Majandusanalüütik pensionireformist: mitte pensionireform, vaid astmelise tulumaksu edasiarendus ja vaesuse ümberjagamine

 (128)
Pensionisammas
pilt on illustratiivneFoto: Sven Arbet

Valitsuse kavandatav penisonireformi kava on jälle üks nendest lineaarselt järelmite, mitte põhjustega tegelevatest reformidest.Õigemini polegi see pensionireform, vaid kaudnimi astmelisel tulumaksu edasiarendusele. Pensionitega tuleb tegeleda, kuid pakutav ei ole mitte Eesti majanduse ümberkorraldamine edukaks rahamasinaks, vaid vaesuse ümberjagamine, kirjutab majandusanalüütik Peeter Tammistu.

Muidugi, lahendust tulevikuks on vaja, kuid esitatud kava on jälle üks neid lineaarselt järelmite, mitte põhjustega tegelevaid reforme. Õigemini polegi see pensionireform, vaid kaudnimi astmelisel tulumaksu edasiarendusele

Me elame kiirel ajal mil infot on üha rohkem, kuid süvenemisaega ikka vähem. Ülikiire pildisähvatus ja sõnatolm on vahendid, mis kujundavad meie arusaamisi automaatrežiimil. Selline keskkond on kenaks toitelavaks illusionismile, mille käigus mõisted märkamatult muudavad oma tähendust. Teate reklaamlauset: „Me muudame maailma …“, kuid meie ei muuda maailma, meie muudame sõnade tähendust, nihutame sõnu.

Targad inimesed on öelnud, et kõne on meile antud oma mõtete varjamiseks. Sõna jõudu teadsid juba meie esivanemad, ega nad muidu kasutanud kaudnimesid nagu hallivatimees, võsavillem jne. Oli kuidagi julgem. Muidugi, kõik sõnad on ühiskondlik kokkulepe. Kui hakatakse kokkulepet nihutama , näiteks nimetama vigurdamist väärikuseks, punast siniseks, on ühiskond raskustes.

Seotud lood:

See on umbes samasugune olukord nagu vasak- ja parempoolse liikluse koostoimimisel. Londonis on kahe süsteemi kokkupõrge lahendatud jalakäijatele nii, et ülekäigukohtadel on sillutisele kirjutatud, kuhu poole enne tänava ületamist vaadata. Londonlased ise naljatavad, et kirjad ilmusid siis, kui saja tuhandes turist auto alla jäi. Lihtsalt kui meeldetuletus, et vasakpoolne liiklus tähendabki vasakpoolset liiklust. Seepärast peaks jääma sõnade tähenduste kui ühiskondliku kokkuleppe juurde. On lihtsam ja mugavam. Ka turvalisem. Meie seda ei usu, elame kaudnimede, eufismide ja sõnavabanduste maailmas. Oleme sellega harjunud nagu inglased vasakpoolse liiklusega ja lausa naudime sõnanihutamist. Te ei usu? Paar tootenäidist elust enesest.

Mitte pensioni vaid tulumaksu reform?
Meie demograafia ja lineaarse majandusmudeli juures ei peaks rääkimagi paarikümne aasta pärast pensionist tänases mõistes. Neid lihtsalt pole. Dr Riik peaks lihtsalt ütlema, et tehke igaüks, mida suudate. Tehke ise. Võib-olla ongi uus kava sellest mõttest lähtuv? Varjatult.

19.01. 2017 Ärilehest loeme, et valitsus otsustas minna edasi vanaduspensioni muudatustega, muutes pensionivalemitki. „Lisaks paindlikule pensionile ja alates 2027. aastast pensioniea sidumisele oodatava keskmise elueaga, hakkab I samba pensioni suurus edaspidi sõltuma töötatud ajast.“ No tore, mingi liikumine vähemalt. Mõnus, kuulad ennastupitavat trummipõrinat ja tundub, et oled osaline mingi suures ettevõtmises. Kui süvened, saad aru, et tulemuseks on hulk nihutatud sõnu ja … tühjad pihud.

Väärikus, solidaarsus, ühendav on saanud täiesti uue

Nii võikski öelda: astmeline tulumaks 2.0. Oleks väärikas ja kõigile aru saadav.

mõiste. Selline lahendus siis meie arengule, õigemini arengupeetusele. Muidugi, lahendust tulevikuks on vaja, kuid esitatud kava on jälle üks neid lineaarselt järelmite, mitte põhjustega tegelevaid reforme. Õigemini polegi see pensionireform, vaid kaudnimi astmelisel tulumaksu edasiarendusele, mis pole astmeline tulumaks ehk tulude ümberjagamise riiklik kava, mis ongi astmelise tulumaksu järgmine faas.

Nii võikski öelda: Astmeline tulumaks 2.0. Oleks väärikas ja kõigile aru saadav. Põhimõte on ju häbematult lihtne: kõik kes panustavad pensionifondi saavad tulevikus solidaarselt suveniirtabureti. Solidaartaburetid on natuke küll kipaka disainiga, mõni ühe, mõni kahe jalaga (kolmas jalg tuleb ise juurde osta), teine jalg on tunduvalt lühem kui esimene.

Kasutusvalmiduseks tuleks kõigil veel kõvasti panustada. Sellise taburetiga, vabandust, pensioniga pole keegi rahul, ei need kes loodavad Dr Riigi peale, ei need kes iseenda peale. Dr Riigi põhimõtteline viga on selles, et panustame oma aega ja ressurssi valedesse eesmärkidesse. Me peame tegema kõik, et hambatiku väärtuses panustaja saaks panustada vähemalt söögilaua ja nelja tooli jagu, siis oleks tegemist väärika reformiga. Kuid teha reformi põhimõttel, et lõhume elutoakarnituuri hambatikkudeks … ei ole väärikas. Jah, pensionitega tuleb tegeleda, kuid pakutav ei ole mitte Eesti majanduse ümberkorraldamine edukaks rahamasinaks, vaid vaesuse ümberjagamine. See mõtteviis iseenesest on vale ja tulemus on kehv. Ükski ilus sõnajada ei aita peita kolepilti. Tulemus - vaid nihutatud ilusate sõnade jada.

Paheline nihe
Kuid eriti paheliselt on sõnad läinud nihkesse mõttepojukese juures, et: „Niisamuti peaks reformi jõustudes saama inimene ise valida pensionile mineku ea, saada pensioni osaliselt, lasta endale pensioni maksmise peatada ja sobival ajal uuesti jätkata.“ See on ju selge mõnitamine (või on pensioni mõiste muutunud?), et me saame „ise valida pensionile mineku ea“. Veelkord, kui Eesti ei vali eksponentsiaalset arengumudelit, siis mingit pensioniea valikut ei ole, tuleb töötada kuni jalad ees välja kantakse. Elementaarne. Dr Riigi viga on selles, et ei nähta üldpilti, keskendutakse vaid üksikutele momentvõtetele.

Kaduvväike III sambasse investeerimine on ju seepärast, et liigset raha inimestel pole.

Häbitu vassimine toimub ka kui räägitakse I&II sambast korraga. Kiirustades, et pole lugu, kui I sammas läheb aastapõhiseks, siis on II samba aluseks on palganumber ja III sambasse võib igaüks maksta just niipalju kui süda lustib.

Kaduvväike III sambasse investeerimine on ju seepärast, et liigset raha inimestel pole. See on sama nagu Marie Antoinette, kes soovitas näljastel saia süüa, kui leiba pole. Teatavasti lõppes tema hämamine halvasti. Giljotiiniga. Sammaste liitmine on puhas hämamine.

Sambad on erineva raskusastmega. Võin tuua hiljuti kuuldud näite elust enesest. Sõber käis just „pinsi“ vormistamas ja üllatus, et on elu aeg olnud hea palga peal, maksnud kõiki sambaid ja üllatuslikult andis II sammas lisa u 60 EUR/kuus. Niipalju siis palgakompust, see mõjutab väga vähe „pinsi“ suurust, eriti kui arvestada, et meie näitel on tegemist kõrgepalgalisega.
Edasi arutades ilmnes, et II sammas moodustas vaid 6,5% tema pensionist (IIIs 3,5%). Seega nihutada sõna, et töötasu põhiste pensionide asendamine ajasambaga ei muuda suurt midagi, sest II sambast saate vastavalt palgale, on see eksitamine. Ütleme nii, et kodanik oli pahane mitte muutuse üle, vaid selle üle, et tema enese rahvaesindajad teda tobuks pidasid. Õigusega oli pahane. Toodet, isegi sooja essu, tuleb osata müüa. Veenvalt. Ka kehvasid sõnumeid tuleb osata müüa. Lihtne. Tuleb lihtsalt öelda, et meie, maksjad, oleme solidaarsuse viimane päästepaat. Täpselt nii nagu olime päästepaat 90ndatel. Kuid öelda selge näoga, et me võtame edukatelt, see pole ju midagi … See ei ole väärikas ega solidaarne ega sidusust loov. See on närune.

Kotkas on maandunud
Oleme teinud läbi vägeva lennu: kahekümne aastaga nullist loonud midagi, mis juba meenutab pensionisüsteemi. Ja kahekümne aasta pärast oleme praktiliselt tagasi 90ndate alguses. Oleme tagasi, kuid nooruslik entusiasm on asendunud vanadusliku kavalusega. Meie positsioon on kaitsepositsioon. Kui me ründepositsioonile ei asu, majandust eksponentsiaalsesse mudelisse ei vääna, siis meie pensionikotkas mitte ei maandu, vaid kukub alla. Tuleb panustada lendu, mitte allakukkumisse.