Majandusanalüütik: praaminduse korraldamine näitab riigi saamatust läbirääkimiste pidamisel
Tundub, et sellesuve arutelude põhiteemad on presidendivalimised ja „õige“ operaatori „õige“ praamindus. Presidendivalimistega on nii nagu ikka - kõik on unustanud, milline on presidendi põhiseadusjärgne roll, valimiskord ja arutelu käib nagu oleksid tulemas üldrahvalikud valimised.
Seega tavaline „intellektuaalselt huvitav“ tegevus. Kuid praamindus ei ole lihtsalt huvitav intellektuaalne tegevus, see puudutab tuhandete inimeste äri, töökohti ja reisimisvõimalusi. Mis ja miks me sellises heitlikus olekus oleme me tegelikult ei tea, info koosneb peamiselt käibetõdedest, kuulujuttudest, poliitkemplusest ja kahtlustavast pahatahtlikkusest.
Konkreetseid arvutusi või argumente pole just üleliia. Püüame sellest segapuntrast siis mingeid ratsionaalseid järeldusi teha, mitte vaid õhku võngutada.
Saddam ja Sadam
Praaminduse hädad algasid sellest, et selle arengu põhimõtted pandi aegade alguses valedele alustele, jäid määratlemata osapoolte täpsed kohustused-õigused, vabadused-vastutused.
Tulemuseks oli, et kõik olid solvunud, kõik tundsid ennast õigetena, kuid ühtlasi petetuna. Õhustik muutus talumatult toksiliseks. Isegi siis, kui ettevõtja pingutas ja tegi tunduvalt rohkem, kui lepingud temalt nõudsid, säilus/süvenes pahameel tema tegevuse üle.
Nagu kärarikas peretüli ja abielulahutus. Siiski, esialgne eufooria „pahaleedode“ kukutamisest ja teadandega rahvale, kui head teenust Dr Riik pakkuma hakkab, on asendumas … vabandusreaga ja kaitsekõnedega. „Riigileeloga“.
Mõte uutest laevadest ja veelgi paremast teenusest on ju suurejooneline, kuid tundub, et võidutulem „pahaleedode“ üle on samasugune nagu liitlasvägedel Saddam Husseini kukutamisel, milline peaks olema võidujärgne strateegia, mis lihtsalt ununes. Kui Iraagis lõppes sõda Saddam Husseini kukutamisega, siis meil vastupidi, pidi olukorra päästma Sadam, Tallinna Sadam (TS).
Kuidas selline mõttepojukene, et võtame ühe teenuse ettevõtja käest ära ja hakkame pakkuma riiklikku teenust, mahub poliitinimeste igapäevaretoorikasse ("Riik on halb peremees ja tema omanduses olevad firmad tuleb kui mitte müüa, siis viia börsile") jääb sügavalt arusaamatuks.
Sama arusaamatuks, kui umbteed munitsipiaalprügiveo/poodide ja teiste „adminstratiivmutukate“ loomine. Kõik sellised „riigistamised“ näitavad, et administratsioon on teinud kuskil vea, ränga juhtimisvea, ja oskamata selle algpõhjust aduda, püüab seda parandada „isetehtud hästi tehtud“ meetodil, … mis on järgmine viga.
Veatsoon
Nojah, ega seepärast et Dr Riik oma lõputus „head teha“ tahtmises vigu teeb (neid üha uuesti parandab) ei peaks tähendama, et saarte rahvas sellepärast kannatama peaks. Ehkki saarte lennuliikluse päevapealt „allatulistamine“, ilma eelneva varuplaanita (kuigi firma probleemid olid ilmsed juba aastakese jagu) ei jäta head muljet tõhusast hoolitsusest inimeste vajaduste eest.
Ebakompetentseid otsuseid tehes, kattes neid kinni järgmiste ebamõistlikke nõudmistega ei tekita ei heaolu ega rahulolu. Olukord tuletab meelde teist lõiku „Jah, härra peaministrist“: “ Kas teie ei tea ka keemiast mitte midagi?“ „Ei,“ vastas ta. „Aga teie?“. Järsku tundus see kõik väga naljakas. Mitte ükski meist ei teadnud kõige vähematki sellest asjast, mida me arutasime. Joan, Humphrey, Bernard ja mina, kõigil ülesandeks langetada valitsuse poliitikat puudutav ülimalt tähtis otsus – ja terves Ühendatud Kuningriigis ei olnud sellist nelja inimese rühma, kes oleks selles küsimuses vähem kompetentne olnud.“ (lk 275). Kuidagi paremini, isegi heatahtlikumalt, ei saa praaminduses kujunenud olukorda kirjeldada.
Vigadega on selline lugu, et mõningatel juhtudel on neid võimalik parandada, kuid kui ka järgmine tegevus on vale (või jätab vale mulje), siis on organisatsioon tõmmatud paratamatult veatsooni, nagu neeluauku. „… organisatsiooniline relv võimaldab tõmmata vaenlasi vearuumi, kus tema igasugune tegevus viib kokkuvõttes tema positsioonide halvenemisele. Vastane/oponent tegutseb aktiivselt, kuid see ei too talle edu” („Strateegiline sõda” Georgi Potseptsov OÜ Infotrükk Tallinn 2009. Lk9).
Just sellesse olukorda on täiesti süüdimatult asetatud TS. Veatsooni. Näiteks „semmid“ operaatori ärapeetud pruudi Reguliinaga, saad sugeda, Ei „semmi“, saad trahvi. Veatsoon. Mis läks valesti? Miks sadam?
Limonaaditehase praamiäri?
Miks peaks sadam, statsionaarne kaldarajatis, tegelema praamiveoga? Kaubaveoga ei tegele, reisijateveoga ei tegele, kuid praamindusega, olge lahke tegeleb! Kummaline.
Selgust annab Ärileht 29.07.16 „Kohustuse uute praamide ostuks ja opereerimiskonkursil osalemiseks andis Tallinna Sadamale toonane majandusminister Palo. Tallinna Sadama nõukogu ega ka juhatus ei saanud omaniku tahte vastaselt käituda,“ ütles Holsmer.
Vaat niimoodi, ei saanud tahte vastaselt käituda. Imelik, nõukogu ülesanne on teha parimaid otsuseid firma jaoks. Lülitudes olümpialainele, vastutustundlik treener ei püstita edukale raskekaalu tõstjale kahe nädala pärast pakkuda paremat tulemust kui senised meistrid … teivashüppes?
Elujõuliselt. Odavamalt. Absurd. Just niimoodi võiks kujutada mõttepojukest kahe aastaga omad laevad ehitada ja opereerima hakata. Kuid kunagi ei ole niimoodi, et me ei saa midagi teha, iga mittetegemine on tegelikult tegemine.
„Mittevalikud on samuti valikud. Ja need on seejuures vägagi kõnekad. Iga mittetegevus viitab paralleelsele tegevusele; iga mittevalik paralleelsele valikule; iga puudumine olemasolu.“ (M. Konnikova „Meelevalitseja“ Helios 2013 lk 95). Oma mittevalikutega oleme loonud uue reaalsuse. Kuluka reaalsuse.
Seega TS pandi „mittevaliku“ tulemusel administratiivselt kohutus alustada uue äriga – praamindusega. Mnjah, kes seda valdkonda vähegi teab, siis saab aru, et tegemist on väga erialaspetsiifilise valdkonnaga, see ei ole suhkruvati keerutamine. Miks peaks alustama äriühing äriga, millest ta ei tea midagi?
See, et TS pidi hankel osalema justkui konkurent, et „pahaleedodele“ konkurentsi pakkuda, on muidugi huvitav käik, kuid ainult sinnamaani, kuni see oli survemehhanism. Putitamiseks võib auto tungrauaga küll ülesse tõsta, kuid sõitma peab ikkagi auto. Meil juhtus niimoodi, et sõitma hakkas tungraud, koos kõige sellele järgnevaga.
Praamindus pehmelt öeldes pole sadama põhiäri, selleks on rohkem operaatorite teenindamine, mitte ise operaatoriks olemine. Võõras äri, võõras sadamas, võõras keskkonnas, võõra klientuuriga, võõra müügisüsteemiga, mille tõttu kannatab põhiäri. See, et mõlemad tegelevad vesiste asjadega, pole põhjus veel äri avada. Kui Dr Riigil oleks mõni limonaaditehas olnud, siis oleks sama hästi võinud praaminduse sellele külge „keevitada“, üks vesine värk kõik ju.
Omalüps?
Dr Riigi rahaga tuleb säästlikult ümber käia. Läbi aegade on ühistranspordi kavandamise ja korraldamise üheks põhieesmärgiks olnud vähendada ühiskonna kulutusi transpordile ja energiale ning sotsiaalsele ja majanduslikule infrastruktuurile. (ÜTS § 3).
Kas uue operaatoriga see eesmärk saavutatakse näeme peagi, kuigi Dr Riik on enese omanduses olevale firmale loonud kõik eeldused ebaõnnestumiseks: liialt lühike laevade ehitustarne aeg, sellest tulenevad varulaevade kasutamine ning lepingust tuleneva varu-varulaeva olemasolu.
Omaette lugu saab olema veel piletisüsteemiga kaasnev. Oeh, süsteemi käimajooksutamisega läheb aega, palju aega, ehk nagu Pilvepiirilt öeldi, kui piletimüügi süsteem korda ei saa, siis saate sõita „sooja käepigistuse eest“. Käepigistus on soe seetõttu, et kui piletitulu jääb saamata, siis makstakse see eelarvest (ei tahaks uskuda, et uus operaator kohe põhja lastakse).
Lisaks on veel TS-le kirjutatud lepingusse, et ta peab kõikvõimalike asjade eest trahvi maksma.
Ehhee, tore teenistus, Dr Riik paneb oma firma väljapääsmatusse olukorda ja siis kasseerib tulemused sisse mitte dividendidena vaid trahvidena. Võtab ühest taskust ja tõstab teise taskusse. Teeb iseendale trahvi! Tõeline majanduse vedur. Kas see ongi ühiskonna kulutuste vähendamine? Pigem omalüps.
Kuidas edasi?
Ühte ootaks küll, et TS uuel, väga võimekal tegevjuhtkonnal koos tütrekesega lastakse poliitinimeste tekitatud kahjud korstnasse kirjutada. Mis tehtud, see tehtud, tõmbame joone alla. Laske neil (uutel) nüüd rahulikult „sedasamast“, mida poliitinimesed „head teha“ tahtmise tuhinas kokku keerasid ära helpida.
Tänase TS süüdistamine on nagu avariiohvrile appi rutanud kiirabibrigaadi töö segamine. Ärge segage neid, laske neil ohver päästa!
Läbirääkimisvõimekus ehk mida tegelikult oleks vaja olnud
Kuid kõigele lihtsalt joont alla tõmmata ei saa. Peame kõigepealt aru saama, kus me vea tegime, muidu pole proviseerimisel mingit mõtet. Pikalt oleme kuulnud, et „pahaleedo“ lüpsab riiki dotatsioonide kaudu. Me oleme kuulnud seda nii pikalt, et see on muutund peaaegu aksioomiks.
„(…) me ilmutame märkimisväärset asümmeetriat sellest, kuidas me kaalume hüpoteesi tõendeid: meil on kalduvus pidada kõiki positiivseid kinnitavaid tõendeid kaalukamateks kui negatiivseid ümberlükkavaid tõendeid – see on kalduvus, mida professionaalsed mõttelugejad on juba ajast aega ära kasutanud. Me näeme seda, mida otsime.“ ( M. Konnikova „Meelevalitseja“ Helios 2013 lk 181).
Mis tähendab, et „dotatsiooniilüpsi“ teooria ei pruugi olla tõsi. Võib-olla on kurja juur Dr Riigi läbirääkimisvõimekus peetuses?
Suurema ohu allikas
Läbirääkimised pole kunagi ühepoolsed, need on mitmepoolsed. Kuulata juttu sellest, et Dr Riik (vaesekene) oli sundseisus, „pahaleedo“ oli tugevamas positsioonis... Kõige viisakam mida selle väite kohta öelda saab on: piinlik. Kas te kujutate ette mastaabi vahet: RIIK ja … praamifirmakene.
Dr Riik, kes võib iga ettevõtja möödaminnes lömastada ei ole kunagi väetike. Dr Riik on nagu auto, suur auto, üksiku ettevõtja kui jalakäia suhtes – suurema ohu allikas.
Seega pole Dr Riigi puhul tegemist vaese ohvrikesega, pigem on tegemist Dr Riigi läbirääkimisvõimekuse puudulikkusega. Jutt mingist raha keerutamisest on mustkunst lihtsameelsetele.
Tähelepanu hajutamine läbirääkimispeetuselt. Hinnakalkulatsioon on kindel matemaatiliste tehete jada, mida on võimalik kontrollida ja vaidlustada. Iga hinnaläbirääkimine eeldab enesele olukorra selgeks tegemist.
Antud juhul optimaalse veohinna kujundamine on lihtne aritmeetikaülesanne: palju maksavad laevad, prahtimine, meeskond, kütus, sadamatasud jne, milline on valdkonna üldlevinud kasum (ja millised on hinnad võrreldavatel liinidel). Kogu lugu.
Sellisel juhul pole vaja aretada mingeid vandenõuteooriaid a la läbi mitme firma kasumeid on kanditud. Ise teavad, kantigu või läbi saja firma, iga kantimine on ühtlasi kulu. Kahjuks peab Dr Riik läbirääkimisi pahatihti teisel tasandil, saates läbirääkijad täiesti tühja portfelliga (nii rahalise pakkumise, kui info mõttes)mitte läbirääkimistele vaid „ rääkima läbi“. Just rääkima, kuni kõik on läbi, sest eesmärgiks ei ole olnudki saavutada tulemus vaid lõpetada regulatsioonidest tulenevad läbirääkimised kui tüütu rituaaltants.
Siis tehakse nagu vaja. Kalkulatsiooni võib kõiksugu kulusid kokku keerutada, kuid see on läbirääkimiste alus. Tekib põhi, mida arutada, mille üle vaielda.
Meie praamindus on täiesti tavaline logistikaülesanne. Iga talumeeski oskas sõnnikuveo tähtajad ja maksumuse välja arvutada, kuid meil pole Dr Riik hinnaökonoomikast vist midagi kuuldudki. Ei praaminduses ei lennunduses ei kuskil, kuhu Dr Riik oma väikse valge käekese külge paneb.
Dr. Riik ei tea mida ta tahab
Kuivõrd väikese läbirääkimisvõimekusega Dr Riik on, näitab seegi, et teenus milles „pahaleedodega“ kokku lepiti ja see, mida operaator tegelikult pakkus, erinevad nagu öö ja päev. Dr Riik isegi ei osanud ette kujutada, et ettevõtja „sindrinahk“ on võimeline nii palju teenust parandama.
Igati õpetlik, et „pahaleedo“ vanad laevad tagasi tõi, see näitas mida Dr Riik tegelikult tellinud oli ja mida ettevõtja edumeelselt arendades saavutada suutis. Nagu teemapark: enne ja nüüd. On ju vahe? Võib-olla on tegemist hoopis „healeedoga“?
Dr Riik ei pea tormama igale poole ettevõtlusega ise tegelema, eriti kuna ta ise ei adu üldse turgu.
Ei adu seda niigi palju, et pidada korralikke tasavõrdseid läbirääkimisi. Just keskkonna loomine on Dr Riigi küsimus, mitte muutumine üheks turufigurantideks teiste figurantide seas. Dr. Riik alandab enese sellisel juhul arbiitrist üheks kasunõudlejateks teiste seas.
Mis on tähtis?
Tuleb tõdeda, et on tehtud terve rida otsuseid, mille tulemused ei rõõmusta kedagi. Peame nüüd nende otsuste tulemuste kahjud minimiseerima. Esiteks võtame teadmiseks, et uued laevad ilmselt õigeaegselt liinile ei jõua. Siis kui nad jõuavad, toimub kiirustav juurutamine (ilma soojenduse ja treeninguta), mis toob kaasa vigu ja ebamugavusi.
Olukorra muudab keeruliseks asjaolu, et uus operaator ei oma kogemusi praaminduses, mis toob õppimisprotsessis kaasa ilmset tõrkeid (selles ei ole midagi imelikku ega taunitavat, sest kui treener saadab sportlase olümpiarekordeid purustama ilma soojenduse ja trennita, siis ikka juhtub).
Teiseks laskem uue operaatori tegevjuhtkonnal tegelda päästetöödega. Nad on vaid parameedikud, kes püüavad avariiohvrit elustada. Edu neile!
Kolmandaks, poliitinimestele soovitaks, kui teete järgmine kord „head“: ärge sülitage ennem vana kaevu täis, kuni uut veel pole kaevatud. „Riigileelo“ ei asenda arvutus- ja läbirääkimisvõimekust.
