Poliitlubadused on nagu suur kolahunnik, millel puudub terviklik toode. Kuid just seda me vajame. Keskkonda, milles inimestel on hea elada selleks et oma võimeid kõige paremal moel rakendada. Kõik muu tuleb ise. Arveametnikuna ütleksin, et keskkond (ehk toode) peab olema selline, mis võimaldab rohkem intelligentset tööd teha ja seeläbi tööviljakust tõsta. Alles sellelt raamilt saame rääkida tervishoiu ja muu hoiu parandamisest. Kui andmisest rääkida, siis vast oleks kõige mõttekam võimaluse andmine noortele. Mõttepojukesel, et noortele peredele tuleks anda võimalus kodu soetamiseks riigi käendatava eluasemelaenuga ning seda ilma kohustusliku omafinantseeringuta on jumet. Just sellest kõik algab – oma kodust. Kuid seegi on vaid üks irdtükk, mitte toode.

Seistes selle kolahunniku kõrval on meel nukker, ei ole millegi vahel valida peale kurjuse ja majandusloogika mittemõistmise. Kas selline „kombo“ tuleb mõttelaiskusest? Mugavusest? Tüdimusest? Või meie alahindamisest? Vaatan seda kolahunnikut ja meelde tuleb äsja Heurekast loetu, et Inimese eellane Homo erectus suri värske uuringu kohaselt välja lihtlabase laiskuse tõttu. Kuidagi tuttavlik tundub tõdemus, et kuigi inimeellastel oli ligipääs kvaliteetsele materjalile, valmistasid meie eellased tööriistu ikkagi suvalistest ettejuhtuvatest materjalidest. Kaljudel, leidus küll ohtrasti kvaliteetset materjali, millest tööriistu valmistada, ent meie eellane lihtsalt ei vaevunud kõrgemale ronima või kaugemale kõndima. Rahulduti käepärasega. See laiskus sai meie eellasele ka saatuslikuks. See võib juhtuda ka meiega. Ikka see sama, anname raha, aga katteallikad ehk mille eest me rohkem maksma peame salatakse maha. Teiseks on lausa kohkumust tekitav ihalus kõiki maailma hädasid parandada politseinike lisamisega. Kolmandaks „vana hea“ konkurendi sõimamine, millest püütakse tuletada inimjahi õigustust.

Kaua kestab vaidlus selle üle, kes põhjustas Eestis joomarluse?

See, et valimispäevaks ennast hääleproovidega niimoodi vormi viia, et teiste sõnumeid ignoreeritakse on tavaline. Kui Kahevahel Erakond ja Edasipoole Erakond üksteist näägutavad teemal a´la me peame rääkima aktsiisidest, siis ei räägi keegi aktsiiside, kui läbimõeldud instrumendi kasutamisest, vaid malakast millega saab konkurendile lagipähe virutada. Tegelikult on asi lihtne, aktsiiside üleekspluateerimine on olnud juba pikaajaline praktika, kuid viimase KOLE-ga (koalitsioonilepinguga) keerati vint lõplikult üle ja konstruktsioon lagunes laiali.

Olen küllaga rattakodaraid pingutanud, et „kaheksat“ välja timmida ja ikka on juhtunud, et veel pool pööret ja siis oleks ratas sirge, kuid selle asemel tõmbab ülepinge kas kodara katki või vindi maha. Ups! Tulemuseks tuleb ratas raamist lahti võtta, rehv maha, uus kodar asemele, rehv uuesti peale ja uuesti timmima. Kõik vaid mõttelaiskusest, sest oleks pidanud timmima mitte seda ühte kodarat vaid mitut järjestikku. Ütleme nii, et teeb vihaseks küll. Kes on süüdi? Kodar loomulikult. See on automaatne eneseõigustuslik refleks. Niisamuti on poliitinimesed eksinud aktsiisipoliitikas oma seletustes eneseõigustuse metsa. Ja nüüd vaidlevad kaks „suurt“ selle üle kumb on vastutav joomahulluse eest. Täiesti pöörane tühijutt.

Järeldused küll tehti, kuid ehmatamapanevad. Järeldus oli, et oleme uhked lepingurikkujad. Kuid just see on juurpahe, et Dr Riik rikkus varasemalt ettevõtjatega kokku lepitud aktsiisitõusu sammu. Poliitinimesed võivad üksteis tõrvata palju tahavad, kuid meil teiega on sõnamurdlikkuse bilanss selge: alkoholi tarbimine ei vähenenud, pigem suurenes, plaanitud raha eelarvesse ei laekunud, Dr Riigi sõnamurdlikkus õpetas inimestele kombe juurde minna oma kodanikuallumatust demonstreerima Lätti, elujõudu kaotasid meie tööstus, kaubandus (eriti lõunarinde väikekaubandus) ja turism. Nii ongi, tuleb teha selget vahet raharoopimise iha ja karskuse edendamise vahel. Vägisi tehtud asjadest ei tule midagi head.

Poliitinimestel oleks aeg lõpetada see leierlugu, kus ühed on tekitanud augu rahakotti ja teised joomahulluse. Publikum on sellest tüdinenud.Tehtud vigadest tuleb õppida, see ei ole lahendus, et võtame ära, teeme kallimaks, karistame karmimalt. Iga kord kui tahetakse protsesse mõjutada tuleb mingi „ära võtmise“ asemele anda midagi meeldivat. Midagi sellist, millega tegelemisel inimesel ei tuleks pähegi pidevas vines ringi tuiata. Sellist lahendit ootakski. Muide see jutt, et anname nüüd aktsiisides üksteise võidu järgi, ei päästa enam olukorda.

Karujahist inimjahiks

Eks see maailm ole veidi imelikuks läinud jah, kui vanasti laudi, et Vändra metsas Pärnumaal, vana karu maha lasti ja pojad viidi laadale, siis tänapäeva laul on justkui pöördpilt: suures laadameeleolus püüti karupojad taluhoovist suhkrukotti, viidi Pärnumaa metsa ja Saaremaal alustati inimjahti. Mis siin imelikku? No minu kui arveametniku silm läheb küll vesiseks, kui loed artikli pealkirjast, et „Saaremaa karupojad tuli vahendite puudumise tõttu kinni püüda suhkrukottidega“ ja selle järgi kohe, et keskkonnainspektsioon alustas Saaremaal inimestele oma sõprust pakkunud karupoegade loodusest eemaldamise osas väärteomenetlust.

Vaat niisugune värk, et karupoegade püüdmise vahendeid meil pole kuid inimeste püüdmiseks ehk inimjahiks on küll. Ühe uurimisversiooni järgi võisid mõmmikud üksi jääda pärast nende ema tapmist. Mõni arvab, et keegi on emakaru talveunest üles ehmatanud, mille tulemusel karupojad korjas üles keegi asjatundmatu õilishing, et neid päästa. Nii või teisiti on heast teost saanud halva mõjuga inimkontakt, loodusest võõrandumine ja inimsõbralikkus. Niisiis jahitakse inimest, kes on mõmmikud nakatanud inimsõbralikkusega. Just sellist saaki jahitaksegi. Isegi ajujaht on välja kuulutatud, sest meil on nii pisike ühiskond ja keegi ikka kuskil midagi nägi või kuulis.

Kas meil juhitakse kuritegude uurimist poliitilise tahtega ja mitte seaduste järgi?

Kuid tõsisem inimjaht käib Danskemetsas. Algeline „rehepeks“ on üle kasvamas tõeliseks ajujahiks. Ei-ei ma ei pea silmas neid kes võisid kavatsetult rahapesumasinast kasu saada, see on kuritegu kõige sellest johtuvaga. Kuid nüüd on alanud poliitjaht, sest kui lugeda selliseid avaldusi, et „poliitilise tahte puudumine uurida suuri rahapesukahtlusega juhtumeid„ ja „nüüd on olemas ka poliitiline tahe, et asjas saabuks selgus“ jne, siis mida me sellest järeldame? Kas see tähendab, et meil juhitakse varguste, pettuste ja röövide uurimist poliitilise tahtega? Mina olen siiani aru saanud, et nende uurimine toimub Karistusseadustiku ja Kriminaalmenetluse seadustiku järgi. Kumbki seaduses ei sedasta, et kriminaalasja alustatakse seoses poliitilise tahtega või ei alustata kui sellist poliitilist tahet ei ole. Kuulge, see on ju hoopis teine riik.

Lisaks paneb selline „poliitiline tahe“ omakorda kahtluse alla meie majandus ja õiguskeskkonna turvalisuse. Kes tahaks oma äriga siin alustada, kui meil toimub elu poliitilise tahte, mitte kõigile ühetaoliselt laienevate seaduste järgi? Kui praktika on näidanud, et sullerid on leidnud mingid augud seadustes, siis tuleb need seadusloomega kinni toppida, mitte ehitada endale valimitootemeid erikomisjonide näol. Tundub et Danskemetsas ei saa enam arugi kas tegemist on metsasanitaride või keelatud (poliit)relvaga röövküttidega.

Teeme siia selge vahe sisse: Pilvepiiri ülesanne on nõuda Dr Riigilt sellise seaduseelnõude ja instrumentide kogumi harmoonilist esitamist, mis tulevikus välistaks sellised kuriteod, mitte ise minema poliitmenetlust korraldama. Osade poliitinimeste katse näidata oma riiki tobu, teovõimetu, rumala ja ebaõiglasena on kahetsusväärne. Välispartnerid ei hinda meie keskkonda mitte selle järi kui kunstipäraselt üks või teine poliitinimene oma konkurendile essuämbri kaela saab tõmmata vaid selle järgi, kui kindel on keskkond. Selle nimel tasub pingutada. Koos.

Solidaarse kannatamise süsteem

Me oleme suutnud meie meditsiinikorralduse nappide vahendite kiuste timmida uskumatult tõhusaks, kuid me jääme ikka vanemaks ja see tekitab uue olukorra. Uus olukord on selline, et süsteemis on kliente ikka rohkem ja maksjaid ikka vähem. Arutluskäik, et „pole hullu“ meid jääb küll vähemaks, kuid tööhõive on aegade parim on lehvitava alpinisti momentvõte enne kaljult allakukkumist. Me ei peaks mitte lehvitama mäe otsas, vaid katsuma ennast paremini kinnitada ja leida uusi toetuspunkte. Kuid toetuspunktide leidmine on keerukas, vajab kogemusi ja avarat pilku.

Esimene asi on muidugi jällegi keskkond, kus meie ja meie järglased tahaksid elada ja mõtestatud viljakat tööd teha. Kuid ka meditsiini enese korralduses on vaja leida uued toetuspunktid. Meil peab olema ka plaan B, kui esimene toetuspunkt mäel kaob või pole küllalt tõhus. Seni oleme hakkama saanud solidaarse tervisekindlustussüsteemiga. No tegelikult ei vasta see päris tõele, sest paljud abivajajad ei saa endale lubada kuude kaupa eriarsti vastuvõtule pääsu oodata ja tuleb pöörduda tasuliste meditsiiniteenuste poole. Õnneks on see olemas. Tegelikult on tasulised teenused olnud see ventiil, mis on solidaarkatlast tasapisi rõhku välja lasknud. Ilmselt oleks ilma tänuväärse ventiilita nii solidaarsus, kui süsteem juba ammu lõppenud.

Solidaarne tervishoiusüsteem on poliitkorrektsuselt õige suund, kuid inimeste edasist heaolu arvestades mitte just väga õige suund. Tegelikkus on ju selline, et inimesed maksavad solidaarselt, kuid teenust ei saa solidaarselt. Vastupidi need kel häda käes ostavad teist korda teenust. Teist korda ostes saavad nad seda, mida nad vajavad ja mida nad juba justkui solidaarse ravikindlustusega ostnud. Seega saavad nad vaid solidaarse vastutuse alusel maksta hea teenuse eest, nende heaks kes seda saavad, ise seda saamata. Nii, et tegemist ei ole mitte solidaarse kindlustussüsteemiga vaid solidaarse maksusüsteemiga. Sellest solidaarsusest kõik hädad ka algavad. Nii nagu ikka kui pole isikustatud osalust ja konkurentsi pole, siis süsteemid ei arene.

Valesti mõistetud konkurents

Kui Dr Riik väidab, et tervishoid ei toimi nagu tavaline turg ning konkurents ei too hindu alla ega vähenda ravijärjekordi ilma lisarahata, siis on see sügavalt ekslik ja tüüpiline plaanimajanduslik seisukoht.

Esitaks ei ole sellist asja nagu tavaline turg, igal turul on oma spetsiifika ja arenguloogika. Kui meil öeldakse, et kui meil on viis kirurgi mingil alal, kas nad peaksid siis omavahel konkureerima, siis see on konkurentsi olemuse sügav mittemõistmine. Need kirurgid võistlevad omavahel niikuinii, kuid nad võistlevad oma professionaalsel tasandil, ennast täiustades ja uusi kogemusi omandades. Hoopis teine tasand on konkurents tervishoiuteenuste pakkujate vahel. Just selles on jutu mõte, konkurents teenusepakkujate vahel.

Mõttepojuke, et «Hinnad saavad langeda, kui seal on õhku sees – praegused haigekassa hinnad on kulupõhised, haiglatel ei ole kasumitaotlust…“ on mulle kui hinnaökonomistile täiesti vastuvõetamatu. Esiteks oskan mina kulupõhisesse hinda panna kolme universumi jagu kulutusi ja neid ka põhjendada. Teiseks kardan süsteeme, mis ei taotle kasumit.

Kasumitaotlus ongi see, mis paneb süsteemid liikuma ja arenema. See on nagu allikas, kus pidevalt voolab värsket vett, seevastu kulupõhine süsteem on nagu seisva vee paak, sinna tuleb pidevalt värsket vett juurde valada, muidu jääb paak kuivale. Praktika on näidanud, et kõigis kulupõhistes paakides on õhku sees, palju õhku. Vaid mõistlik konkurents suudab sellest õhu välja filtreerida. Mõningatel juhtudel on heaelulisest kulupõhilisusest väljatulek ja oma tegevuse konkurentsireeglitega kooskõlla viimine langetanud kulusid kordades. Konkurents lihtsalt nõuab uute lahenduste leidmist. Leitaksegi.

Raha tuleb teenida, mitte leida

Dr Riigi hinnangul pole mitte konkurentsikomponent süsteemi parandajaks vaid süsteemi parandaks lisaraha leidmine. Vaat niimoodi, raha tuleb „leida“. Mitte teenida, vaid leida. No muidugi tuleks selguse mõttes täpsustada, et „leida“ tuleb tõlkida eesti keelde kui võtta või saada. Niisiis „leiukohaks“ võiks olla see, et siduda tervishoiu rahastamine lahti tööjõumaksudest, tuues süsteemi raha juurde näiteks varamaksude kaudu.

Vahva, varamaksud, sellele ihuvad hammast mitmed poliitinimesed. Keda siinjuures mõeldakse? Kas kõiki neid kolme, kellel tõeliselt vara on või neid sadu tuhandeid penskareid, kes omavad korterit. Nii, et Dr Riigi eluvalem või „eduvalem“ kujuneb siis selliseks: solidaarne kindlustusmakse, mittesolidaarne varamaks ja teenuse saate erameditsiinist? Ei tundu apetiite? Just.

Veelgi veidramaks läheb lugu siis kui meile antakse teada, et selle asemel, et tervishoiu rahastamise süsteemi jätkusuutlikumaks kõbida, püüab Dr Riik senist piskut raha omastada erastamisega. Ühesõnaga ära võtta. Nimelt on Dr Riigi plaan haigekassa reservide kasutamise legaliseerida. Tule seesamune sealtsamusest appi, täitsa lahtise tekstiga antakse teada, et seni tegeles Dr Riik ebalegaalse tegevusega. Seaduserikkumisega või? Uskumatu. Praeguse haigekassa ja töötukassa seaduste järgi on nende reservid mõeldud ainult kassade endi eesmärkide täitmiseks, kuid … Dr Riik vaatab et raha seisab, vaja kasutada, muidu lööb veel kopitus sisse.

Ettepaneku järgi tekiks RAMI-l (rahandusministeeriumil) õigus reservides hoitavat raha kasutada, tagades sealjuures haigekassale võimaluse igal ajal kassatagavara ja reservkapitali arvelt täita haigekassale pandud ülesandeid. Kõik justkui tore, kuid kas te teate, miks on laevadel veekindlad vahesinad? Just, selleks et kui ühe sektsiooniga midagi juhtub, siis kogu laev põhja ei läheks. Elementaarne turvalisus. Parem hoiame veekindlad vaheseinad paigal, pole mõtet neid vanarauda müüa. On ohutum.

Kõik need nihverdamised ja raha ülekantimised ei saa olla jätkusuutlikud ideed. Ilma konkurentsielemendita pole võimalik meil edaspidi toime tulla. Me ise peame ennast aitama. Elementaarne on, et inimestel peaks olema võimalus valida, kas nad saavad pöörduda oma tervisemuredega riiklikesse haiglatesse või erakliinikutesse. Just tekkiv konkurentsisurve aitaks lühendada ravijärjekordi ja muuta veelgi süsteemi tõhusamaks. Inimlikumaks.