Majandusanalüütik: riigireformi vastased on lihtsalt kadedad?

 (84)
Majandusanalüütik: riigireformi vastased on lihtsalt kadedad?
Riigireformi Sihtasutuse asutajadFoto: Jarek Jõepera

Majandusanalüütik Peeter Tammistu ei mõista, miks kahte ettevõtlike kodanike algatust - Eesti 200 ja Riigireformi Sihtasutus - nii teravalt rünnatakse. Ehk on selle taga lihtsalt tavakodanike kadedus rikaste ettevõtjate suhtes?

See kevad on tulnud teisiti. Õide on puhkenud hunnitul määral kodanikuaktiivsust. Kui veidi aega tagasi andis endast teada sünnipäevatoimkond „Eesti 200“ (E200“), et eelseisvateks Riigikogu valimisteks poliitinimestele valijasuuniseid luua, siis nüüd on end esitlenud ka ettevõtjad, asutades Riigireformi Sihtasutuse (RRS).

Selle peale võiks vaid öelda, et lõpuks ometi. See, mille vajadust ühiskonnas on tunnetatud ja peljatud juba pikalt, on jutu tasandilt lõpuks jõudnud tegudeni, sest RRSi eesmärk on anda selge sisu Eesti riigikorralduse uuendamiseks. Tegu on algatusega, mis töötab aasta jooksul välja riigireformi kontseptsiooni ja selle elluviimiseks vajalike eelnõude kavandid, samuti seletuskirjade teesid. Tore. Selline aktiivsus meie arengute ja valikute suhtes on kiiduväärt, kuid näitab samas, et Dr Riik ei ole oma põhitegevusega toime tulnud. Ei saanud hakkama.

Seotud lood:

Puhas kadedus

Võõra raha lugemine huvitab paljusid inimesi. Kui euroseeliku maksumus ajas inimesed pöördesse (kusjuures see ei puudutanud üldse nende rahakotti), siis teade, et RRSi asutanud ettevõtjad finantseerivad ise sihtasutuse tegevust (mis tähendab peamiselt seadusloome rahastamist), lõi millegipärast mitte ainult lihtsama, vaid ka justkui teadjama rahva kadedusfantaasia möllama. Mida te ikka rahaga teete, kellele see läheb, kuidas te julgete seadusloomet rahastada, kellele te selle raha annate, kas nüüd hakatakse seaduseid ostma, kas nüüd on mõnele erakonnale oodata suuremat rahasüsti?

Kuulan seda juttu ja ei saa aru. Muidugi oleks tore mõelda, et sellist tööd on võimalik talgukorras teha, kuid arvestades kiiret ajatakti ja seda, et analüüse on vaja teha kõrgel professionaalsel tasemel, on 280 000 eurot ikkagi naeruväärselt väike summa. Võib arvata, et suur osa valmib pro bono formaadis ehk vabatahtlikult ja tasuta. Kui selle organiseerivad ja rahastavad ettevõtlikud kodanikud, siis peaksime sellise võimaluse üle rõõmu tundma.

Midagi oleks nagu inimeste mõistmises nihkes, sest kui Dr Riik oleks oma tööga toime tulnud, siis poleks ettevõtlike kodanike abi ju tarvis olnud. Arvata võib, et ettevõtjatel oleks tuhat targemat tegemist, kui reformikavasid aretada. Või on asi selles, et: „ „Šikk ohvripõlv“ on tänapäeval moes korraga ühiskonna paremal ja vasakul tiival, nii rikaste kui vaeste seas. Tegelikult võib praegu olla inimkonna ajaloos esimene kord, mil absoluutselt kõik võimalikud demograafilised rühmad tunnevad ühel ja samal ajal ennast ebaõiglaselt ohvri rolli surutuna. Ja nad kõik sõidavad huilates sellega kaasneva moraalse üleoleku laineharjal.“„Tänasel päeval tunneb igaüks, kes on nördinud ükskõik mille pärast – olgu siis ülikooli kursusel lugemisvara hulka arvatud raamat rassismist, kohalikus ostukeskuses ärakeelatud jõulukuused või investeerimisfondide maksumäära tõstmine poole protsendi võrra – et neid mingil määral nagu rõhutakse, mille tõttu on neil õigus tõsta ülekohtu vastu protestikisa ja saada teataval määral tähelepanu.“ (M Manson „Kuradile! Suva olemise peen kunst.“ Kunst 2017).

Kes teid …? Miks nad …?

Vaadake - meile võib meeldida või mitte meeldida inimeste aktiivsus muuta meie elu mõistuspärasemaks, kuid tõsiasjaks jääb, et meid jääb ikka vähemaks ja riik peab muutuma koos - andma võimaluse ka uutes oludes püsima jääda. Juba küsivadki osad lähtevisiooni kohta: „Kes teid volitanud on selliseid ettepanekuid tegema?“ See küsimus on hirmutavalt vanaaegne, käsuriiklik maik man.

Kuivõrd paheliselt kiiva kiskunud on osa kodanike mõttemaailm, kui kodanikke halvustatakse (muide ka ettevõtja on eelkõige kodanik, ainult aktiivsem) selle eest, et nad on asunud paikama Dr Riigi tegematajätmisi? Ilmselt pole sellise mõtteviisi viljelejad eriti kursis meile eeskujuks olevate riikide praktikaga, kus erinevad ühingud, mõttekojad, liidud esitavad uhkusega oma kokkuvõtteid, ettepanekuid, visioone, strateegiaid jne parlamentidele, presidentidele, valitsustele. Muide, need dokumendid võetakse administratsiooni poolt vastu käteldes, südamlike tänusõnade saatel ja märkides ära tegijate suurt panust.

Aktiivsus on kohustus

Meiegi elame vabas riigis, kus igal inimesel on mitte ainult õigus, vaid lausa kohustus olla aktiivne kaasarääkija homse kujundamisel. Kohustus, mida aktiivsed inimesed täidavadki. Just seepärast tuleb uutest algatustest rõõmu tunda ning just seepärast võib öelda, et riik ei ole katki. Mõtlemisvõime ja perspektiivitunnetus pole meis veel kadunud.

Päris hirmutav oli kuulda poliitinimeste mõttepojukesi valimiste põhiküsimustest: karmistamine, käsutamine ja pistise pakkumine osadele valijarühmadele. Kuid kodanike aktiviseerumine, nende kaasamõtlemine ja -tegemine välistab põhiküsimustena 50 (või 500) euro pakkumise valijatele nende enda maksuraha eest. Seega, meil kõigil on aeg mõelda ja öelda, kuidas oleks võimalik rohkendada meie heaolu. Meie õigus riigi kujundamisel on meie kuninglik esmasündinu õigus, ei ole mõistlik sellest hetkelise mugavuse läätseleeme eest loobuda.

On lausa uskumatu, milliseid silte on juba loetud päevadega jõutud riigireformi lähtevisioonile külge kleepida - küll on see maskuliinne, potjomkinlik, riigipöördeline, vananenud - ja muidugi pole selles midagi uut. Pole uudne? Ehhee, midagi siin maailmas pole uut, kõik koosneb ikka nendest „Suure paugu“ 15 miljardi aasta vanustest algosadest.

Kuidas ära hoida kokkupõrget tulevikuga

Kõik me oleme erinevad. Osa inimesi on hea muusikalise kuulmisega, teised mitte (mina näiteks ei saa aru, mida tähendab pool tooni mööda laulda), osa inimesi tunnetavad mootorite tööd või istiku hingeelu, teised mitte. Sama loogika kehtib ka majandusarengu ja riigiehituse valdkonnas. Osa kodanikke tunnetavad, et Dr Riik on kokkupõrkekursil, ning püüavad aktiivselt sekkuda, et ära hoida fataalset kokkupõrget tulevikuga. Nad on võtnud vastutuse. Vabatahtlikult. Loomus on selline.

Siinkohal tuleb muidugi toonitada, et nii E200 kui RRSil lasub märgatavalt suurem vastutus oma projektide õnnestumise eest, kui eelnevatel üritajatel. Kui nüüd ebaõnnestutakse, siis on ilmset tükiks ajaks meie areng takerdunud ümberjagamismajandusse. Järgmist hüüdmist, et hunt on karjas, ei pruugita enam tõsiselt võtta.

Ka riigid võistlevad

Kuigi lähtevisioon selgitab, et riigireform ei ole kogu riigi kõigi elualade ja valdkondade reformimine, vaid avaliku võimu organisatsiooni ümberkorraldamine koos avaliku võimu poolt täidetavate funktsioonide ja teenuste revisjoniga ning toimemehhanismide korrigeerimisega, püütakse sellele juurde luuletada kõike alates kultuurist kuni keskkonnani. Kogemused näitavad, et edukad on olnud vaid need riigid, mis on olnud järjekindlad oma riikluse reformimisel, sest mitte ainult firmad, vaid ka riigid on konkurentsiolukorras, nad võistlevad omavahel suurema efektiivsuse ja parema keskkonna loomise nimel.

Näide elust enesest. Kõik teame meie linnade vahel vuravaid ulmelisi Irizari ekspressbusse, mis mullu muide tunnistati maailma parimateks. Paljud on nendega sõitnud ja nautinud nende mugavust, sujuvust ja ajaviitevõimalusi. Kuid ilmselt ei tea enamus, et kuigi buss on kavandatud ja kokku pandud ühes Baskimaa kollektiivpõhimõttel toimivas bussiehitusettevõttes, on selle alusvanker Scania toode. Scania ehitab paljudele bussitootjatele šassiisid, millest iga bussitootja teeb „oma“ bussi. Irizar valis Scania alusvankri, mitte vana Mosse aluse, kuna sellele oli võimalik kujundada ja ehitada maailma parim ja mugavaim buss. Nii on ka riigireformiga - see pole ravim kõigi maailma hädade vastu vaid alusvanker, millele on võimalik (kui meil jätkub sihikindlust ja taipu) ehitada üles kogu ülejäänud mugav, turvaline, sujuvalt ja arenevalt toimiv riik.

Läbirääkimistaktika: ettepanek kollektiivseks suitsiidiks

Tundub siiski, et praegu liikvele läinud vastandamine muudab kogu projekti käivitamise ülimalt problemaatiliseks. Eesmärk vähendada ametnike arvu 50 protsenti kõlab hästi (oleneb kellele) kuid pole mõistlik alustada suurt reformi üleskutsega kollektiivseks suitsiidiks, pöörates 98% ametnikkonnast enese ja idee vastu.

Muide, ametnike arv pole selles võrrandis üldse tähtis, sest selle muutus saab tuleneda vaid eduka reformi kulgemisest. Te ei saanud aru? Selgituseks: keegi ei lähe hommikul tehasesse teatega, et me laseme pooled treialid lahti. Ei, kõigepealt investeeritakse uutesse automaatpinkidesse ja kõrge kvalifikatsiooniga töötajate väljaõppesse, alles siis on võimalik läbi saada vähemate treialitega. Te ei pea neid isegi lahti laskma, sest protsessi käigus on neil piisavalt olnud aega kas ümber õppida või lahkuda.

Kui me tahame 10 aasta jooksul läbi viia reformi, siis peame me selle aja jooksul umbes 70% regulatsioonidest „tuttu“ panema. Sedapidi lähenedes oleks meil riigireformist kasu nii vabaneva kõrgekvaliteedilise tööjõu, kui meie kõigi vabanenud aja näol.

Ametnikud on riigi tugitelg, mille külge kogu riiklus kinnitub, neid ei saa alahinnata, vaid edukaks reformiks tuleb nad kaasata. Näidata neile perspektiivi, veelgi huvitavamat elu. Sama lugu ka poliitinimestega, ka nemad tuleb kaasata, sest ilma Pilvepiiri heakskiiduta pole võimalik reformikava seadustada – pole seadust, pole reformi.