Majandusanalüütik: piinlikud valitsusladviku vaidlused ehk kuidas JOKKist sai POKK
Mõned teemad, millest tänapäeval arutame, tunduvad kummalised. Oleksid nagu igavikulised väärtused, mis on tsivilisatsiooni ja majanduse alustugedeks, kuid … Te ei peaks ju tervemõistuslikuks viisakas seltskonnas arutada, kas naabrile nuiaga äsada või lihtsalt „lammoonekas“ pähe kukutada. Koos juriidiliste nüansside ja detailsete põhjendustega? Peaksite sellist arutelu pidavaid tüüpe kas poolearulisteks või kriminaalideks? Muidugi.
Kuid vaidlust teemal, kas Dr Riigi tasandil kokkulepitu on Dr Riigile, kui lepingu osapoolele ja garandile täitmiseks, peetakse üllatuslikult juba täiesti loomulikuks.. Kas üldse saab selle üle vaielda? Vana hea ausõna ja kokkuleppe sisu ja vorm on ilmselt läinud nihkesse. Nüüd me siis vaidleme selles nihestunud maailmas, kas valitsusel on õigus „oma“ poliitikat ajada? Kas valitsusel on õigus rohmakalt, kiirustades, mõjuanalüüsita, turuosalistega kooskõlastamata, kobarülesõite sooritada? Küsimused ise on valed. Kõik vaidlevad, kuid vaidlevad kõrvalküsimustes, jõudmata põhiküsimuseni. Kuid põhiküsimus on selge: kas kokkulepped on täitmiseks?
Õiguskantsler on oma asjatundliku seisukoha kobara osas juba välja öelnud. Tore, see selgitas asja, kuid ainult neile kes aru tahtsid saada. Siinjuures jõuame ehmatava tõeni, meie poliitinimesed (sh seadusandjad) ei valda seaduste mõtet ega nende koosmõju. Nad valdavad vaid „oma õigust“. Eriti ehmatav on kui riigikogu saadik tõsimeelselt üllatub, miks õiguskantsler ometi õlle hinda kaitsma tormas? Uskumatu.
Ühiskonnaõpetuse kursuse läbinud koolijütski teab, et õiguskantsler, ei „kaitse õllehinda“, ta kaitseb printsiipi, meid kõiki. Kaitstes põhiseadust kaitseb ta meid. Ta kaitseb isegi neid, kes põhiseaduse väärtusest aru ei suuda saada. Poliitinimeste kommentaarid olid šokeerivalt asjatundmatud. Kuid kõige šokeerivam on see, et needsamad inimesed istuvad päevast päeva riigikogus ja teevad seadusi. Milliseid? Millise kvaliteediga? Jah, härra ministris arvab klassik, et : „Vastab kahtlemata tõele, et mõned riigiametnikud on ebakompetentsed, aga kindlasti mitte nii ebakompetentsed, et mõni poliitik oleks võimeline märkama. Hoopis parem mõte oleks see, kui riigiametnikel oleks õigus kõrvaldada poliitikuid ebakompetentsuse pärast, kuid selline asi on kahjuks ülimalt ebatõenäoline, kuna tühjendaks sisuliselt kogu Alamkoja, kõrvaldaks kogu valitsuskabineti, tähendaks demokraatia lõppu ja vastutustundliku valitsemisajastu algust.“ Nagu aru saate, pole see võimalik. Seepärast püüame poliitinimesi vähemalt õpetada.
Au, väärikus, kokkulepetest kinnipidamine, peaksid oleme need väärtusmajakad, mille abil ka kõige pimedamast tihnikust välja saada. Kui need majakad asendatakse juriidilise äraseletava sõnavahu virvatulukestega, siis oleme lootusetus seisus.
Kelle vabariik, kelle õigus?
Meil on üks ja ainumas järjepidevuse alusel toimiv Eesti Vabariik, meil ei ole Reformierakonna Eesti Vabariiki, ega Keskerakonna Eesti Vabariiki, ega Sotside Eesti Vabariiki. Kui tegemist on ühe isikuga, siis on ka tema eelnevad lubadused, kohustused ja kokkulepped siduvad ning nende muutmine võib toimuda vaid osapoolte kokkuleppel. Kui füüsiline isik taganeb kokkulepitust, siis kuidas me teda nimetame? Petis. Sama ka juriidilise isikuga. Kas uuel valitsusel on õigus ajada „oma“ poliitikat? Loomulikult, kuid õigustega on alati kaasas kohustused. Antud juhul oma poliitika teostamise õigusega kaasas kohustus järgida EV kehtivaid seadusi (sh põhiseadust), häid tavasid, Dr Riigi poolt võetud kohustusi ja sõlmitud kokkuleppeid. Uus valitsus ei alusta tühjalt kohalt, ei asuta uut vabariiki, vaid jätkab juriidilise isiku Eesti Vabariigi, järjepidevusel põhinevat tegevust. Valitsuse „minu õigus“ ei ole valitsuse absoluutne õigus, vaid meie kõigi õigus kindlustundele. See ongi majakas, mis meid õigel teel hoiab – kokkulepitust tuleb kinni pidada. Isegi kui raske on. See on ühiskonna kindlustunde ja usaldusökonoomika aluseks.
Tegelikkuses oleme oma upsakuses ja lapsemeeles ajanud mõned lihtsad põhimõtted juriidiliselt nii keerukateks, et ise ka ei saa enam aru, mis on õige mis vale, mis juriidiliselt õigeks seletatud vale. Kunagi ütles president Lennart Meri, et Eestile on kombeks üks president korraga. Ilusti ja täpselt öeldud. Elegantne. Sellest ütlusest lähtudes eeldan, et meil on ka üks Eesti Vabariik. Me oleme ka EV loonud selleks, et luua meile kindlustunne. Kindlustunne tekib sellest, et me võime usaldada teist inimest, firmat, riiki. Tekib omamoodi usaldusökonoomika. Usaldusökonoomika põhineb sellel, et Dr Riik, see üks ja ainumas, määrab pikemaajalised mängureeglid, mille tõttu turuosalistel on võimalik kindlustundega teha oma investeeringuid ja luua töökohti. Kõlab ju kenasti? Seadus ongi ühiskonnas olev kokkulepe ja kindlustuspoliis asjade ajamiseks. Kokkuleppeid on võimalik muuta, olude järsul muutumisel, kuid kokkulepe on osapooltevaheline leping, seda ei saa muuta ühepoolselt. Ühepoolne lepingu muutmine on lepingu rikkumine. Valskus.
Uus poliitika: JOKK-ist POKK-iks
Viimane vahtkonnavahetus toimus „oma poliitika“ järje peale saamiseks ääretult ebameeldival ajal. Kidurate valikute ajal, järgneva aasta eelarve oli koostatud eelneva vahtkonna poolt. Pooluute tulijate „oma poliitika“ järje peale saamine vajas aga kibekiireid lahendusi. Muidugi, ega siis võimule ei tuldud selleks, et „vainlase“ poliitikat ellu viia. Muutmist vajas nii riigieelarve seadus, kui ka rida maksu ja muid seaduseid. Inimlikult on mõistetav soov pärast pikka pingiund kõik uneletu kohe tõeks teha, kuid kehtivad seadused ja tavad on risuks ees. Segavad.
Kõik seepärast, et valitsustreeningut on vähe, kogu see aastaid allasurutud „mina“ ja „minu kui tugevama õigus“, lõi täies jõus paheliselt õitsele. Võiksime ju mõelda, et mis see meie asi, las rahmeldavad seal üleval, aga …
Puudutab meid küll, kui me laseme Pilvepiiril omaette, kontrollimatult, kriitikavabalt sehkendada, JOKK skeeme edasi arendad POKK süsteemideks, siis ei ole meil varsti enam milleski sõnaõigust ega kaasarääkimist. Nagu nüüdki näha oli, said ettevõtjate liidud kaks tööpäeva arvamuse avaldamiseks. Naeruväärne. Terved majandusvaldkonnad, millised olid teinud oma investeerimisplaanid vastavalt ühe Eesti Vabariigi loogikale, lähtudes seadustest, kui lepingutesse Dr Riigiga, leidsid ennast järsku hoopis teisest Eesti Vabariigist. Tulemus: raha, nii meie, kui turuosaliste raha, põleb jälle heleda leegiga. Milleks? Lõbust? Rumalusest? Ei tea. Seadused, kui ühiskondlikud kokkulepped ei ole ärapeetud jõulukuuskede põletamine linnapargis, vaid reaalsed investeeringud ja töökohad. Pealegi, kui me siinkohal oma arvamust ei ütle, siis jääbki nagu vanaema Marie ütles, poliitinimestele „halb mood juurde“.
Sõja põhjusest ja ajendist
Sõjas alustamiseks on vaja kahte asja: põhjust ja ajendit. Sama kehtib ka meie juhtumi puhul. Ärgem olgem lihtsameelsed, põhjus maksudega sehkendamiseks on väljalubatud „heategude“ rahastamise vajadus, kõik muud jutud on pelgalt selle õigustamine ehk ajend. Ega poliitika ei muutu niisama, et teeme plaani, kuidas paremaid majandustulemusi saada, usaldust ühiskonnas suurendada, meil on poliitika kelleltki raha äravõtmine, teistele andmine ja mis veelgi halvem ühiskonna lõhkumine läbi vastandumise, vaenlase kuju leiutamise.
Meil on viimasel ajal selleks kujunenud alkoholitööstus. Hea lihtne peksta ja maksustada, kes teda ikka kaitsta julgeb. Argpükslik aga mugav. Vaenlane on loodud ja seda materdatakse ilma tagajärgedele mõtlemata. Nagu revolutsioonilised madrused oleks tõusnud karskuse barrikaadidele ja hüüavad „pekske raiskasid!“ Kuid revolutsioonidega tuleb olla ettevaatlik, teatavasti on revolutsioonidel kombeks hakata õgima omaenese lapsi. Selle loosungiga võib mitte ainult majandusharu hävitada, vaid ka enesele näppu lõigata nagu näitas erakondade populaarsusreitingu tervelt kolmandikuline langus viinavõitluse eestvedajatele. Rahvas on meil vaikne, kannatlik, kuid lollusi ei salli, kaalub asjad läbi ja karistab ära. Vaikselt. Ilma barrikaadidele ronimata.
Maksud on ühiskondlik kokkulepe, mitte „valitseja“ suva. Kui me aktsepteerime sellist Pilvepiiri omavoli ühe majandusvaldkonna kallal, siis mis või kes võib olla järgmine vaenlane? Arvate et liialdan? Ei ühti, eelmine Pilvepiir rõhus lisaks vaenlase kujule pahedega võitlemisele. Kui eelarvesse raha vajati, tekkis kohe ka pahe, mida maksustada. Asi muutus groteskseks siis, kui isegi mootorikütus, see majanduse teine vereringe, kuulutati paheks. Mis siis veel? Uus Pilvepiir leidis, et gaas on paha-paha, paneme aga maksu juurde. Meie vaikime … kuni reitinguuuringuteni? Järgmiseks … Ei tea. Kui me sellisele vaenlasekuvandi mänguga kaasa läheme, siis oleme varsti kõik pahelised vaenlased. Kuid põhiline pahe meie kultuuri ja poliitikaruumis on hoopis kokkulepete rikkumine. Maksu alla see pahe! Kohe.
Õppimine
Õppimine teiste vigadest ja õppimine enese vigadest. Soomlased näiteks õppisid enese vigadest. Mängisid mingi aeg paadimaksu kehtestamise mõttega, kuid said aru, et sellisel juhul registreerib suur osa omanikke oma paadid meil. Sellega seoses jäävad nad ilma mitte üksnes loodetud kasust, vaid toodavad ka kahju, kuna kogu laevastiku teenindamisest tulenev tulu ja töökohad valguvad Eestisse. Said aru ja jätsid maksu kehtestamata.
Nüüd meisterdavad nad kavalat plaani, kuidas oma „ lahjakoli“ enese juures müüa, meid puhta kuivale jättes. No vanem ja kogenum demokraatia ju. Õppinud. Maksustamine on „triki värk“, sest ei puuduta mitte ainult maksustavat valdkonda, vaid ka sellega külgnevaid valdkondi. Hiinlased arvutasid kultuurirevolutsiooni ajal välja kui mitu riisitera sööb iga varblane ja said kolossaalse viljakoguse. Seega vaenlane, näljahäda peasüüdlane oli leitud. Mis muud kui tuli hävitati ja hävitatigi. Hiinaliku mastaapsusega. Kindlal ajal läks kogu miljard inimest välja panne ja kastruleid kokku taguma, mille tulemusena hirmunud linnud maanduda ei usaldanud. Lendasid kuni kukkusid surnult alla. Miljonid. Mägedena. Vaenlane oli hävitatud. Vili ka. Tulemuseks oli endisest suurem näljahäda, sest tasapinnaline poliitmõte ei arvestanud, kui palju varblased kahjureid hävitasid. Surnud varblane teadagi kahjureid ei hävita. Ühe lüli hävitamine looduses/majanduses toob kaasa ka teise lüli kuhtumise. Kõik on kõigega seotud, rahavood, maapoed, turism, toitlustusasutused jne. Hiinlased targad inimesed oskasid sellest eksirännakust õppida, meie …
Kas meie Pilvepiir tahabki üldse midagi õppida? Või mõnuleb mogrimärdilikus iseenese tarkuses? Mind on ikka hämmastanud meie poliitinimeste suhtumine audiitoritesse. Mida muud siis riigikontroll ja õiguskantsler on – audiitorid. Hindavad nemad ju Dr Riigi tegevuse õiguspärasust. Kas te kujutate ette, et firma „viies vint“ teataks audiitori aruande kohta, mis sisaldab märget, et firma tegevus ei vasta seadustele ja headele raamatupidamistavadele, et hinnang ei kõlba kuhugi, on liiga juriidiline, kapseldunud, ei lähtu üldistest huvidest, ei näe laiemat pilti? Ei kujuta? Loomulikult, see on mõeldamatu, kuid riigikogu arvamuse avaldusega riigikontrolli auditite suhtes kogeme me ju pidevalt sellist suhtumist. Suhtumist, et meie teeme nagu tahame. Mis nad kidisevad, ärgu segagu. Meie valitseme. Aga asjata, neid tasuks tänulikkusega lugeda ja poliitika parandamise aluseks võtma. Õppida.
Nüüd on samasse seisu sattunud õiguskantsler, kelle seisukoht Pilvepiiri seadusmuudatuste kohta oli juriidiliselt täpne ja tabav. Reageeringud? Seda oli kurb kuulda. Või millist arvamust võiks kuulda neilt, kelle esindajad tunnevad lausa uhkust leppemurdmisest: „Loomulikult mõjutab alkoholiaktsiisi varasemalt kokkulepitust kiirem tõstmine alkoholitootjate tegevust (…) ." Mina ei usalda inimesi kellel on varasem kokkulepitu ja siis järsku uus kokkulepitu, see on autu. Kindlasti leitakse selliste tegude eesmärkides midagi „head“ põhjendused, kuid head ei tohi teha valskusega, seadusi, häid tavasid, tervet mõistust ahistades. Kiirkorras nagu hädatapuga. See, et Pilvepiiril moodustati uus vahtkond ei muuda igikestva EV olukorda erakordseks. Valisite lihtsalt vahtkonnavahetuseks kidura aja. Polnud külviaeg, oli külmaaeg. Nii, et kannatage kõigepealt külviajani ja sealt lõikusajani. Seni peate läbi ajama käepärasega.
Nüüd siis on õiguskantsler oma tuumaka sõna öelnud, meeldib see meile või mitte, kuid väga õpetlik. Nüansirohke nagu öeldud, et sotsmaksu alandamise (alandamine 1% oli muidugi tobedus) ärajätmine pole põhiseadusvastane ja lahja alkoholi aktsiisi tõus on põhiseaduse vastane. Ja nii ongi, see on juriidiline kokkuvõte, kuid oma olemuselt on mõlemad kokkuleppe rikkumised. Inimkeeli seletades on vahe selles, et ühel juhul on püksi lahistatud tumedas ülikonnas, teisel heledas. Viimane on märgatavam, kuid haisevad mõlemad.
Seaduskuulekuse errosioon
Poliitinimeste mõistmatus tekkinud olukorrast peegeldab ka lausekatke koalitsiooni arutelul peale õiguskantsleri seisukohavõttu. See oli umbes selline et „me ei muuda midagi, me ju arutasime vastuolu võimalust enne seaduse esitamist, kuid leidsime et …“ See lause näitab, et tegelikult oli teadmine, vähemalt tugev kahtlus, et see tegevus ei ole seadustega kooskõlas, olemas juba algselt. Kuid teadmine ei peatanud seadust rikkumast. Vastupidi, otsiti sobivat tõlgendust, et seadusrikkumine ikkagi toimuks. Kuid seadusandja ise ei tohi mingil juhul olla helde tõlgendaja, vaid lähenema seadustele väga konservatiivselt, eriti kui see puudutab tema enda tegevust. Riigikogu peab ju olema meile kõigile ju eeskujuks seaduskuulekuse osas. Nemad ju on Seadustegijad. Millist eeskuju siis ülejäänud sellest saavad, et rikume ka? Piinlik eeskuju.
Laevaehitus … jälle
Me imetleme edukaid ja kuulsaid inimesi. Õhkame, kuidas nad nii edukad on olnud? Tegelikult elab enamik neid lihtsate põhimõtete järgi. Warren Buffetist räägitakse, et ta oskab kahe minutiga eitavalt vastata pakutud investeeringule või kahe päevaga sooritada hiigeltehingu. Müstika? Ei, põhimõtted ja visa valmisolek asjades mida vallatakse. Ise meeldib tal öelda et „ Noa ei alustanud laeva ehitamist siis, kui vihma juba kallas.“ Tegemist on inimesega, kes on valmis tegutsema. Tegutsema, sest ta on valmistunud tegutsemiseks, mitte ilukõnedeks, kuidas ta maailma paremaks tahab teha. Isegi maailma suudab ta paremaks teha, kavatsedes peale väikeste eraldiste kolmele lapsele jätta 99% oma varandusest heategevuseks. Vaat selline põhjalik ja isetu valmistumine. Meil … Meil oskas eelmine vahtkond vaid otsida põhjusi, kuidas mitte midagi muuta peale pahede leiutamise ja nende maksustamise. Uus vahtkond on tegutsemistahet täis, kuid ilmnes, et osati istuda 3,5 viisaastakut opositsioonipingil ja … vihma juba valas, kui nemad metsa puude järgi jooksid. Sellest ka rabelemine.
Lahingureeglid
Olen alati olnud arvamusel, et ettevõtjatele tuleb anda selged ja kindlad „lahingureeglid”. Olgu need reeglid kasvõi … väga „essud”, ettevõtja oskab nendega kohaneda ja areneda, planeerida oma tegevust rahavoogusid ja investeeringuid. Kuid neid „lahingureegleid” ei tohi dr Riigi poolt oma suva järgi muuta. Isegi mitte näiliselt õilsatel eesmärkidel. See on pahatahtlik ja ühiskonna ressursse raiskav. Lahingus nähakse ette tegevuse reeglid: näiteks tohib relva kasutada vaid vormis vastase vastu. Kui tulistatakse tsiviilkodanikku on tegemist sõjakuriteoga. Ja kui kehtestatakse reegel, et täna võib rünnata vaid sonidega meeskodanikke, siis sandaalides naisi ei tohi teps mitte rünnata. Kuritegu ju.
Sama ka majanduses. Regulatsioon ja nende kehtivuse aeg on ühiskondlik kokkulepe, kokkulepe dr Riigi ja turuosaliste vahel. Kokkulepetest peetakse kinni.
