Majandusanalüütik: peame peale passima, et meid tulevikku viia lubanud pidukonnad vale perrooni ääres ei peatuks või hoopis valesse jaama ei suunduks

 (60)
Start.
Start.Foto: Scanpix, AP

Õhk on tiine poliitpeojärgsetest valimistulemustest ja ka … tulemusetusest. Nüüd siis arutavad pidukonnad (ja meie ka) väga sügavmõtteliselt ja põhimõttekindlalt, kellel on nina viltu, kellel mitte, aga mitte selle üle, kes meie valitutest on parimad operaatorid meile parimat elu- ja majanduskeskkonda pakkuma.

Poliitpidu jätkub. Börsipäeva aktsiad (valimised) on märgitud, nüüd kihab täies ilus ja inetuses poliitiline järelturg. Pidu peoks, kuid kui tolm maha langeb, peame meie teiega oma eluga edasi minema. Arenguga ka. Minema edasi jõudsalt ja julgelt. Võib arvata, et ükskõik milline komplekt pidukondi sel korral rongijuhiks saab, siis koalitsiooniosaliste vastandlikud valimislubadused nüristavad lõppkokkuvõttes koalitsioonileppe (KOLE) üpris keskpäraseks. Kogu selles keskpärasuses peame meie teiega peale passima, et see tulevikku viiva veduristide seltskond vale perrooni ääres ei peatuks või hoopis valesse jaama ei suunduks.

Milles selline pelg? Vaatamata sellele, et meie pidukondade ettepanekutes oli nii mõndagi uuenduslaadset ja isegi märkimisväärset, siis kahjuks pole nad suutnud kokkuleppele jõuda tuleviku majanduskeskkonna loomises, mis võimaldab meie ettevõtjatel eksponentsiaalset kasvu taotleda. Kuni seda ei suudeta, kui ei mõisteta tulevikutrende ja kasvumootoreid, siis saamegi elama petlikus statistilise võnke ja selle võnke ümberjagamise hämus.

Kuni ei mõisteta tulevikutrende ja kasvumootoreid, saamegi elama petlikus statistilise võnke ja selle võnke ümberjagamise hämus
Seotud lood:

Statistikaameti andmetel suurenes sisemajanduse koguprodukt 2018. aastal võrreldes 2017. a 3,9%. Tore, kuid võrreldes meie kasvuvajadustega on see vaid lineaarne võnge. Ka pangaanalüütikud arvasid, et 3,9% SKP reaalkasv ületas isegi veidi ootusi. Kas see on tubli? Võib-olla, võib-olla mitte. Kõik oleneb mida millega võrrelda. Kaeme perra, mis selle kasvu sees on ja millised on kasvumootorid.

Meie kasvumootorid

Kui me saaksime rahulduda vaikse lineaarse kasvuga, siis oleks tõesti kõik hästi, kuid me ei saa. Me vajame kasvu, eksponentsiaalset kasvu (mis tähendaks mängu muutmist), nagu uppuja sõõmu õhku. Mitte, et meie kasv oleks väga kehvake, ikkagi plussi poolel, kuid lõhe meie inimeste soovide puu, tagakehutatud taevani kerkinud ootuste, nõudmiste ookeani ja praeguse majandusmudeli suutlikkusega on muutumas ületamatuks. Enamgi veel, see on enese sabast söömine. Me ei uju sellest ilma raju kasvuta välja. Me lämbume ümberjagamise petlikku kuvandisse. Kõik tõstatatud probleemid: tööjõu puudus, noorte ja vanade harimine, teaduse rahastamine, keskkonnasäästlik energiatootmine, ravijärjekorrad, õpetajate, tervishoiutöötajate, päästjate palgad ja pensionid, sõltuvad kõik vaid ühest asjast - kasvust. Kasvust ja kogutud ühise raha võimalikult heaperemehelikust kasutamisest. Just kasvust ja mitte ümberjagamisest.

Statistikaameti andmetel mõjutas kasvu kõige rohkem ehituse, töötleva tööstuse, veonduse, laonduse ning info ja side tegevusalad ning kutse-, teadus- ja tehnikaalane tegevus. Milline neist on arengumootor? Ehitus? Kui me süüvime asja sisusse, siis ilmneb, et ehitus ... on lihtsalt ehitus. Ehitamine on kohapealsete vajaduste momendiline lahendamine, annab tööd (lülitades tasa meie tööjõuvajadust ja annab tööd kasvavale võõrtööjõule?), paneb raha liikuma. Kuid ärgem eksitagem end, see ehitamine pole tuleviku ehitamine. Ka veondus ja ladustamine on kindlasti tarvilikud tegevused, kuid progressi vedurina ma neid valdkondi hästi ette ei kujuta, pigem on tegemist tublide ja väga vajalike määrdemeistritega.

Loe veel

Ehk kui see mõte ümber pöörata, siis määri sa suuski kui palju tahad, kuid kui sul hea võhma ja treeninguga suusatajat pole, siis edasiliikumist ka ei ole. Elementaarne. Kutse-, teadus- ja tehnikaalane tegevus? Kõlab juba põnevamalt. Äkki on sellest eksponentsiaalset kasvumootorit? Palun väga: juriidilised toimingud ja arvepidamine, peakontorite tegevus; juhtimisalane nõustamine, arhitekti- ja inseneritegevused; teimimine ja analüüs, teadus- ja arendustegevus, reklaamindus ja turu-uuringud, muu tegevus sh fotograafia ja veterinaaria. Teadus ja inseneritegevuse kasvumootorisse võib küll uskuda, eriti kui teaduse rahastamine ja inseneride väljaõpetamine korraliku rahastamise saab, kuid, kas veterinaaria on meie arengumootoriks? Fotograafia? Kahtlen. Jälle üks abistav valdkond, kuid liidervaldkondi ei ole. Paistab, et ka ei tule, sest ...

Ambitsiooni on vähe

Meil enam eriti ei räägitagi ambitsioonidest ega ettevõtlustahtest. Pigem oli viimase poliitturu sõlmpunktideks, kuidas vähem tööd teha (2,5 h/päevas või 4 päeva/nädalas), rohkem palka nõutada ja lahedalt ära elada. Polnud ju pahad pakkumised, kuid viitab pigem sellele et poliitinimesed pole koolis energia jäävuse seadust omandanud. Sellise mudelige poleks ilmselt Homo Sapiens kunagi sündinudki. Inimene on inimene just seepärast, et ta on ambitsioonikas, pürgija, nutikas ja väga uudishimulik.

Mugavuspakkumine, hakata nutiseadet jõllitavaks diivanipadjaks, on vastuolus meie olemusega. Inimese põhiolemusega. Sellised uurimused a´la 2,5 h tööaega, on ülemakstud ja alamotiveeritud kontoriinimeste tühitegemiste põhjendamise hõlbustamiseks välja mõeldud viigilehed. Samas, seletage seda 2,5 tunnise töö tühijuttu väikeettevõtjale-perefirmale, kus pere on päristööl 24/7. Kas see ambitsioon - olla edukas, olla isetegija, olla sõltumatu - on muutumas anomaaliaks? Seltskond, milles enamus meist teiega liigub küll niimoodi ei arva. Kui USA konsultandi tavaliseks töönädalas on 80 h ja eduadvokaadid pigistavad kohati välja isegi 120 h, siis see on ambitsioon, mis neid on viinud heale järjele ja mida meiegi peame järgima. Jõukuse toob vaid kõrge tootlikkus + töötatud aeg, mitte lebotamine ja almuse ootamine.

Ambitsiooni defitsiidist

Kahjuks kehutatakse meil kahte vastandlikku tegevust: keritakse meie ootusi „kõrgemale palgale", „tasuta teenustele" üles ja ambitsioone alla. Selline kulu-tulu jaotus ei anna bilanssi kokku, kuid selline taustsüsteem vormib meie ambitsioonikuse taset. Tekib ambitsiooni defitsiit. Mäletate seda hala, kui kasv kippus üle 5%? Oeh, see oli analüütikute arvates üle meie jätkusuutlike võimaluste. Muidugi oli neil õigus, sest nad on head, kvalifitseeritud ja laia silmaringiga valdkonna asjatundjad. Kuid probleem on selles, et nad hindavad kõike olemasolevate mängureeglite raames ( ja mida muud nad saaksidki teha?). Me peame muutma mängu.

Meie teiega peame muutma mängu niimoodi, et me hüppaksime homsesse viivasse eksponentsiaalse kasvu rongi ning meie tootlikkus esmalt kahekordistuks ning siis liiguks edasi vastavalt eksponentsiaalsele valemile. Me ei suuda? Miks mitte? Kõik arvavad niimoodi? On ennegi „arvatud". Arvati, et me ei suuda iseseisvuda (ärge kõigutage paati), arvati, et me ei kanna välja oma raha, arvati, arvati et me ei suuda tagada kiiret majanduskasvu (olid ajad kui kasv oli 15%), arvati, et me ei kvalifitseeru Euroopa Liitu, arvati, et me pole NATO kõlbulikud, arvati, et me oleme liiga vaesed ja organiseerimatud OECD rikaste klubi jaoks. Kõik väljapool meid endid arvasid et see on võimatu ja ... eksisid. Kõik on võimalik, kui me usume, kui me tahame, kui me teeme põhiküsimustes õigeid otsuseid. Kui me jääme arengu(peetuse)algoritmi, et kasv 5% on juba üle meie võimete, siis selles

Me mõtleme praegu setuka kategooriates, mitte kosmoselaeva omas.

mõõtkavas on 3,9% tõesti tubli ... Mis asi? Võnge.

Pool kuningriiki ... majandusveduri eest

«Hobust! Hobust! Pool kuningriiki hobuse eest!» hüüdis Richard III Bosworth Fieldi lahingus (või vähemalt on W. Shakespeare, niimoodi kirja pannud «Richard III»). Nagu me teame, Richard hobust ei saanud, kaotas lahingu, kuningriigi ja elu. Ja kõik vaid selle pärast, et ei leitud õigel ajal hobust. Kiirust ja dünaamilisust.

Meiega võib juhtuda sama lugu, kui me ei leia enda ainuomast majandusvedurit (oeh, vedur on nii vanaaegne, et võtab pisara silma, pigem võiks see olla kiirendi, lennuk, kosmoselaev). Kuid majandusveduriga on see lugu, et me peame kõigepealt mõtlemist muutma. Me mõtleme praegu setuka kategooriates, mitte kosmoselaeva omas.

Tihti kuuldub hala, et meil pole turgu, tööjõudu ega investeeringuid. Tõsi ka või? See on tüüpiline vanamoodne mõttemudel. Mammutiküttide järglasena võin ma lisada ka, et mammuteid pole. Kahju, pean kana ja kalaga leppima. Olud muutuvad kogu aeg, kes vaid kord mõtleb, et nüüd on kõik korras, siis elu ütleb ... Eksisid! Jälle!

Koduturg on meil muidugi väike, sellega rallit ei võida, võiduks tulebki kogu maailma vaadata kui suurt turuplatsi. Kas see on liiga väike? Kui see on väike võib ju kosmoseprogrammidesse panustada, laiendada turgu näiteks asteroididelt toorme kaevandamise projektidesse. Tööjõudu pole saada? Mille jaoks ja millist tööjõudu? Odavtöödeks? Oot-oot, see pole ju käesirutus homsesse, see ongi vaid võnke enam-vähem püüdlik kordamine, mitte majandusvedur. Kes investeeriks? Keskkonda, mis toodab odavat pahna, odav(välis)tööjõuga, ei investeeri tõesti keegi või kui siis need, kes ise on arengurongist lootusetult maha jäänud.

Arengupeetuse investeering arengupeetusse. Kuid astenduva majanduskasvu eeldustega majanduskeskkond investeeritaks kindlasti. Lausa järjekorras seistaks. Vana, mageda tootlikkusega, majandusmudeli juures ongi see, et inimesi kes töötavad võrdlemisi madala palga eest ja teevad odavat toodangut (mida kõik võivad teha), siis inimvajadus kasvab pidevalt, kuigi jõukus ei kasva.

Ainuke võimalus ennast sellest lonkamisringist välja murda on muuta majanduse keskkonna profiili niimoodi, et tekiks ettevõtlustahe, ettevõtlusjulgus ja isegi ettevõtluskirg, see võimaldaks ettevõtjad tekitaksid juurde uusimaid ettevõtmisi.

Investeeringud? Kuskohalt raha võtta? Raha on maailmas küllaga, see lausa januneb heade projektide järgi. „Pisipehme" ega „Näoraamat" ei alustanud suurtest investeeringutest vaid nutikusest. Teie ei suuda? Miks? Lõpetame ära selle ninnu-nännu saamahimulise ümberjaotamise mentaliteedi, muudame mõttemudelit. Nagu kirjutas ÄP Iisraeli uuema aja trendidest, siis idufirmade riigi kultus paistabki Iisraelis silma kõikjal. Kas kujutate ette - idufirmade riigi kultus? Vahva. Kui riik otsib võimalusi, kuidas üha enam inimesi idufirmade heaks tööle panna ning kuidas müüa idufirmad maha hiljem, kui väärtus on suurem, siis see ongi vahva. See ongi hoiakute muutmise küsimus, olla ettevõtja on menukas. Olla ettevõtja ja mitte almuselunija. „Tunne, et sa pead tegema oma idufirma, poogitakse sulle külge sõjaväes ja ülikoolis ning ka emad saadavad võsukesed kodust välja sõnadega "mine ja ole edukas". (ÄP 12.03.19)

Ehk: " Mine ja idane! Ole ambitsioonikas!" võiks olla meiegi juhtlase, kuid juhtlausest üksi on vähe, selleks peab olema keskkond ja seda toetavad võrgud.

Kasvutu jagelemine ja kasvukas jagamine

Tänapäeval me kõik usume kasvu vajalikkust ja õige kah. Kasv on muutunud omaette religiooniks, kuid see pole alati niimoodi olnud. Y. N. Harari on välja käinud sellise ajaloolise vaatenurga kasvu, majandusseisaku ja uskumise korrelatsioonist, „Kui tänapäeval on kasv kõigi kinnismõtteks, siis uusajale eelnenud ajastul see inimesi ei huvitanud. Valitsejad, preestrid, ja talupojad eeldasid, et inimeste tootlikkus on enam-vähem muutumatu. Nad uskusid rikastumisse üksnes teiste inimeste arvelt ega näinud ette, et nende lastelaste elatustase võiks olla kuidagi parem „. „Kapitali oli vähe kuna laene oli vähe, laene oli vähe, kuna inimesed ei uskunud kasvu, inimesed ei uskunud kasvu, kuna majandus seisis paigal. Majandusseisak põlistas end seega ise."

Mõte, et kui usku ei ole, siis seisak põlistas ennast ise, jäi mind kummitama. Tundus kuidagi vägagi tänapäevane. Just see mõttekäik põlistab ka meie tänast edasi liikumise võimekuse või võimetuse. Kui me usume et 3,9% kasvu on hea saavutus ja kasv 5% on juba ülekuumenemine ning ... Tõesti, tõesti me ei suudagi rohkem. Pole usku, pole tegevust, pole tulemusi. Kuid 3+% pole perspektiivis mitte kasv, isegi mitte paigalseis vaid tagasilangus. Me võime küll enesele ära seletada, et meil läheb ladustamisel ja fotograafiasektoris hästi, kuid harilikult järgneb sellele Kodaki efekt.

Kuidas muuta mängu

Toome näite. Kasv 3+% on nagu kõrgushüppes oli rullhüpe saavutanud oma taseme lae. Valeri Brumel sai 1964. aasta Tokyo olümpiamängudel kulla tulemusega 2.18. kuid Mexico olümpiamängudel ... võideti võistlus uue hüppestiiliga, mängu muutnud hüppestiiliga: „Kõrgushüppes imponeeris ameeriklase Richard Fosbury kõiki kaanoneid pea peale pöörav tehnikauuendus, hüppamisviis , mida esimese kirjelduse järgi olümpiaeelsel talvel ei osanud veel ette kujutadagi. Fosgury oli oma nn. flopiga elektriseerinud pealtvaatajad ja hämmastunud treenerid. (...) Sportlase enda sõnade järgi olevatki teda sellisele hüppeviisile viinud halb koordinatsioon. Aga isikupärane kohmakus, kehalised võimed ja tahtejõud on kombineeritud nii, et tulemus on omamoodi leiutis.

Meiegi peame tehnikat muutma, oma „halva koordinatsiooni" uueks tehnikaimeks muutma.

Uut hüppestiili otsides

Nüüdisaegne majandus ei põhine karjapoisi- ega rullistiilil vaid flopil. Edukad hüppavad flopis, otsides üha uusi lahendusi. Esmapilgul täiesti pööraselt ebaloogilisi stiile. Tänapäeva edukad majandusmudelid põhinevad platvormidel. Kusjuures väga õhukestel platvormidel. Kuid ka see on tänane päev, homme on see ärimudel vananenud ehk meil tuleb ehitada ülehomset, see, kes ei ehita ülehomset ei jõua esimesena homsesse. Elementaarne.

Nagu kirjutas Harari: „21 sajandialguses on arengu rong taas jaamast väljumas ja arvatavasti on see viimane rong, mis peatusest Homo sapiens veel lahkub. Need kes maha jäävad, ei saa kunagi teist võimalust. Et kindlustada istekoht selles rongis, peame aru saama 21 sajandi tehnoloogiast, eriti aga biotehnoloogia ja arvutialgoritmide mõjust. Need mõjud on palju võimsamad kui omal ajal aurumootor ja telegraaf ning neid ei kasutata üksnes toiduainetes, tekstiilis, sõidukite ja relvade tootmiseks. 21 sajandi peamiseks tooteartikliteks saavad kehad, ajud ja meeled. Lõhe nende vahel, kes oskavad kehasid ja ajusid toota, ning nende vahel, kes seda ei oska, on mitu korda suurem, kui Dicensi Inglismaa ja Mahdi Sudaani vahel. See kujuneb koguni suuremaks kui erinevus Homo sapiens´i ja neandertallase vahel. Arengu rongi pardal olijad omandavad 21 sajandil jumaliku loomis- ja hävitamisvõime, samal ajal kui jaama maha jääjad seisavad silmitsi väljasuremisega."

Vaat selline lugu. Võib osutuda eelnevast tulenevalt, et kui me ei oska sellele tulevikurongile hüpata, oleme ise vananenud algoritmid. Kuid, kas me seisame tulevikurongi oodates üldse õige platvormi ääres?

Lehvitades tulevikurongi sabatuledele?

Kui me vaatame selles perspektiivis, et tulevikuarenguid veavad üha suureneva kiirusega geenitehnoloogia ja arvutialgoritmid (Moore´i seadus) ning kasvu vajalikusse ja loovuse võitu, siis sinna me peaksimegi panustama. Sellise keskkonna loomina on Dr Riigi püha kohustus maa ja rahva ees. Sellest vaatevinklist lähtudes tundub pidukondade jagelemine selle üle, kas tõsta ühtedele maksu, et anda teistele ja niimoodi tulevikumootori kütus ära raisata, täiesti kohatu. Lausa jaburana.

See on aegunud algoritmi tase. Kõik see, mis meil jääb homsesse keskkonda panustamata, mõjutab meie eduvõimalusi (ja ka kulutamisvõimalusi) tulevikus. Me ei saa tulevikku eirata, me saame olla kas selle eesotsas või siis tagaotsas (mõlemas mõttes). Kuid miks me siis teeme otsuseid mitte tänasest teadmisest ega homsest vajadusest lähtudes vaid paarikümne kohati lausa poole sajandi vanusest olukorrast lähtudes? Seda fenomeni on uurinud põhjalikult H. Rosling. kes oli aastakümne jooksul esitanud sadu faktiküsimusi vaesuse ja rikkuse, rahvastiku kasvu, sündide, surmade, hariduse, sugude, vägivalla, energeetika ja keskkonna alal tuhandetele inimestele. Tegemist oli hästi dokumenteeritud faktidel põhinevate „vaidlemiskindlate" küsimustega. Üllatuslikult oli enamiku inimeste tulemused kehvakesed. No lausa nirud. Rosling esitas küsimuse „Kuidas on üldse võimalik, et enamik inimeste tulemused on šimpanside omadest hullemad? Halvimad juhuslikest vastustest?" .

Ilmnes, et inimeste teadmised (sh. isegi Nobeli preemia laureaatidel) olid vananenud. Nad vastasid kasutades aastakümnete taguseid teadmisi, mis teatavasti kiirelt arenevas maailmas enam paika ei pea. Pole just kiita olukord. Tegelikult murettekitav.

„Tundsin ahastust ja muret, et inimestel oli maailmast nii vale arvamus. Kui kasutate oma auto GPS-i, on oluline, et see lähtuks õigetest andmetest. Te ei usaldaks seda, kui see juhendaks teid, aluseks hoopis mingi teise linna kaart, mitte selle oma, milles te asute, sest teaksite, et jõuate valesse kohta. Kuidas siis saavad ja poliitikud lahendada globaalseid probleeme, kui nad tegutsevad valede faktide alusel? Kuidas saavad ärimehed langetada oma organisatsioonide seisukohalt mõistlikke otsuseid, kui nende maailmapilt on peapeale pööratud? Ning kuidas saab oma igapäevaelu elav inimene teada, milliste probleemide pärast muretseda ja pead murda?". Eks ole, kuidas siis? Mis sellest tulemuseks võib olla? Kui me ootame vananenud sõiduplaani järgi vales jaamas, siis me jääme rongist maha.

Teel värkstoast värkvõrku

Mäletan tudengiaega, kui mustvalge sahisev ja virvendav Soome televisioon näitas majavärvi reklaami, mis kestvat isalt pojale. Uhke värk. Isad andsid oma tööoskusi, ilmatarkusi ja värkstubasid edasi oma lastele, elu kulges aeglaselt.

Tänapäeval küsib tark isa pojalt, et „Pojake, kas sa oleksid nii hea ja seletaksid mulle selle äpi/arvutiprogrammi/droonikasutusjuhendi ära". Seda küsimust esitavad muidugi vaid väga targad vanemad, teised jäävad elust maha.

Ka need poliitinimesed kes ei küsi arvamust valdkonnaspetsialistidelt, jäävad ajast maha. Kahjuks jääme siis meie ka. Maailm on muutunud pööraselt kiireks, kuid kohati tahame ikkagi teha otsuseid nagu värkstoa pidaja. Kuid kui meie tulevikumootorid on konkurents, geenitehnoloogia ja arvutiteadus, siis peame oma tulevikuvõimalused lahti mõtestama läbi nende majakate. Ja kuigi teadusasutused ja mitmed erialaliidud on lugematu arv kordi küsimuse nii tööjõust, haridusest kui arenguperspektiividest ülesse tõstnud, siis on see jäänud hüüdja hääleks kõrbes. Nüüd oleks päramine aeg see vajakajäämine korvata, eilne väär pöörata homseks väärtuseks. Teema vajab arutamist ja lahendamist, kui riiklikult tähtis küsimus.

Miks riiklikult tähtis?

Tegemist on eksistentsiaalse küsimusega. Sel ajal, kui meil jageldakse kirglikult mingite banaalsete olmeküsimuste üle, pole me märganud, et seisame vale platvormi ääres, me ei seisa eksponentsiaalse arengu platvormi ääres.

Ups! Vaadake ringi, see polegi platvorm, see on vana rongiajami perroon. Isegi perroon on vale. Tulevikurong väljub hoopis teisest jaamast. Platvormide maailmas seista perroonil tähendab, et kasvu ei ole, kasvu ei tule. Ei tule lahendust tööjõu puudusele, noorte ja vanade harimisele, teaduse rahastamisele, keskkonnasäästlikule energiatootmisele, ravijärjekordadele, õpetajate, tervishoiutöötajate, päästjate palgaprobleemile ja pensionidele. Oodates vales jaamas, oleme jamas. Suures jamas.