Majandusanalüütik: peame kõik sel sügisel aktiivselt rahakülvis kaasa rääkima, sest see on valik eilse ja homse vahel

 (11)
Raha jagamine.
Raha jagamine.Foto: Scanpix, PantherMedia / Meseritsch Herby

Praegune riigieelarve koostamise ja sellega seotud rahakülvi aeg on valik eilse ja homse vahel. Rahakülv määrab meie tulevase saagi, mistap peame kõik nende valikute tegemises aktiivselt osalema ja kaasa rääkima. Peame kõik vaatenurka muutma, mitte valitsejate otsuseid vaikides pealt vaatama ja ära kannatama. Sama kehtib ka opositsiooni kohta, kes peaks tõsiseltvõetavuseks välja tulema konkreetsete omapoolsete ettepanekute ja lahendustega, tervikliku eelarveeelnõu ja tegevusplaaniga, kuhu ja milleks raha kasutatakse ning prognoosiga kuidas see meie majanduskeskkonda muudaks, kirjutab majandusanalüütik Peeter Tammistu.

Külviaeg, rahakülvi aeg. Kätte on jõudnud aeg, mil pannakse paika järgmise aasta riigieelarvet, külvatakse meie raha meie tulevikku või tuulde. Rahakülviga on nagu viljakülvigi, kui liiga laia kaarega külvata, siis viib tuul osa seemet (meie ühist raha) minema ja meie oleme järgmise saagikoristuse ajal hädas.

Ikalduse aastatel, aga mida muud see majanduskriis on kui ikaldus majanduspõllul, tuleb seemneviljaga väga hoolikalt ümber käia. Selles protsessis on kaks tasandit, esiteks oleme me valinud rahapõllule toimetama oma esindajad, keda meie teiega (kogumis mitte üksikute valikuna) pidanud selle vääriliseks. Ja teiseks, kuigi külvavad need, kes on selleks valitud ja seatud, siis huvitatud pool selle külvi juures oleme ikkagi meie teiega - kõrgema võimu kandjad, raha omanikud.

Seotud lood:

Oma võõrandamatute õiguste delegeerimine esindajatele ei vabasta meid hoolsuskohustusest ja vastusest, rääkimata huvist. Just seepärast on järigmis(t)e aastate eelarvete koostamine meie kõigi hool ja kohustus. Meie teiega hoolsuskohustus on see, et me külvajatele head nõu annaksime. Lähtudes Jaapani vanasõnast, et koos oleme me targemad, kui kõige targem meie seast, siis võrgustuslikku tarkust, sünergiat ja tuge peaksime pakkuma igal juhul. Pole vaja häbeneda nõu andmast, oleme teiega kõik hädas, sest vanasõna võib ka teistpidi tõlgendad - kui osa meist on hädas, siis oleme hädas kõik.

Kolmikkriis on mõjutanud/mõjutamas meie eluolu rohkem kui me tahaksime ja nagu prognoosid näitavad, kipub meie oma seemnevili kesiseks jääma, peame läbi saama laenuseemnega. Kuid nagu ütles Vanaema Marie: laenuleib ja laastutuli ei kesta kaua. Seepärast on tähtis, et iga seeme, eriti laenuseeme, läheks õigesti ja rammusasse pinnasess.

Kirumismasina toitmisest

Meie küll oleme teinud omad valikud Pilvepiiri valimisel, kuid osa meie valikust on täna Positsioonis, kus nad saavad määrata kuidas rahakülviga toimetada, mida üldse külvata või kas üldse külvata.

Teine osa meie valikust on vaid O-positsioonis ja saavad ... Jaa-ah, mida nad saavad?

Oleneb O-positsiooni taiplikkusest. Harilikult on ikka vähemalt kaks võimalust, esiteks kas kiruda valjuhäälselt, kunstipäraselt ja sisutühjalt Positsioonisolijaid, mis on tulemuslikult nullilähedane või teha midagi sellist, mis oleks märgiline, mõõdetav ja üldkasutatav.

Esimese valikuga on kõik korras - kirumismasin töötab täiel tuuril. Näha, kuulda ja lausa tunda on, et suvel on patareisid laetud ja nüüd kui aeg on eelarvearutluste käes, siis kirumistakt ainult tõuseb. Kirumise takt, on eesmärk omaette? Vaevalt. Eriti kriisiajal. Tegusaid tegusid ootaks.

Kuid tegusid ilmselt ei tule, sest arvestades eelmise hooaja praktikat, mil kogu O-positsiooni energia kulus kirumismasina toitmisele ja kuulates tänaseid sõnaseadeid võib arvata, et uuele eelarve-eelnõule, milline see ka ei tule, tehakse tuhat kiuslikku parandusettepanekut (millesse asised ideed ära upuvad), tuhande detaili ja tuhande pausiga. Tulemuseks on tuhat tühikargamist. Kas seda me vajamegi? Hajusat kirumist ja õnnetut virisemist? Lõputut ebakonstruktiivset vastasseisu? Ei vaja.

Konkurentsiinimese ja arveametnikuna ootaks midagi muud. Midagi hoopis muud. Ootaks konkureerivaid pakkumisi. Konkureerivaid terviklahendusi. Kirumine võib küll olla poliitklubiliselt vahva tegevus, mida oskavad hinnata vaid siseringi liikmed, kuid valijaid, ka O-positsiooni valijaid, on see ära tüüdanud. See on muutunud tapeediks, mida inimesed enam tõsiselt ei võta. Isegi ei kuulda (kaasamõtlemisest rääkimata). Telekapult on teadagi apoliitiline.

Mis aga veelgi hullem, harjudes kirumismasina tühikäigulise õhuvõngutamisega, ei oodata enam O-positsioonis olijatelt mingeidki edasiviivaid või meid kolmikkriisist väljaaitavaid ettepanekuid. Vaat selline lugu. Ja see on „kurblich".

Toetuspunktist

Aga ideid terviklahendusteks ilmselt pole, kirumismasina Moolok õgib kogu energia. Pealegi lähtutakse sõnajada koostamisel täiesti valedest eeldustest. Näiteks kuidagi kummaline on süüdistada Positsioonis olijaid selles, et nad rahastavad oma valimislubadusi.

Valimislubadused ongi need hoovad millega pidukonnad oma maailma käsitlust ellu viivad. Meile võivad need meeldida või mitte, kuid just niimoodi näevad Positsioonis olevad poliitinimesed maailma ja nad on meile seda täiesti avalikult, lausa suurte plakatitega teada andnud.

Kas nad peaksid teiste pidukondade valimislubadusi ehk maailmavaadet, ellu viima? Millal see viimati meil või maailmas juhtus? Sellist asja tuleb ette vaid vähemusvalitsusega riikides (nagu Taani), kus on vaja otsuste läbiminekuks hääli hankida laialt põhjalt või kui Positsioonis olev pidukond teeb teise pidukonna valimislubadusest ümbermodifitseeritult oma pidukonna eesmärgi (nagu Saksamaa mil kristlikud demokraadid võtsid üle mitmed sotsdemide ideed).

Me teame, et traditsiooniliselt on O-positsioonil võimalik töötada kas Positsioonil olijatele vastu või kaasa. Meil on O-positsioon valinud esimese variandi. Kuid praeguses kolmikkriisis see ei toimi, tuleb leida muu lahendus. „Kui paremat kätt on kaljud ja vasakul torm, siis valib arukas kapten kolmanda kursi," tõdeb George Martin oma raamatus „Vareste pidusöök".

Kolmas võimalus (kurss) võiks olla töötada paralleelselt, leida oma toetuspunkt olude mõjutamiseks, teha oma eelarve, oma tegevuskavaga, oma tasuvusanalüüsiga, moodustage toetuspunkt aruteluks.

Archimedes olevat öelnud midagi sellist, et andke mulle toetuspunkt ja ma tõstan maailma paigast. Kuid O-positsioonil ei ole praegusel juhul toetuspunkti, on vaid verbaalkaigas millega vehkida. Tuttav olukord. Harilikul ajal ei hakkaks meie teiega sellel teemal ilmselt arutama, igasuguseid valitsusi on tulnud ja läinud, oleme näinud igasuguseid jaburusi, kuid ka vaimuhiilguse sähvatusi. Meie kannatame ära.

Muide täpselt niimoodi ütles üks kodanik Vabadussamba klaasmaja kohta, kui see valmis sai - me kannatame ära. Mitte et me oleme uhked ja väga vinge lahendus vaid me kannatame ära. Kakskümmend aastat tagasi, kui menetleti Karistusseadustikku, siis tõestas konkurentsirahvas, et keelatud lepete menetlemine kriminaalmenetlusena on ebaefektiivne nagu varblase laskmine kahuriga, kuid tegijad arvasid, et kogu inimtegevuse paigutamine kahte kasti, väärteo- ja süüteokasti on ainuvõimalik inimeksistentsi alus. Nüüd loeme rõõmusõnumit, et kartellis osalejaid on varsti palju lihtsam vahele võtta. Nimelt on lähitulevikus muutumas see, et kartelli kuritegu ei menetleta enam kriminaal-, vaid haldusmenetluses.

Miks siis selline meelemuutus? Lihtne, seda näeb ette EL direktiiv, kuna kriminaalmenetlus on raskepärane, kallis ja osapooli koormav. Haldusmenetluses oleks kartellide avastamine ja ka tõendamine lihtsam. Kõik taandub rikkumise puhul vaid suurele trahvile ... Nagu 20 aastat tagasi oli. Eh, kannatasime ära sellegi. Me oleme harjunud „ära kannatama", see on olnud meie ellujäämise DNA kood.

Kiires kolmikkriisis

Kuid nüüd on maailm läinud nii kiireks ja meie aeglane „ära kannatamine" hakkab mõjuma meie eksistentsile. Ressursid hakkavad ära lõppema, kuigi petlik mulje lõputust eororahakülvist ja mõõtmatust ajaressursist tekitab meile eksliku mulje valikute paljususest .

Tähelepanu, majanduskriis ei ole veel kohale jõudnud. See, et kõrgete analüüsimajad teatavad, et meil on läinud (keskmiselt) paremini kui kardeti, siis see on tore ja lohutav, kuid mitte lõplik, liiga palju on tundmatuid muutujaid mudelis. Piltlikult öeldes on praeguses majanduslikus maavärinas meil ilmnenud majandushädad vaid krohvipraod fassaadil, mitte raju maavärina mõjud või järelmõjud ise.

Loodame kõik muidugi parimat, kuid isegi kui nüüd - tänapäev - kõik viirused maha kukuksid, siis põeks maailma majandus meditsiinikriisi laastamistööd pikalt. Kui logistilised ahelad on auklikud, tarnepartnerid kas kadunud või kättesaamatud, inimesed ja kontaktid hajunud ning hirmufaktor pole ületatud, siis võtab majanduse kokkulappimine ja uute võrgustike loomine omajagu aega. Võrgustik on teistsugune, maksab erinevalt, kulu ning tulubaas on erinev ja tulemused on teistsugused. Teistsugused on ka tarbijate soovid, vajadused, ootused ja uued harjumused.

Altenatiivkulude tähtsusest

Majanduskriis oleks pidanud niikuinii tulema, maailm ja selle majandus oma ebaloomulike regulatsioonidega, oli juba muutunud nii ninnu-nännutamiseks, et see pärssis loovust. Meditsiiniline kriis lihtsalt kiirendas ja võimendas ebatõhususe kokkukukkumist. Niisiis me peame ülesse ehitama uue majandusstruktuuri. Millised on siis meie ideed? Investeerime? Õige. Kuhu? Tundub, et jätkame investeerimist (ainult kiiremini) heade aegade projektidesse, mitte homse majandusstruktuuri muutmisse.

Kui kuuled, et investeerimine põhiliselt tähendab investeerimine sadade miljonite (ja ilmselt ka miljardite) eest ehitamist siis on see ju investeerimine betooni. Kui kuuled et investeerime megasummasid raudteesse (elektrifitseerimine, rongid, Haapsalu raudtee, RB) siis on seegi investeerimine, kuid ... kuidagi vanaaegne, eilsesse, mitte homsesse. Kui meil on raudtee elektrifitseerimisse (kõigi kuue rongi jaoks mis ostetakse?) pool miljardit ja läänerannikule raudtee rajamiseks 100 miljonit eurot, siis kuidas me räägime mingit haledat juttu sellest, et me peaksime pingutama teaduse rahastamises, et jõuda üha (näruse) protsendini.

Ja uueaegse haridusmudeli ülesehitamisest pole me teiega midagi kuulnud. Me ei investeeri mitte kuidagi majandusstruktuuri muutmisse ega tootlikkuse kasvu. Kui me tootlikkuse kasvu ei suuda tagada, siis tagame maksutõusu. Tagame maksutõusu, tagame investeeringute vähenemise. Elementaarne. Kas me selle „kannatame ka ära"?

On valikute aeg. Valik eilse ja homse vahel. Selles peame meie teiega kindlasti osalema, sest see rahakülv määrab ära meie tulevase saagi. Me kõik peame vaatenurka muutma.

Arusaadav vaatenurk ja pimenurk

Vaatenurga muutmise vajadus kehtib ka O-positsiooni kohta. Senine pimenurgaline kirumistaktika ei toimi, see on vaid ajaraisk, kuid toimiks see, kui oleks pakkuda välja omapoolne terviklahendus. O-positsioon, kas kõik koos või igaüks eraldi, võiks (peaks?) koostama oma tervikliku eelarveeelnõu koos tegevusplaaniga, kuhu ja milleks raha kasutatakse ning prognoosiga kuidas see meie majanduskeskkonda muudaks. Oleks tuumakas võrdlusmaterjal. Aasta pärast võiks öelda, et kui oleksime teinud sellised valikud oleksid niisugused tulemused. Täiesti tehtav, sest andmed eelarve koostamiseks on avalikud, pealegi nagu äsja kuulsime, on statistikaamet pungil täis operatiivandeid, mida siiani keegi kasutada pole jõudnud/suutnud/tahtnud.

O-positsioon ei suuda? See on juba kehvem lugu. Vaadake, kuidas meie raha omanikud, teame, et kui O-positsioon saab Positsiooni, siis on tal toimiv tegevuskava? Või hakatakse siis peale tühjalt kohalt, et luuakse komisjonid, nõukogud, monitooritakse, vaagitakse, tõstetakse lauale, kooskõlastatakse, vaadatakse otsa, tehakse ekspertiis ja ...pühitakse vaiba alla?

See variant ei tööta, meil on kiire, iga otsustamatusele kaotatud ajaühik vähendab meie eduvõimalusi. Nii, et kui O-positsioon tahab olla tõsiseltvõetav, siis sel sügisel tuleb kirumismasin asendada toimivate terviklahenduste tegemisega. Seda sama soovitan ka kõigile meile teiega. Kui me praeguses kolmikkriisis ei vääna õigeks vääna õigeks tulevikulist haridussüsteemi, ei rahasta teadust ja ei modifitseeri riiki kõigis tema tegemistes, siis me ei jõua tulevikku. Nagu ütles Vanema Marie: „Mida külvad, seda lõikad."