Majandusanalüütik ümberjagamisest: õpetajate enda maksuraha eest ehitati neile "tasuta" korterid, aga elamisväärset palka ikka ei maksta

 (74)
Tasuta asjade jagamine
Tasuta asjade jagamineFoto: Andres Putting

Riigi praegune strateegia keskendub ikka enam ümberjagamise hoogustumisele. Kuid ümberjagamine ei too jõukust juurde, vaid vähendab seda. Kahjuks lähtub ka järgmise aasta eelarve ümberjagamise võtmest, kuidas võimalikult palju kulutada, mitte luua edueeldusi tulevikuks, kirjutab majandusanalüütik Peeter Tammistu.

Selleks korraks on siis valimised läbi. Ei teagi, kuidas edasi elada ilma hästituunitud tädide-onude piltide ja tühja postkastiga. Kuid nüüd alles põnevaks läheb, sõnad on vaja vormida tegudeks ja seda täiesti uutes tingimustes. Kähku kokku traageldatud suurvallad tuleb logistiliselt ja majanduslikult kõige mõistlikumal moel tervikuks liita.

Nagu ütles Saidafarmi juht Juhan Särgava Postimehes - kõige tähtsam ülesanne on koostöö toimima saada. "Kuna tegemist on ka suure ühinemise ja muudatustega, siis arvan, et kui õnnestub särgil esimene nööp kurgu alt õigesti panna, siis saab ka teised õigesti kinni."

Head meelt tegi, et mitmedki edukad ärijuhid leidsid eneses jõudu ühiselu korraldamises kaasa lüüa. Muide üks huvitav tendents, mis võib viia meie poliitmajandus-kultuuri muutusele - need ettevõtjad, kes lubasid palju, ei saanud midagi, need, kes ütlesid, et nad hakkavad ühise tulu nimel kõvasti tööle, võitsid. Mati Vetevool ei lubanud midagi, vaid „tegin oma valijatega kokkuleppe, et olen kolm kuud volikogus ja siis räägin oma valijatele, mida ma teinud olen." Tema tahtmiseks on saadikukultuuri muuta. Ka Alexela Groupi suuromanik Marti Hääl sai kindla valijate toe. „See viitas väga targale valijale, sest tasuta asju ma ei lubanud, nänni ei pakkunud ja rääkisin ainult sellest, milline võiks olla tulevikuvalla juhtimismudel," ütles Hääl Äripäevas.

Seotud lood:

Loodan väga, et uued vallad saavad oma „esimese nööbi" õigesti paika, et nad ei paneks esimest kurgualust nööpi kohe riigikassast tuleva rahakesksesse nabanööpi. Need ei ole lõputud ja saate aru, võite ju kõigile seletada, et see ongi väga trendikas panna nööpe puseriti, kuid teised näevad, et see on arutu.

Malle ja Kalle

Dr Riigi praegune strateegia keskendub ikka enam ümberjagamise hoogustumisele. Kuid ümberjagamine ei too jõukust juurde, vaid vähendab seda. Mastaapne ümberjagamine seal, kus on kõik eeldused turu tõhusaks toimeks näitab seda, et süsteemi põhialustes on midagi valesti. Seda tulebki parandada, mitte ümberjagamisega peita. Kahjuks lähtub ka järgmise aasta eelarve ümberjagamise võtmest, kuidas võimalikult palju kulutada, mitte luua edueeldusi tulevikuks.

Hiina president esitas äsja visiooni riigi majandusest aastaks 2050. See on visioon, kuidas selleks ajaks olla majanduslikult heas vormis ja tehnoloogilises tipus. Meie sööme mõnuga reserve ja töötame ennast „laenuküpseks". Sõltlaseks. Meie perioodi pikkuseks pole isegi mitte neli aastat, vaid 2+2.

Ehk kui te arvate, et parim viis üleaedse Kalle umbrohupõldu lilleväljaks muuta on naabri Malle lilleaiast vikatiga üle käia ja Kalle umbrohu vahele lõikelilli pikkida, siis olete looduse ringkäigust valesti aru saanud. Malle lilled Kalle umbrohus lihtsalt närtsivad, muutudes prügiks. Mida sellest järeldaks „jaga-ja-valitse" poliitinimene? Elementaarne. Malle aias tuleb kiiremini ja tihedamalt lilli niita, et Kalle umbrohusegadikku sellega katta.

Isegi rahandusminister ei mõista. "Ettevõtjana olen ma selle koha pealt murelik, et kui lihtsalt siin saalis tehakse maksuotsuseid, mis mõjutavad meie ettevõtluskeskkonda. Kui vaid aktsiisi tõstmise, lisaks ennaktempos tõstmise puhul oleks tol hetkel siin keegi mul abiks olnud ja öelnud, miks me neid tõstame. Aga nii on ta läinud ja täna jälgime." Aus jutt, tänud selle eest, aga ... Aga rahanduspealik ei saa seista kui Titanicu kapten jälgides jäämäega kokkupõrget, vaid peab jõuliselt sekkuma. Heal ajal tuleb lasta ettevõtjatel elumahla koguda, mitte seda välja lasta.

Regulatsioonidest ja ümberjagamise erivormist

Korruptsioongi on üks „ümberjagamise" mehhanisme. Mõelge hetkeks, miks selline majandust lämmatav nähtus nagu korruptsioon tekib? Mis on selle kasvulava? Ükski täiemõistuslik inimeseraas ei läheks ametimehele nänni pakkuma kui ta saab oma tööd ja elu teha ilma selleta. Kuid kuskil on loodud regulatsioon, mis võimaldab elu niimoodi umbe jooksutada, et inimesed ei suuda ennast pahatahtlikkust asjaajamisest läbi võidelda, siis otsitaksegi mingit alternatiivset varianti. Muidugi pole see õigustus, kuid eluvõõras ülereguleerimine on korruptsiooni ema.

Mida rohkem Dr Riik käske ja keeldusid produtseerib, seda korruptsiooniohtlikumaks ja kallimaks ühiskond muutub. See, et meil korruptsiooni kahimisega aktiivselt tegeletakse, on väga kiiduväärt. Lööb õhu puhtaks. Kuid kohati tundub, et me oleme liialt süüvinud sellesse võitlusse ja juba pea igat ilmingut püütakse mahutada korruptsiooni mõiste alla, mis omakorda võib sulgeda normaalse ühiskonna kapseldumisse.

Seepärast ongi tõhusaim lahendus vähendada regulatsioone, inimesed pääsevad vabalt toimetama.

Kastepiisa peegeldus

Veel üks tähelepanek valest põhjast. Öeldakse, et kastepiisas peegeldub kogu maailma. Tõsi, kui pisidetaile tõlgendada õigesti, siis lähevad ka suured süsteemid paika. Hiljuti rõõmustasime kõik kui valmis (peaaegu) maja õpetajatele. Mitte lihtsalt maja, vaid linnavõimu poolt ehitatud maja. Kuid minu jaoks on see maja just kastepiisk, mis näitab meie majandusregulatsiooni põhja vildakust.

Nõuka ajal olid ka „Dvigateli" majad, lüpsjate majad. Nüüd siis jälle. Ring on täis saanud. Loomulikult on mul hea meel, kui õpetajad (või ükskõik kes teine) saab endale uue korteri. Uskuge mind, endise ühiskorteri elanikuna vanas puumajas, mille soojus olenes tuulesuunast, oskan ma seda rõõmu tunnetada. Kuid miks peaksid õpetajad kui tuleviku loojad ootama administratsioonilt armuandi?

Teisisõnu võim ehitas majad õpetajatele õpetajate raha eest.

See ei ole normaalne, et õpetaja peab sõltuma mingist bürokraatlikust naturaaltasust. Õpetaja peab saama sellist palka, mis võimaldavad tal osta/üürida endale mõistlik eluase, ennast täiendada ja taaslaadida. Ja kui asjadele vaadata õiget pidi, siis võim ei annetanud õpetajatele mitte midagi. Ta lihtsalt jagas selle, mille ta oleks pidanud investeerima õpetajasse (tema palkadesse ja toimetulekusse), investeeris ta ümberjagamisse ja bürokraatiasse. Teisisõnu võim ehitas majad õpetajatele õpetajate raha eest.

Mis selles siis halba on? Esiteks on see kallis viis ühiskonda käitada, administreerimiskulud on liiga suured, teiseks kannatab õpetajate valikuvabadus ning kolmandaks suurendab see korruptsiooniriski.

Nautige lõpp-peatust

Tundub, et ideepuudus, kuidas iseotsustamisega juurde „võluda" ressurssi on mitte vaid meie mure, vaid laiaulatuslikum. Kogu maailma ideepuudust püütakse kompenseeridagi ümberjaotamismehhanismidega.

Maailma Majandusfoorumi arvates on maailmamajanduse suurimaks riskiks kasvav sissetulekute ebavõrdsus. Eksperdid arvavad, et praegune turukapitalism vajab fundamentaalseid reforme. Tore, ikka on vaja süsteeme aeg ajalt uuendada. Kuid mida siis targad rahainimesed soovitavad? IMF soovitab oma uues raportis rikkamate inimeste tulu kõrgemalt maksustada, kuna üha kasvav varanduslik ebavõrdsus seab löögi alla pikaajalise majandusliku õitsengu. Tänu astmelisele maksusüsteemile saavat arenenud riigid ebavõrdsust vähendada, ohverdamata samal ajal majanduskasvu. Huvitav tähelepanek, kuid Prantsuse eelmise presidendi eksperiment tõestas vastupidist - maksutõus viis ajud ja kapitali minema. Lisaks soovitas IMF maksustada rohkem varasid ja ettevõtete kasumeid. Kas see ongi tulevikuarengu reform - suurem ümberjagamine?

See on tupiktee, kus öeldakse, et tee lõppeb varsti niikuinii, kuid sõidu võimalikult pikaks nautimiseks sõitke aeglasemalt. Mida selle kohta arvata? „On öeldud, et enamik revolutsioone ei põhjusta eeskätt mitte revolutsionäärid, vaid valitsuse rumalus ja jõhkrus ütles kord Sean MacStiofain, IRA eelkäia esimene juhataja." (M Gladwell „Taavet ja Koljat" Pegasus 2015 lk 189).

Majanduslik flopihüpe?

Mida teha? Kas te mäletate midagi 1968. aasta Mexico olümpiamängudest? Palavust? Hõredat õhku? R. Beamoni uskumatut kaugushüpet (8.90m), mis pidas vastu 23 aastat ja parandati vaid 5cm võrra? Teisi rekordeid? Kõik need rekordid olid meeldejäävad, kuid polnud epohhi loovad. Täiesti uus tee leiti uskumatus kõrgushüppestiilis. R. Fosbury šokeeris publikut uue flopp stiiliga.

On ju täiesti mõistusevastane sooritada kõrgushüpet selg ees. Mitte keegi looduses ei hüppa kõrgust selg ees. „Sportlase enda sõnade järgi olevatki teda sellisele hüppeviisile viinud halb koordinatsioon. Aga isikupärane kohmakus, kehalised võimed ja tahtejõud on kombineeritud nii, et tulemus on omamoodi leiutis." (H. Sisask, E.Teemägi, O. Türn „XIX Olümpiamängud Mexico 1968" lk 71). Tänapäeval ei hüppa keegi enam ei karjapoissi, kääri ega rulli va. külasimmanil. Kõik tõsised tegijad kasutavad reformitud hüppestiili. Samuti peame ka majanduses leidma uue lahenduse, mitte ideepuudust loobuma flopi leiutamisest. Kui suured rahatargad mingit reformi välja pakkuda ei oska, siis seda suurem on meie eneste vastutus selline süsteem leiutada.

Vähemaga rohkem

Niisiis üldised pikaajalised poliitilised huvid tuleb paika panna nagu Hiinas, jätkusuutlikult, kuid ambitsioonikalt. Ega aega palju pole, õigemini pole seda üldse. Šarlatanid juba mõtlevad välja järgmiseid loosungeid. Kokkusattumuslikult toimuvad Pilvepiiri valimised umbes sellel ajal, mil Suurbritannia on väljunud euroliidust. Mida see tähendab meile? See tähendab lahjemat EL ühiskassat alates 2021. aastast ehk see mõjutab meid otseselt.

Teiseks kui karmi Brexiti korral vähendaks see otseselt Briti majanduskasvu 40 miljardi naelsterlingi võrra järgmise pooleteise aasta jooksul ning OECD usub, et majanduskasv 2019. aastal väheneb 1,5% võrra, siis see võib omakorda vallandada halbu arengustsenaariume. Nii et võib-olla on õigus Warren Buffettil: „Mõlemad mõisted, demokraatia ja turu tõhususe teooria, on sisutud. Nad ainult teatavad meile, et lühikeses perspektiivis rahvamassid saavad mida tahavad. Pikemas perspektiivis saab rahvamass seda, mis tuleb". (W Bonner A Wiggin „Võla impeerium" Balti Raamat 2007 lk 210 lk 322).

Suure tõenäosusega on nii, et 2021 aastast ei kuulu Eesti riikide hulka, kelle SKT on alla 75% EL-i keskmisest. Selleski on Brexiti mõju. Või arvate, et EL teise majanduse lahkumine klubist ei mõjuta meie kohatõusu? Mõjutab küll kui isegi atlandi torm värvis meie sügisilma sahaaratolmu ja portugalisuitsu värvi, miks siis Brexiti megatorm meid ei peaks mõjutama. Kuid kas meil vihmavari on selleks varutud? Ei ole. See tähendab, et Eesti peab hakkama andma EL-i eelarvesse rohkem raha kui ta sealt ise saab. Oleme olnud tublid arenejad, kuid kuidas olla jätkuvalt tublim, kui eelarve pingestub? Sellest pole me veel rääkinud ega arvutanud (kuigi juba kostub mingeid susserdusplaane nagu see et digitaalvõimekad Eesti ettevõtted võivad teha koostööd vähem arenenutega tuues euroraha kaudselt Eestisse). Aga me peaksime majanduslikult valmistuma selleks tormiks, vähemalt prognoosima selle mõju.

Võlg, kui põlvkondade vaheline sotsiaalne side?

Dr Riiki ootab ees abirahade ärakukkumine kui viis või kümme protsenti enese omaks arvatud eelarvevahenditest olude muutudes kaob. Millega seda kompenseerida? Kõik on ju juba mängu pandud - reservid, maksutõusud. Ja seda headel aastatel. Jääb vaid võlgu elamise variant. Veel suurem võlg. Võlg kellele?

„Põlvkondadevaheline võlg on veider asi. (...) Oletame, et tegemist on krediitkaarti võlaga. Oletame, et keegi kulutas raha ümbermaailmareisiks, aga reis kurnas ta ära; ta jõudis vaevu koju ja kukkus infarkti tagajärjel kokku. Kas lastel on mingi kohustus krediitkaardi arvete maksmiseks? Ei mingeid. Kuid nüüd pöördume „riigi" võla juurde. Mis sorti imelik elajas see on? Üks põlvkond tarbib ja siis esitatakse arve järgnevale põlvkonnale. Noorem põlvkond ei nõustu kunagi võlgade tingimustega. Nad on osapooled lepingus, mida nad kunagi ei sõlminud. Ent peavad terve elu tööd tegema, et maksta lepinguga kaasnevaid kohustusi. Selliseid kokkuleppeid põhjendatakse tihti osana „sotsiaalsest lepingust". Kuid milline leping lubab ühel inimesel kasu saada, samas kui kulud määritakse kellegi teise kaela? Aga surnud ei räägi ja sündimata lapsed ei hääleta." (W Bonner A Wiggin „Võla impeerium" Balti Raamat 2007 lk 210 lk 236).

Aga meie, millise sidususe poolt hääletame meie? Kas tõesti kujuneb meie ainukeseks ühendavaks sidemeks meie järelpõlvedega võlg? Just seepärast, et mitte võlgu jääda oma lastelastele, peame täna nagu ütles vanaema Marie „Seadma suud säkki mööda", elama vastavalt võimalustele ja püüda areneda üle igasuguse normaalsuse võimaluste.

Me peaksime enda jaoks leidma midagi sama tobedat, kui flopihüpe. Edukalt. Siis oleks meil mida pärandada oma lastele. Häbenemata. Uhkusega.

Target Ärileht