Majandusanalüütik: poliitinimesed, olete oma halva kõrvakuulmisega ajast maha jäänud. "Penskarid" on teist kiirema taibuga!

 (115)
juubelimüntide müük
juubelimüntide müükFoto: Taavi Sepp

Kuulamine on muutunud meie maailmas suureks harulduseks ja nüüd on ettevõtjatel tekkinud „pöörane mõte“, et poliitinimesed peaksid neid ka kuulama. Kuid poliitinimese murdmatu mõttelaad on selline, et valige meid, aga kuulama me teid kohe kindlasti ei pea, kirjutab majandusanalüütik Peeter Tammistu

Tõsi on, et poliitinimesed valmistuvad valimisteks, imiteerides hoolikalt kuulamist. Kuid siinkohal tuleb meil teiega endale aru anda, et nad ei valmistu mitte kuulamise suurvõistlusteks, vaid kõige usutavama lubaja võistluseks.

Mälulünkade täitmisest

Kas teie olete ettevõtja? Ei ole? Kuskohast te teate? Olete korteriomanik? Siis peaks ettevõtluse käekäik ju teid huvitama. Olete aktsiaomanik? Siis olete ju ettevõtlusega kõige otsesemalt seotud. Oletegi (väike)ettevõtja? Muidugi võite olla samal ajal ka pensionär, kalarookija, bussijuht, koomik, poliitinimene, kuid te olete ka ettevõtja. Teie raha on ettevõtluses ja teenib teile tulu olenedes teie enda või teie palgatud tegevjuhtide nutikusest. Kuid tegevjuhtide eduvõimalused sõltuvad suuresti Dr Riigi kujundatud majanduskeskkonnast. Kas te tahate selles osas kaasa rääkida? Selle nurga pealt pole teil ju ükskõik, kas ettevõtjatega räägitakse, neid kuulatakse või mitte . Seepärast tõdegem lihtsalt, pea kõik me oleme mingil määral või mingis elusituatsioonis ettevõtjad. Kas nüüd hakkas huvitama? Just seepärast peame huvituma sellest, mida ettevõtjad meie elu arendamisest arvavad. Probleem on pigem selles, et meie kollektiivne mälu ettevõtlusest on lünklik, need kes mäletasid, ei tulnud tagasi.

Seotud lood:

Ettevõtja, see kõlab uhkelt
Minu kaks esmakogemust ettevõtlusuhkusega on seotud 90date alguse Soomega. Üks oli ehitusettevõtja, selline lihtne „maapoiss“, pennigi hinge taga, kuid kindla veendumusega, et „Mina tahan olla ettevõtja“. Saigi ettevõtjaks ja kusjuures veel edukaks. Lihtne maapoiss seletas mulle hommikuse kohvijoomise käigus bensujaamas „täiesti vabalt“ majanduse põhitõdesid nagu miks tööjaotus on kasulik ja miks ta kodus kohvi ei joo. Nimelt, kui tema joob kodus kohvi, siis pole tanklamehel raha temalt eitustöid tellida. Vaat niimoodi me majandustarkust kogusimegi.

Teine näide oli Rauma lähedasest üksiküritajast, kelle mees nagu orkester: ise võttis tellimusi, ise hööveldas-saagis puidu parajaks, ise komplekteeris, ise viis kohale, ise laadis maha jne. Ettevõtja nagu nõtke pilliroog. Kui küsisin, miks ta suuremaks kasvad ei plaani vaatas ta mind veidi nõutult ja seletas, et siis ta peab tegelema tuhande teise asjaga, mitte kundedele hea teenuse pakkumisega. Tegemist oli omamoodi ettevõtlusaristokraadiga, küll väike, kuid iseseisev ja uhke oma töö ja ettevõtjaks olemise üle.

Ettevõtjad: vaikiv enamus
Ükskõiksus ettevõtluse küsimuses, mispärast Dr Riik saab ignoreerida ettevõtjate algatusi, johtubki sellest, et me ei samasta ennast ettevõtlusega. Läbi mitme põlve Vaheriiki on tuhmistanud meie ettevõtlusalaseid instinkte. Meie jaoks tunduvad ettevõtjad olevat vaid sadakond suurt ettevõtet ja nende tegevjuhti. Ometi moodustavad meie majanduse põhja mikroettevõtted, moodustades 94% kõigist tegutsevatest ettevõtetest. 2017. aastal oli selliseid umbes 120 000, seega suur osa meist hõõrub ju igapäevaselt mingit „oma äri“, tegeleb ettevõtlusega.

Eelkõige just neid mõjutab fataalselt iga Dr Riigi rohmaks regulatsioonimuutus. Nii, et mõtteviis „tühja neis sajakonnast, keda ei kuulata ja paras neile” on vildaka. Kui ettevõtjaid ei kuulata, siis ei kuulata enamust meist teiega. Ilmselt on asjalood pigem nii, et me ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kellel pole väikestki äriühingut asutatud. Aga vaesust ei saa vähendada poliitinimeste lubadustega, vaesust saab heas majanduskeskkonnas vähendada vaid inimesed ise oma tööga. Vaesuse vähenemine ei toimu mitte „tarkade“ poliitinimeste eneseimetluslike valimislubaduste kaudu ühisraha ümber-ümber-ümber jagamise kuluveskis, vaid tööviljakuse kasvu, intelligentse töö ja töö mahu kasvuga.

Hõbemajanduse kuldkalakesed

Kellel on õnnestunud sirvida edukate riikide kontsernide strateegiaanalüüse, siis on nendes pööratud eakatele väga suurt tähelepanu. Kuni 75 verstapostini käsitletakse kui „hõbedaseid“ ehk kuldsete klientidena, kes on usinad teenuste, reiside ja kaupade tarbijad. Ütleme, et paljudel juhtudel lausa ettevõtluse mootorid.

„Eaka tarbija käes on tuleviku ostujõud.” USAs omavad üle 50- aastased 80% finantsvaradest ja kulutavad uutele autodele noorematest põlvkondadest rohkem. UK-s on nende arvel 75% riigi kogu rikkusest, 60% säästudest ja 40% tarbimisnõudlusest. Suvel saime teada, et 2016. aasta statistika kohaselt on Soomes keskmised pensionärid juba oluliselt jõukamad, kui on tänased töölkäijad, neile kuulub u 40% Soome majapidamistele kuuluvast varast. Kusjuures kõige jõukam on vanusegrupp 65-74 ja nende vara väärtus on oluliselt suurem kui näiteks 25-34-aastaste töölkäijate oma.

Meil pole sellest aru saadud, et „hõbe“ on tänapäeval suure ostupotentsiaaliga uus, kasvav turg, uued teenused, teenimisvõimalus, pigem kipub meie hõbemajandus kujunema ikkagi kirstututi hõbedaseks. Poliitinimesed, olete ajast maha jäänud, „penskarid“ on teist kiirema taibuga. Nobedamad otsustama. Käbedamad koguma. Ilmselt pole mõtet kapitali omaniku juurde minna sajaka „andmise“ mesijutuga

Ettevõtjad, see on jõud

Statistikaameti andmetel oli 2017. aastal Eestis tegutsevaid majandusüksusi pea 158 000. Majanduslikult aktiivseid ettevõtteid oli 127 622, nendest äriühinguid ligi 103 500. Möödunud aastal asutati meil tööealise elaniku kohta 0,02 ettevõtet, Lätis 0,007 ning Leedus 0,005 ettevõtet. Seega oleme naabritest 3-4 korda ettevõtlikumad.

Eestis suurimaks käivitavaks jõuks oli püüdlus saada iseenda peremeheks, olla tööandja. Samuti soovitakse muuta hobi äritegevuseks – selleks on oma ettevõtlusega alustanud 25% uutest ettevõtjatest Eestis, 14% Lätis ja Leedus. Seega motiveerib meie inimesi ettevõtjaks hakkamist vabadus, kasu ja huvitav tegevus. Meil on lootust, sest 2017. aastal registreeriti Eestis 21 947 uut ettevõtet. Pole ju vähe? Kuid kui siia arvestada juurde juba tegutsevad ettevõtjad ja veel äriühingute juhatuste liikmed, kes ei pruugi olla ettevõtjad, kuid kes peab oma kohustusi täitma korraliku ettevõtja hoolsusega, siis on ettevõtjaid tõesti muljetavaldavalt palju.

Tugitooliettevõtjad

Paljud meis teiega ei adu, et kui nad pole asutanud oma äri või pole firma juhatuse liige, siis ta polegi ettevõtja. Vale puha. Peale aktiivsete ettevõtjate on ju terve rida passiivseid – tugitooliettevõtjaid ehk aktsiaomanikke. Hiljuti andis Tallinna Börsi juht teada, et Eestis on umbes 32 000 aktiivset väärtpaberikontot. Kuid see on vaid aktsionäride/osanike veepealne ehk eliitosa ega peegelda ettevõtluses osalevate inimeste tegelikku osa. Senini oli ülivõimsalt esindatud Tallinna Börsil AS Tallink Grup oma peaaegu 670 miljoni aktsiaga. Äkki on mõni neist teiegi oma? No näete, oletegi ettevõtja.

Kuid isegi kui te ei osalenud aktsiate ostul, siis selle tülika tegevuse on teie eest teinud pensionifondid. Pensionikindlustus teil ikka on? Seega olete te oma pensionit silmas pidades huvitatud aktsiate heast käekäigust. Ei saa ju öelda, et teil on ükskõik?

Õppigem olema ettevõtlikud omanikud

Meie teiega ei oska ennast tihtipeale panna erinevatesse rollidesse ega mõelda pikema kasu perspektiivis. Aga peaksime õppima. On ilmne, et poliitinimese ja kassapidaja huvid on erinevad, kuid need muutuvad mõistetavaks kas teoreetilise õppe või praktilise kogemuse najal. Just seepärast peab meie tuleviku nimel ITK-, ettevõtlus- ja investeerimisharidus jõudma igasse kooli, muutudes baashariduse lahutamatuks ja tingimatuks osaks.

Sellisel juhul ei kehitaks inimesed enam õlgu, „Mis mul neist ettevõtjatest?“ vaid saaksid aru, et nad ise ongi ettevõtjad. Siis oskaksime meie teiega ka nõuda poliitinimestelt pikaajalisi terviklahendusi ega peaks kogema poliitinimeste selget metslust, kui nende poole pöörduvad ettevõtlusliidud manifestide, petitsioonide või strateegiaettepanekutega. Seal, kuhu me kuuluda tahame võetakse kõik sellised ettepanekud vastu telekaamerate ees, tänusõnadega ühiskonnaellu panustamise eest. Meil taotakse ettevõtjad iga sellise initsiatiivi puhul ninaaukudeni maasse, vaevumata üldse ettepanekute sisusse süüvida või nende mittearvestamise tagajärgi arvestamata. Poliitiline metslus. Jah, poliitinimestel on veel palju õppida ja kuulata. Vaheriigi ajal räägiti anekdooti, et on olemas kahte tüüpi võrdsust, üks on Skandinaavia rüüpi võrdsus, kus kõik on võrdselt jõukad ja teine oli nõukogude tüüpi, kus kõik on võrdselt vaesed. Mingi ajaloo veidruse, läbipõdemata nakkuse või geenimaterjali kao tõttu oleme libisemas just seda vaesusvõrdsuse teele. Kahju.

Aktsionäride poolne ülesandepüstitus

Praegu peaks olema kõige õigem aeg selliseks alguseks. Õige aeg, meie kui osanike kuulamiseks enne kevadist aktsionäride üldkoosolekut. Õigemini ainukene aeg. Samas on see ka meie jaoks aeg kuulata, kas meid üldse kuulatakse. Ka tuleb meil vaagida igat lubadust tegeliku, pikaajalise kasu järgi, mitte ainult meil harrastatava lobajutulise „sotsiaalmajandusliku kasu“ udupunktides.

Vaevalt naabri maja mahapõletamine sotsiaalmajanduslikult kasulik on, kuigi tuleb tõdeda, et ka niimoodi saab lühiperspektiivis külmal ajal külarahvale sooja anda. Korraks. Midagi pole teha, ka kõige ilujutulisemad lubadused kasvavad ühest juurest, universaalenergiast nimega ettevõtlus. Kõik hariduse, tervishoiu, kultuuri, julgeoleku edendamise lubadused on valikud ressursside jaotamiseks, mis lähtub ettevõtluskeskkonna võimakusest. Seega on kõik poliitlubadused tuletised ettevõtlusest tulenevast ressursi rohkendamise ja selle mõistliku kasutamisest. Kui see ei ole tuletis ettevõtlusedust, siis on see pettus või lihtlabane naabri maja põletamine.

Terve aasta on olnud täis poliitinimeste proovietendusi, küll draamat, küll tragöödiat, kuid kõige enam tragikoomikat, et testida valijate reaktsioone. Mida nad siis kuulevad? Ennast? Siseringi? Kas meie majandusotsused sünnivad samamoodi? Siseringlikult üksteise takka kiites?

Tõrjelahingud

Tundub, et vaatamata ettevõtjate pingutustele sidet poliitkosmosega taastada on nurjunud. Enam ei oodata Dr Riigilt mõistliku suuna ja koostöö korraldamist kogu ühiskonna jaoks, sellist korralikku sööstu tulevikku. Kuivõrd lootusetusse seisu on ettevõtjad oma pideva ettepanekute mittearvestamisega jõudnud, näitab diskuteerimine selle üle, kas me vajame ITK ministrit või ettevõtlusministrit. Täielik mõttetus. Me ei vaja kumbagi, vajame vaid majandus- ja tööjõuministrit, kes koordineerib majanduskeskkonna kujundamist, annaks suuna. Kulu. Miks? Millist kasu „toodab“ ITK minister, kui Dr Riigil puudub poliitiline tahe või mõistmine? Toob „probleemi lauale“? Probleemi laualetoomise minister siis? Või on ta lobist, mis tähendab, et siis käivad tema „kintsu kaapimas“, itilased ja kui meil on ettevõtlusminister siis betoonlased?

Tore on kui valdkonnale pööratakse tähelepanu, kuid ministeeriumi teine minister ei otsusta asju, ega ka tee neid. Otsustab Koalitsioon ja teevad ametnikud. Mida me aga vajame on poliitilise tahtega kinnitatud erakondadeülene „jõuline ja innovaatiline tööstuspoliitika“.

Praegu on ettevõtjad on asunud kaitsepositsioonile, pole ei jõulist, ei innovaatilist ega tööstuspoliitikat, on sebimine. Investeerimiskasinus näitab, et tegemist on tõrjelahingute faasiga. Kuid elu ei arene tõrjelahingutena. Tõrjelahing on vaid manööver oma ressursside ümberkorraldamiseks ja uue strateegilise plaani käivitamiseks. Ja just seepärast, et me enamuses oleme ettevõtjad ja omanikud, peab meid huvitama ka ettevõtluskeskkonna käekäik siin, praegu ja igavesti.

Need poeomanikud lõunarindelt kelle ettevõtlus Dr Riigi tuima asjatundmatuse tõttu kokku kukkus ei ütle ju, et neid ei huvita Dr Riigi tehtavad majandusotsused? Dr Riik ju tegi tema enda sõnul oma majandusotsusega meile kõigile „head“. Tegi vägisi, kuid tegi head. Nojah, lõunarinde jaoks olid need heateod fataalsed, nende (majandus)elu kuulus lõpetamisele. Aga kui pole enam kooli, arsti, kordniku ega pangaautomaati ja ainsaks kohaliku elu keskuseks on pood, siis on ka päriselu varsti sealt maalt kadunud. Kas regionaalpoliitika erivorm? Nii, et inimesi huvitavad majandusalased otsused, nad on oma põhiloomuselt ettevõtlikud.

Kui pangapealik tõdes, et Dr Riigi rapsimine pärsib ettevõtluse arengut, siis seda oleks põhjus kuulata. Sõnades teavad kõik, isegi poliitinimesed, et mingigi kasvu tagamiseks on kõige olulisem on tagada ettevõtjatele investeerimiskindlus. „Kui meil on muudatused plaanis ja see on demokraatia, mis annab selleks mandaadi, on vaja aega kohaneda. Et ei toimuks väga kiireid muutusi, mis võtab ettevõtetelt julguse investeerida.“ Kõik: pole keskkonda, pole investeeringuid; pole investeeringuid, pole tootlikkuse kasvu, pole tootlikkuse kasvu, pole heaolu kasvu.