peiteaeg
Praegu on raske, kuid see on alles kriisi „peiteaeg" (kerge köha või tsunami algfaas, kus meri taandub ja tobukesed tormavad randa kõige sellest tulenevaga), millele valitsuse abipaketid on kui ravikuur. Omamoodi tervisepakett. Kuid selline rahaga ravimine on edukas üksnes siis kui töökohad tõesti säilivad ja eriolukorra piirangute kadumisel taaskäivitub majandus kiiresti. Nagu „paugupill".
Mõtleme! Kas kahe kuu pärast on lendavad turismikotkad taeva all sama tihedalt parvlemas nagu enne? Kas hotellid, SPA-d on pungil täis? Kas „põsemusi konverentsid" on jälle täistuuridel käima läinud? Kas megakontserdid lõhestavad suvist öötaevast? Ilmselgelt ei ole.
Mis edasi? On päevselge, et senist 70% palgasäilitamise režiimi pole pikemas perioodis võimalik jätkata. Meil kogumis pole nii palju raha. Isegi laenuraha pole. Kuid toetuste äralangemisel on tagajärjed. LHV analüütiku Kristo Aabi sõnul pole praegu tegemist nii öelda tavapärase majanduskriisiga. „Pigem on riigid ise majanduse mõneks ajaks seisanud. Seetõttu on oluline tagada, et seisaku ajal ei jääks inimesed hätta igakuiste kohustuste teenindamisel, mida paraku ei ole nii lihtne pausile panna."
Just, meie läbipõimunud maailmas on ühtede kohustused teiste tulu, teiste tulu mittelaekumisel tekkib uus „pausile pandud" kohustuste kiht jne. See on olnud kõigi kriiside loogika. Ainult et seekord ei ole tegemist majandusest tuleneva loogikaga, vaid majandusevälise teguriga. Maailma riigid taastuvad meditsiinilisest kriisist erineval ajal ja sellest tekkinud majanduskriisi kahjusid alles hakatakse inventeerima. See kõik võtab aega.
Teadmatus, pelglikkus ja kõige lappimine jätkub veel pikalt. Kuigi Euroopa Liit teeb nüüd ponnistusi ühislahenduste leidmiseks, siis kriisi alguse kapseldumisest tingitud moraalsed kahjud ja kahtluseuss vinduvad vaikselt edasi nii üksikisikutes kui institutsioonides ilusate sõnajadade varjus. Kõik venib, mis tähendab, et kõik riigid peavad oma kulusid kokku tõmbama. Kodanikud ka. Kes esimesena kärbib, see võidab
Kivipallistrateegia
Kui me nepihaavli- või sulgpallistrateegiaga üle pingutame või liiga pikalt ennast mängima unustame, siis väsitame ennast tilgatumaks, millel on omad tagajärjed. Meil pole mängu muutumisel enam võhma uue strateegia kujundamiseks ja selle käiku lükkamiseks. Milline teine strateegia?
Peale sulgpallistrateegia võib olla sadu strateegiaid, kuid strateegiate teises otsas asub kivipallistrateegia. Kivikõva enesekaitseline strateegia. See teine stsenaarium, millest me ei räägi (millest me isegi mõelda ei taha/julge) on see, et kriis kestab kauem (prints viibib suudlusega, koperdab hapnikuvooliku otsa, eksib korrusega vms.) ja majandused sulguvad väikesteks (igaüks enda eest) piirkondadeks. Selles kontekstis on täiesti asjakohased (riiklike)õlivabrikute ehitamine (et kindlustad energiajulgeolek), tugev toetus põllumajandusele (et elanikkonda ära toita) ja ilmselt ka võõrtööjõu piiramine (et oleks vähem suid toita) ehk täielik sulgumine sisetarbimislikku minimalistlikku (eksistentsiaalsesse) ringlusse.
Kas see on võimalik? Ikka. Ärgem unustagem Poola äsjast trombi logistikasüsteemis, meie seni heade partneritena tuntud riikide poolt meie poolt tellitud ja makstud kaitsevahendite rekvireerimist, Leedu põllumeeste piimaimpordi piiramise ihalust või kasvõi Viking Line'i teise laeva toomine liinile millel oli täiesti juhuslikult soomlastest meeskond. Kõik jälgivad ühistöö kaunissõnade varjus oma huvide potti. Mida kehvemaks olud lähevad, seda rohkem hakkab ilmnema kivikõva huvide (isiklike, era, siseriiklikke, ringkondlike) esilekerkimist.
Sulgpalluritest saavad ühtäkki kanged kivipallurid, kui kiusatustele (kiired, lihtsad lahendused) järgi antakse. Ajalugu on meile õpetanud kuidas ühiselt paremini hakkama saada, kuid see on vaid kultuuri pealiskiht. See võib kivipallistrateegias kergelt rebeneda.
Kivipallistrateegia ei puuduta ainult tõrjet väljapoole vaid eeldab ka veel raju riiklike teenuste ja toetuste kärpimist. Kinnises tsüklis pole selleks lihtsalt vahendeid ega tsükli arenedes ka enam vajadust. Kuna teenused vähenevad, siis kaasneb sellega ka massiivne töökohtade vähenemine avalikus sektoris (ja sellega seotud „pehmetes" sektorites) ning tuntavad palgakärped, kõigest sellest tulenevaga. Need, kes täna unelevad tingimatust riiklikust kodanikupalgast, leiavad ennast silmitsi tingimatu riikliku töökohustusega.
Teile ei meeldi kivipallistrateegia? Kuid paljusid ettepanekuid, mida tavaajal võib pidada laustotruseks, tuleb kaaluda kriisides hoopis teiste kaaludega. Kriisiaja kaaludega.
Kui keegi oleks teinud tavaajal ettepaneku püstitada Kuressaarde välihaigla, oleks seda peetud totruseks. Raiskamiseks. Nüüd on tõsiasi, et see haigla aitab päästa elusid. Niimoodi peaksime vaatama kõiki ettepanekuid, mitte kinni olema oma eelmises elus, kus meile ei meeldinud peaaegu mitte midagi. Küsimus pole ju meeldimises vaid valmisolekus.
Seepärast pole liigne kaaluda võimalusi, mida teha, kui meie sulgpallur satub kivipalliväljakule. Tänases suhteliselt veel heades oludes on kerge uneleda mitmete utoopiliste rahastusprojektide üle, alates kodanikupalgast kuni (üllatus-üllatus) Saaremaa silla keskkonnauuringuteni, kuid tõsiasi on, et nagu kirjutas Henry Kissinger: „Demokraatlike riikide avalikkus ei andesta krahhe, isegi kui need sünnivad tema enda hetkesoovidele järelandmisest."
Sel tähtsal tunnil peame leidma õige tee ehk nagu ütleb vana tarkusetera: „Vaata sõdur, sa oled kange ülem küll ja masin on sul suur, aga noor oled alles. Kes läheb sinna, kuhu kõik lähevad? Lammas läheb. Kunagi enne teisi kohale ei jõua, kõik käivad nii tasa, nagu viletsam käib. Mine alati sinna kuhu teised ei lähe, kergem minna ja rutem saad."
Me ei saagi minna täpselt seda jälge pidi, mida lähevad teised (keskel ja suured), sest me oleme haavatava logistilise ahela lõpus. Kui kivipallurid juhtumisi meie sulgpalliväljakule sisse murravad, siis peab meil olema valmidus ka selles mängus edukad olla. Me peame tegema ilmselt kulutusi (see oleks nagu kindlustuse ostmine), et meil oleks selline valmidus või vähemalt oleks meil tõkkesalgad, millised võimaldaksid tõrjelahingute käigus meile võimaluse ennast ümber grupeerida, ja uuele strateegiale üle minna. Kui me praegu neid tõkendeid läbi ei mängi, siis meile seda ei andestata.
See on põlvkonna proovikivi.
