Veel natukene aega tagasi teadsime, et oleme edukad, saama kohe-kohe kõige rikkamate sekka. Hea tunne oli. Ja saimegi. Nimelt rikkamate sekka, sest OECD seda ju ongi, aga head tunnet enam ei ole. Jõukamate seas oleme, kuid tuleb välja, et oleme pahelised ja üha pahelisemaks muutume. Ise pole märganudki, kuid … Õnneks on meil moraalijüngrid (loe: maksujüngrid), kes meid õigel teel püüavad hoida.

Seda, et alkohol ja tubakas on pahed, mida on läbi aegade maksustatud, me teadsime. Kuid mullune jutt, justkui maksustatakse mootorkütuste aktsiiside tõstmisel pahesid, oli ikka väga piinlik. See oli juba paheline maksustamine, mitte pahede maksustamine. Selline jutuke näitab, et Pilvepiir peab meid täiesti tobudeks.

Uus seltskond läheb täpselt sama rada, tõstavad gaasiaktsiise jutukese saatel, et see olevat paheline välismaine rämps, selle tarbimist tuleks vähendada. Mõned aastad tagasi oli küll teistsugune jutt, et tarbige rohkem, säästate loodust. Kas loodussääst on nüüd pahe?

Teise pahelise välismaise rämpsu ehk diislikütuse pahelisus on valitsusvahetusega sedavõrd langenud, et selle aktsiisitõus peatati. Õige muidugi, aktsiisilüps oligi igasuguse mõõdukuse kaotanud, kuid kus on loogiline seos gaasiaktsiisi tõusuga? Ühed energiakandjad mõlemad? Ma saan aru, et kui Pilvepiir vajab raha, siis niimoodi öelgegi: raha letti, meil on vaja (rohkem kui teil), kuid jätke palun oma moraalituse (lepetest mittekinnipidamine, rahaahnus, tõega koonerdamine) rüütamine moraalijutlusesse. Piinlik on.

Pikk-kaeltest ja lamelaupadest
Pealegi, mis on energia? Kui raha on majanduse vereringe, siis energia on majanduse lümfiringe. Ärge suruge neid kinni, sel on fataalsed tagajärjed. Mõneski maailma paigas võivad olla moes puukingadega sandistatud väikejalad, otsmikuplaadiga saavutatud lamelaup või võrudega pikendatud kael.. See „mood“ on väljastvaatajale eksootika, kuid tegelikult on tegemist molekulaarsüsteemide sandistamisega. Meiegi veidrused, mis on rüütatud pahedega võitlemise loosungitesse, on tegelikult majanduse sandistamine.

Suurtootjatest gaasitarbijate (sh. laevade punkerdamine) äriplaanid, kodumajapidamiste keskkonnasäästlik kütmine – kõik ühe suletõmbega kassi hänna all. Mis nad siis tulevad siia meie õuele äri ajama? Jälle? Meil oleks nagu mingi äraandmise tamka mängimine käsil. Mis edasi? Tuuleenergia ja päikeseenergia astuvad jõudsaid samme, kuid mitte nii jõudsaid, et tavakütustest loobuda. Sõber küll rääkis, et hiinlastel pidi olema juba selline energiat tootev värv, et tõmbad enda savihüti õlgkatuse sellega üle, kaks klemmi külge ja elekter olemas. Mnjah, see oleks vahva, kuid selle ajani peame toasoojaks ahju ajama puitu ja turvast. Tänu teile pühamehed.
Meiegi veidrused, mis on rüütatud pahedega võitlemise loosungitesse, on tegelikult majanduse sandistamine.

Hämamine, karskuse ema?
Isegi pahede maksustamist osatakse meil teha pahelisel viisil. Pahelisel viisil sellepärast, et ei peeta kinni kokkulepitud tõusu määradest ja ajast. Ega tavainimene enam vist jõuagi järge pidada, kui palju ja kui tihti on „käraka“ aktsiisi tõstetud. Ikka sellesama mantraga, et võitleme rahva tervise eest. See, et rahva tervise eest võideldakse on hea. Peaaegu pidin kirjutama, et hea asi, kuid asja ju pole, on vaid eneseupituslik, mõõdutundetu jutt.

Õige, tervise eest tuleb seista ja ka napsupruukimist võiks vähem olla, kuid … Ütleme, et mitte Pilvepiiri pingutustest või majanduslikust sunnist, vaid pigem trenditeadlikkusest kohtab üha rohkem seltskondi, kus alkoholi pruukimine on viidud miinimumini või täiesti lõpetatud. Trend on selline. Maailma praktika on näidanud, et viinaga võitlemine keeldude ja mõõdutundetute majanduslike hoobadega on täiesti lootusetu. Vahel sünnib sellest võitlusest ka vägevaid asju, nagu … ameerika organiseeritud kuritegevus. Mida raskemini kätte saadav ja kallim „pahe“, seda huvitavam. Kõik see võitlus on juba olnud, selle resultaadid on teada

Meenutame?
Nõuka ajal polnud napsud toidupoes müügil, olid eraldi alkoholipoed. Need ei olnud avatud 24/7 vaid piiratult. Ja püha müristus: reklaami ei olnud üldse. Kuidas need inimesed juua teadsid? Kuid teadsid ja jõid, jõid niimoodi, et praegugi on veel paha olla. Põhjuseks kõlbas kõik, lõpuaegadel tähistasid punaveteranid kärarikkalt isegi Tallinna mahajätmist. Olevat olnud kangelaslik mahajätmine, seepärast joodigi. Nagu minu isa märkis, et viinaviskajale piisab kahest põhjusest: kas sakusmenti on või sakusmenti ei ole. Nii, et põhjuse leiab alati.

Tundub, et põhjuse keelamiseks leiab ka alati, kuid mida asemele pakutakse? Inimesel peab olema võimalus valida midagi huvitavamat, paremat. Positiivseid valikuid on vaja mitte kõige keelamist, sest viinakeeluga on impeeriume kaotatud. Isegi kaks korda ühte impeeriumit.
80-ndate karskuspoliitika lõikas jalad alt NLi niigi tudisevalt majanduselt.

Impeeriumikukutajad
„Sõja teine traditsiooniline paarimees viin pandi keelu alla. Viimase mobilisatsiooni ajal 1904 aastal, kui reservväelased tuigerdades kohale saabusid ja tsaariarmee tagavarapolgud joobnud magajate ja katkiste pudelite segaputru meenutasid, oli korratuse likvideerimine võtnud terve nädala lisaaega. Nüüd, kus prantslased iga päevapikkust viivitust elu ja surma küsimuseks pidasid, kehtestas Venemaa mobilisatsiooniperioodiks ajutise abinõuna keeluseaduse. (…) … iseloomuliku hilisromaanovliku järelemõtlematusega kehtestas valitsus 22. augusti ukaasiga keeluseaduse kogu sõja ajaks.. Et viinamüük oli riigi monopol, lõikas see toiming hoobiga ära kolmandiku valitsuse sissetulekuist. „ (Tuchman „Augustikahurid” Eesti Raamat 1977.Lk 220). Ja nii nad sõja kaotasidki ja impeeriumi, kuid sellest ei piisanud.

80-ndate karskuspoliitika lõikas jalad alt NLi niigi tudisevalt majanduselt, sest nii suurest sissetulekuallikast nagu alkoholiaktsiis loobumine oli fataalse tulemusega. Suurem osa toidukaupade dotatsioonist tuli ju sellestsamast pahelisest aktsiisist. Ega seepärast pahe pruukimine ei vähenenud, välja korjati vanaemade koduveiniretseptid ja proosit. Ämbris õlletegemisest pole mõtet rääkidagi. Kangemad mehed panid toanurka praaga mulksuma aurutades selle ühiskorteris kiirkeedupotis piirituseks. Villiti kolmeliitristesse purkidesse, hea januga võtta. Hull lugu oli selles, et seda peaaegu muidu märjukest tilkus nii ohtralt, et ka täiskarsklased olid pigem täis kui karsked. Vastik, ohtlik, tervistkahjustav, perekondi lõhkuv. Selline oli mõtlematu võitluse bilanss. Aga kavatsused olid ju head, rahvatervis ja … riik sai otsa. Teist korda läks impeerium oskamatu alkoholipoliitika nahka. Kas sellest on midagi õppida?

Uued impeeriumikukutajad?
Mille poolest tänased pühamehed erinevad eelnevatest impeeriumikukutajatest? Vahet ei näe, ainult et pole impeeriumi, mida kukutada. Oma väikese majanduse võime „keeluriigiga“ ära rikkuda. Me oleme nii väikesed, et iga pudenev kild meie majandusest oleks maailma mastaabis katastroofilise väärtusega. Näiteks lõunapiiril rahvas oigab kaubanduse hääbumise käes.

Linnamehel, eriti pealinnamehel on kerge targutada, et selline kaubandus, mis seisab vaid alkoholil ja tubakal polegi midagi väärt. Õige, kuid nendes poodides on iga käibesent elu hinnaga. Maapood ja ühistransport on veel viimased maa ühendused planeediga Maa. Kõik on juba evakueerunud: avalik võim, kool, postkontor, isegi pangaautomaat. Kui ka külapood evakueerub, siis … Ei, ärge paanitsege, elu planeedil Maa jätkub, kuid külakohas ei pruugi jätkuda. Lihtsalt veel üks ebamugavus võib kogumis kallutada valima mugavat linnaelu. Ja ka selles pole midagi laiduväärset, kuid poliitinimesed ei peaks siis ühe sama sooja hingeõhuga välja hüüdma kui väga nad regionaalpoliitikat harrastavad. See on pahe.

Külapood kui mudel
Külapoodidest ei peaks suurte „head tegemise“ tuhinas üldse arutama (küll me pärast neile dotatsiooni maksame), kuid külapood on väike majanduse erosiooni mudel.

Poodi ei minda õlut/suitsu ostma, vaid minnakse ostma tikke, leiba, soola jne, kuid ostetakse ühtlasi ka õlut. Kui majanduslik surve ütleb kodanikule, et mingit kaupa on odavam osta Lätist, siis sinna minnaksegi ostma „kärakat“, kuid ostetakse ka teisi kaupu, mida kodupoest enam osta pole vajadust. Selles ongi probleem, et ostluse loogika pööratakse ümber. Sama mudel töötab näiteks ka gaasihindade puhul, kui aktsiisid viivad Soome lõunakaldal punkerdamise kallimaks kui põhjakaldal, siis toimubki ost seal. Kuid see pole veel kõik.

Peale kütuse ostetakse ilmselt ka mitmed teised kaubad sealt nagu külapoeski. Usun, et Soome sõbrad on tänulikud. Kuid meil jääb kasu saamata, ilmselt mõjub ka tööhõivele.

Täpselt samuti nagu külapoe müüjatele. Niimoodi pudeneb paheliste maksude või pahelise kehtestamisega meie majanduse küljest nii tükke, kui lausa lahmakakaid.
Tavakodanik mõtleb juba hirmuga, mida võidakse kuulutada järgmiseks maksuliseks paheks. No ühe juba leidsime – magusjoogid. Nüüd teame miks me elu ei edene – magusjoogid segavad. Paneme maksu alla. Sedagi on teised proovinud, ebaõnnestunud, kuid meie proovime ikka ja jälle.

Nagu kaks põhjala meest kinos, kes veavad kihla kas osaline hüppab kaljult alla või mitte. Kaotaja pärast imestab, et no on ikka lugu, ma olen seda filmi ju enne näinud, kuid ei uskunud, et ta nii loll on ja teist korda hüppab. Nojah, on millest õppida.

Meie enese mugavuse pahe
Meie lapsed pidavat sööma hunnitutes kogustes maiuseid, kõpse ja selle magusveega alla loputama. Ja niimoodi kogu aeg. Lisaks sellele ei tegele nad kehaliste tegevustega vaid istuvad kogu aeg „nutis“. Hull lugu tõesti. Ega siin midagi muud ei aita, kui … teate küll tuleb „pahe“ kallimaks teha. Maksustada! Stopp! Mõelge nüüd natukene selle olupildi üle. Mis sellel pildil valesti?

Kas see on kirjeldus meie kui vanemate mugavusest? Kas me oleme andnud oma lapsed „viisurionule ja nutitädile“ hoida? Täisväärtusliku toiduga toita me neid ka ei viitsi? Meie laste rasvumine on meie enese laiskuse tulemus. Kuidas ravib „mulinaadimaks“ vanemlikku laiskust? Te ei tea? Mina ka ei tea. Mida teha? Prantslased teavad. Prantsuse psühholoogid ja toitumisspetsialistid on süstemaatiliselt hinnanud, kui mitu korda peavad lapsed uusi toite keskmiselt proovima, enne kui on nõus neid vabatahtlikult sööma – keskmiselt seitse korda, kuid enamik kasvatusraamatuid soovitab katsetamist jätkata 10-15 korrani.

Tuleb välja, et sellal, kui mina eeldasin, et minu lastele lihtsalt ei meeldi teatud liiki toidud, siis minu prantslastest sõbrad eeldasid, et nende lapsed ei olnud seda toitu veel piisavalt palju kordi proovinud, ja tavaliselt täitsid lapsed vanemate ootusi.

Teateid tegelikkusest
Poliitinimesed võiksid enne tegutsema asumist mõelda inimeste tegeliku käitumise mehhanismide üle. Neid mustreid tuleb ära kasutada. Keelates, halvustades saavutame hoopis vastupidise efekti soovituga võrreldes. Raamatus „Jah! Veenmisteaduse 50 saladust“ tuuakse näide rahvuspargist, kus keelava sildiga püüti vähendada kivistunud puidu kadu.

„Teie pärandi kallal vandaalitsetakse iga päev. Varguse tõttu kaob igal aastal 14 tonni kivistunud puitu – igaüks võtab kaasa vaid tükikese.“. Milline oli tulemus? Üks jutustanu ehmus, kui tema muidu seaduskuulekas kihlatu sosistades: „Me peame ruttu oma tükikese kaasa võtma.“ Ehk inimese tegelik reaktsioon hoiatusele oli vastupidine. Edasised katsed olid mõtlemapanevad.

„Katsetulemused, mis peaksid rahvuspargi juhtkonna ehmatusest soolasambaks muutma, näitasid, et võrreldes ilma sildita kontrollaladelt, kust võeti kaasa 2.29%puutükke, varastati negatiivse sotsiaalse heakskiidu sõnumiga alalt rohkem – 7,92%. Sõnum peaaegu kolmekordistas vargusi. Nii et see ei olnud mitte väärtegude ennetamise strateegia vaid väärtegude arvu suurendamise strateegia.„ Järelikult: selle asemel et edastada negatiivse sotsiaalse heakskiidu sõnumit, peaks selle koostajad seda tüüpi olukordades suunama sihtrühma tähelepanu sellele, kuidas peaks sellises kohas käituma. Või kui asjaolud lubavad , võib suunata sihtrühma tähelepanu kõigile neile inimestele, kes käituvad positiivselt.

Eeskujude mõjust. Nimelt mõõdeti asumis elektritarbimist. Tulemused, nii keskmised, kui individuaalsed riputati iga maja uksele. Avastati, et need kes tarbisid rohkem energiat kui naabrid, vähendasid paari järgmise nädala jooksul energiatarbimist 5,7% võrra. See ei üllatanud eriti. Palju huvitavam oli aga avastus, et need, kes olid tarbinud vähem energiat kui naabrid, suurendasid oma energiatarbimise mahtu 8,6% võrra. Tulemus näitab, et see, mida enamik teeb, mõjub nagu magnet – see tõmbab inimesi, kes erinevad keskmisest, justkui enda poole. Nad muudavad oma tegevust, et sarnaneda normiga rohkem, hoolimata sellest, kas nad enne käitusid sotsiaalselt soovitaval või ebasoovitaval viisil.

Rammusast tulubaasist
Millise järelduse võiks eeltoodust teha? Kas „pahedest“ targutamine, pidev ähvardamine, keelamine, piirangute tegemine edendab meie tegevust sotsiaalselt soovitaval või ebasoovitaval viisil? Kas meie „pahedega“ võitlemine on väärtegude suurendamise strateegia? Ei julgeks küll uskuda, et meie inimesed on oma põhiloomuselt kuidagi teistsugused kui ülejäänud maailm. Üks on selge, et maksutõstmine pole kantud meie eest hoolitsemise tahtest, vaid mesijutuna meid rahaliselt pügada. See on küll pahe.

Pahe on kui valimistel võetakse lubaduskohustusi, mida pole võimalik täita muul viisil kui suvaliselt makse tõstes. Maksude tõstmine kokkulepitud rütmis ja ajahorisondis on täiesti aktsepteeritav, kuid oma poliitlubaduste lunastamine viisil, mis on võrreldav pangrööviga päise päeva ajal ,ei ole aktsepteeritav. See on pahe. Samuti on sõnamurdlikkus pahe. Kas keegi võiks sellise pahe maksustamiseks seaduseelnõu kokku kõpitseda? Tundub, et tulubaas oleks rammus ja kasumimoraal (moraali kasv, mitte marginaal) kõrge.