No nii, nüüd on see siis käes - uus valitsus, nagu uus kokkamisklubi (kastmekokk ja supitädi on küll vanad), kõik õhinat täis, uus leping/retseptiraamatki kiirelt klientidele/valijatele ette vuristatud. Mõnigi on juba jõudnud seda nimetada geniaalseks.

Mõistetav, me kõik loodame uuelt kokameeskonnalt midagi maitsvat. Kuid kui see on geniaalne, siis miks eelmine seltskond nii lihtsa maa ja rahva õnnelikuks tegemise plaani peale ei tulnud (ei osanud miljardilist eelarveauku tekitada)? Tobud olid või?

Tuleb möönda, et esmapilgul tundub pakett tõesti uudne, peaaegu nagu muinasjutus - kõik saavad juurde, kõik saavad õnnelikuks, aga … Kui hakata mõtlema kuludele, siis tõsiasi on, et üksi limonaadimaksuga miljardilist kingiraha ära ei lapi. Midagi pole teha, energia/raha jäävuse seadus kehtib meie tahtest olenemata: kui kellelegi tahetakse miljard juurde anda, siis tuleb kelleltki miljard ära võtta (natuke rohkem, sest ümberjagamine on kulukas tegevus). Elementaarne.

Gurmeerooga oodates
Uuel kokamansal olid head eeldused tõelise läbimurde saavutamiseks, oldi vaba senistest stampidest/retseptidest, ühiskond oli tüdinenud eelnevast suurustavast sõnaseadest ja üha uuesti ülessoojendatud pajaroa peenhäälestamisest. Oli hea platvorm teha asju edasiviivalt. Ühiskond ootaski uutelt kokkadelt gurmeerooga, kuid … Kuid pikk ootamisaeg köögi kõrval oli setitanud uuskokkades palju häid retsepte, mida armastusega hoidistati. Nii need ladestusid nagu purgisupid ja maasikamoosid ämma sahvris. Kunagi ajastuomaselt maitsvad road on nüüd lootusetult vananenud, nagu armsa ämma suhkrusiirupilised moosidki. Omas ajas nämmad, kuid tänapäeval … aegunud.

Niimoodi kuhjusid ikka uued kasutamata hoidised/ supid/ideed. Harilikult tehakse selline tüüpviga – alustatakse vanemate hoidiste söömisest, mis tähendab, et … jäädaksegi sööma realiseerimistähtaja ületanud hoidiseid/ideid. Just nii juhtuski uute kokkadega: tahtmine oma vanu retsepte ilmale näidata oli nii valdav, et kibekähku korgitigi lahti tagarea vana purgisupp: ikka astmeline tulumaks, automaks, teemaks, magusamaks, pangamaks, üürikorterid, elektrooniline valimine, Haapsalu raudtee.

”

Näilisus ja vaikne sisseimbumine ongi selle retseptiraamatu põhiolemus. Hillitsetud, hiiliv agressiivsus. Märkamatu, kuid tõhus, kuidas ühtesid gruppe mängitakse teiste vastu.

Uut ei kusagil, ei midagi. No, eks kokad said ise ka aru, et vaid vana supiga edu ei saavuta, mõned menüükirjed nimetati ümber. Kui teil on näiteks probleem punase ämbriga, siis nimetage see ümber siniseks saapaks ja … ämbriprobleem langeb ära. Näiliselt. Isegi kaaskokad läksid alt, sest menüüsse kirjutatud astmetega tulumaks ei ole ju ometi astmeline tulumaks. Finantskastmekokk, kes alati oli jälestanud ämbreid (eriti punaseid) usub siiamaani, et tal on jalas sinine saabas, mitte kolisev ämber. Ümbernimetamine on vahva, nagu hundi nimetamine metsakutsuks. Kuid tähelepanu: näilisus ja vaikne sisseimbumine ongi selle retseptiraamatu põhiolemus. Hillitsetud, hiiliv agressiivsus. Märkamatu, kuid tõhus, kuidas ühtesid gruppe mängitakse teiste vastu. Ettevaatust!

Poliitkatlalik juhtimisviga
Uus retseptiraamat on oma olemuselt mitte arenguprogramm, vaid ümberjagamine nagu heategevusorganisatsiooni supiköök. See ei tee midagi selleks, et luua elujõulist, iseennast äratoitvat keskkonda. Retseptiraamat ei püüa luua loomulikke iseennast arendavaid tegevusi, vaid ühise rahaga kinni lappida valedest poliitotsustest tekkinud arengupeetust, juhtimisvigu. Just, see, et inimene, kes teeb täisajaga tööd elab palgavaesuses on mitte ettevõtluse, vaid räige poliittasandi juhtimisviga. Talle almuse pakkumine pole väärikas, vaja on uut keskkonda.

Elamine läheb kallimaks, suremine odavamaks
Veelkord, retseptiraamat ei püüagi parandada keskkonda, vaid ümber jagada „mitteküllust“, kehtestada lisamakse. Lõigata koogi ühest küljest tükike, et mätsida seda lõiku sellesama koogi külge on veidrus (või valskus). See ei rohkenda kooki. Vastupidi, kõik aktsiisid, pangalõiv, magusamaks jne settivad toote lõpphindadesse, mis tähendab, et elu läheb reaalselt veelgi kallimaks. Ainult suremine läheb retseptiraamatu järgi odavamaks, sest 250-eurose matusetoetus taastatakse kõigile. Selles meie põhiline probleem ongi, et teeme taktikalisi otsuseid ilma strateegiata. Kui enne võis öelda, et ELi direktiivide täitmise plaan ei ole strateegia, siis nüüd ei adu mõned pilvepiirlased isegi oma volituste raamistikku, püüdes teha asju, mida EL karistab automaatrežiimil, mis tähendab, et meie elu läheb (trahvimiljonite võrra) veelgi kallimaks.

Pilvepiiri (mängujoonise) lugemise oskusest
Pikk reservis passimine ei tule kasuks kellelegi, eriti kokkadele. Pesuruumis võib ette kujutada erinevaid uhkeid kombinatsioone, kuid kokana seistakse vastamisi …kuuma pliidiga (keeruliste olukordadega), üks vale liigutus ja trauma. Töötrauma. Köök on kokale nagu mänguväljak, näha tuleb kogu väljakut, kõikide elementide koosmõju, tunda lõhnast olukorda, leida võimalusi. Väga reljeefselt kujunes välja erinevus uuskokkade „kujutletava maailma“ erinevus tegelikkusest üürikorteri turu suhtes ERR saates „Vabariigi kodanikud“. Debatt oli vahva: poliitinimesed vs. investorid. Ühed usuvad mittekokkade koostatud retsepte/uurimusi, teised, tegevkokad/investorid tegelikke turuvajadusi. Poliitkatlad on kokku keetnud isegi sellist veidrat arusaama, et meil ei ole korterite üüriturgu. No kuulge reguleeritavat valdkonda peab tundma. Seda rooga ma küll ei soovita proovida, saate seedehäired. Pikaajalised.

Kui poliitkatel keedab rammusat dotatsioonileent, teadmata, et meil eksisteerib täiesti toimiv ja arvestatav üüriturg, siis tehaksegi valesid otsuseid. Igal tegevusel on tagajärg. Näiteks paljud pensionärid teenivad praegu lisasendi üürimisest. Kui Dr Riik sekkub üüriturgu, siis jäävad needsamad grupid, kes enne ise enesega toime tulid Dr. Riigi kaela. Tagajärg. Kas tõstame maksusid? Aga selle tagajärjed? Et midagi teha tuleb tunda turu, selle mõjusid, kõrvalmõjusid ja järelmõjusid ja näited võiksid olla asjakohased. Iga kord kui räägitakse riigikorterite vajadusest, ilmub välja müstilise nooremõpetaja palk, mille eest ei saa korterit üürida. Õige, kuid lahendus …

NLi ajal nõudsid kolhoosnikud ka, et toidupoes müüdaks odavamat leiba loomadele. Selline mõttepojukene sai tulla vaid süsteemsest veast, loomasööta ei müüdudki ja ainuke võimalus oli seda osta leivana poest. Meie kokkade loogikas on vana kolhoosniku mõtteloogika viga.
Mitte loomasööta ei pea te toidupoes müüma, vaid õpetaja palka tõstma, mitte talle läbi säästukorteri almust pakkuma. Õpetaja, see on uhke amet, uhketele inimestele. Õpetaja on ju riigipalgaline, sellesama raha saaja, mida praegu kavatsetakse uputada betooni. Vaat selline purgisupp. Võrdlus sellest, et põhjalas on 25% riigi üürikortereid ei kannata samuti võrdlust. Igal asjal on põhjus.

Soome põhjus on selles, et võideldes

”

On päramine aeg tegelda tõsiste asjadega.

vapralt kolmes sõjas kaotas ta märkimisväärse osa piirialadest. Tuhanded inimesed vajasid peavarju ja tööd. Ühiskond kohanes. Reparatsioonide maksmine üllatavalt kiire ajaga (enese vabaks ostmine) tähendas tohutut rahvuslikku pingutust koos fokuseeritud riikliku planeerimisega. Selleks oli vaja töökäsi eelkõige linnadesse, mida toetati riiklike programmidega. Lõppkokkuvõttes Soome võitis. See oli aastakümneid tagasi õige lahendus ja olekski pidanud piirduma vaid selle õige ajaga, nüüd ei suudeta sellest aeglaselt tapvast raskusest poliitilistel põhjustel vabaneda.

Keedetakse tuimalt põhja kõrbenud poliitputru edasi, kasvatatakse riigivõlga. Mitte naabrite minevikule (kuigi see on meile hindamatu õppematerjal, mida mitte teha ja kui teha, siis millal õigel ajal lõpetada), vaid vaatama pigem tänapäevaseid trende (samuti õpetlikke). ÄL 24.11.16 sedastab, et „Soome päevalehe Helsingin Sanomat hiljutise analüüsi kohaselt langevad kinnisvarahinnad väljaspool Soome tõmbekeskusi veel kiiremini kui Eestis – vaid viimase aastaga on maakohtade väärtusest kadunud 20-3 0%“. Seega Dr Riik kavatseb meil teadlikult toota kahjumit, põletada meie raha? Seda teadmist on mitmed investorid ja analüütikud püüdnud Pilvepiiri kokkadele edastada, kuid seal on pähe võetud, et kasvõi vägisi, me teeme teile head (põhjakõrbenud) putru. Isegi kui see teile ei meeldi … me teeme teile head (korruptsiooniohtlikku?) putru. Ja me sunnime teid seda putru sööma ja isegi kui te seda ei söö, siis maksma sunnime me teid ikkagi.

Kuid lootust pole vaja kaotada, telesaates esitasid tegevkokad/investorid paar nutikat ettepanekut, kuidas nemad saaksid oma raha raisata, turu liikuma ja hinnad langema panna (käibemaksu küsimus, korteri suurus jne.). Tore, kuid … kahjuks Pilvepiiri kokad tuiutasid vaid tuimalt, et meil on siis välismaiste retseptikribijate välismaised retseptid ja ärge segage meid putru kõrvetamast, sest just niimoodi on ELi komme. Niisiis, kokkadevahetus pole midagi muutnud, ikka ustakse ilmatarku, mitte tegevkokkasid. Peaks vist restorani vahetama, aga … ei saa. See on ju meie oma restoran, mitte kokkade oma, kokad on vaid meie palgalised, millest johtub, et mitte teise restorani ei pea me kolima vaid kokad paaremasse vormi kloppima. Või vallandama. Jälle.

Valikute aeg: Eesti meditsiin kui Kuuba autotööndus
Me võiksime ju Pilvepiiri kokkade kõrbepudru eksperimendiga leppida stoiliselt: äh, las kõrvetavad, viskame minema, kuid … Mida me siis minema viskame? Me viskame minema meie ühise raskelt teenitud raha. Sellesama raha, mida peab kasutama elutähtsate tegevuste toetamiseks. Olen olnud arvamusel, et eelarveraha ja haigekassa raha ei tohi segi ajada, kuid raha, mida kavatsetakse maha visata, tuleb kasutada just meditsiinis ja hariduses. Miks?

Kui meie kokad natukenegi üle oma poliitkatla serva suvatseksid vaadata, siis 2040.a. on meid 125 000 vähem, me oleme vanemad, kuna maksumaksjaid on vähem, siis ka vaesemad. Igat inimest tuleb „kasutada“ nii kaua, kuni ta vähegi lustib tööl käia. Me oleme, vabandage väga, nii essus seisus oma tööjõubilansiga, et peame pääsemiseks aega juurde ostma. Ainuke kuidas me seda teha saame on meditsiin ( haridus ka muidugi), et inimesed enne „kasutustähtaja lõppu“ kokku ei kukuks. Ja palun ärge hakake arutlema lasterohkendamise vajadusest (eriti need kellel on üks laps, seegi Londonis/Pariisis), see on elementaarne.

Statistikaameti andmed näitavad lihtsalt karmi tõde, see on kaup mis meil on laos 2040.a. olemas. Seda ei saa „juurde teha“. See kuidas „juurde teha“ peale 2040.aastat on tõesti eksistentsiaalne küsimus (keskkonna ja trendide loomise küsimus), selleks ongi vaja aega osta. Me peame olema nutikad nagu Kuuba autotööndus, milline on oludes mil uusi autosid juurde ei tulnud suutnud autode „ravil“ saavutanud virtuoossuse, et ka viiekümnendate Ameerika maanteelaevad on kasutuses. Teist võimalust lihtsalt pole.

Surnud Haapsallu ei sõida
Meie kokkade retseptiraamat näikse minevat hoopis teises suunas, mitte jätkusuutlikkuse, vaid dubleerimise finantseerimisele. Näiteks. Räägitakse, et Haapsalu raudtee on vaja taastada ja kokad lisavad entusiastlikult hagu ahju alla öeldes, et Pärnu raudteesse on ka vaja … Vahva, mulle meeldib, aga … asjaolud on sellised, et praegune rongisõidu piletihind katab vaid veerandi sõidu maksumusest (dotatsioon 25 miljonit aastas) ehk kõik need kes ei sõida rongiga maksavad ¾ oma heade kaaskodanike sõidulustist kinni. Seega on valikute küsimus, kas meil on ressurssi laiendada kahjumlikku tegevust?

Kas Sina maksumaksjana maksaksid kinni kellegi mugava sõidu või südame sondeerimise? Oleksid elupäästja? Mõttekoht. Kui kardioloogide selts on andnud välja selge tormihoiatuse, et südamehaiguste raviks ettenähtud raha vähendamine halvab ravi kättesaadavust väga olulisel määral, kui TÜ kliinikum pidi aasta alguses rahapuuduse tõttu kardioloogia eriala voodikohtade arvu vähendama 13% , PERH 26% ning südamesondeerimise järjekord on veninud järgmise aasta kevadesse, siis millised on meie valikud? Avaldatud on arvamust, et niimoodi jääb abita kuni seitsesada patsienti. Kas mõtlesite sellele tulemile? See on seitsesada potentsiaalset kallisravi või … surmajuhtumit, kümne aastaga seitse tuhat inimest ainuüksi ühes valdkonnas? Inimest kes oleksid võinud elada, töötada (ja makse maksta). Aga teistes? Kas see tähendab, et me oleme valmis maha kandma tuhandeid inimesi põhjakõrbenud pudru heaks? Ohverduseks?

Retseptiraamat
Esiteks: mul oli kunagi kelnerist sõber (lõpetas kehvasti), kes tõsimeeli ütles, et kui ta kliendi arvesse ei saa visata 1,50 „kirvest“ (arve u 3-4 rbl), siis tunneb ta ennast isiklikult petetuna. Mentaliteet oli selline. Ka praegused kokad kipuvad tegema sama „nippi“, näiteks gaasiaktsiisiga, selle raju tõus on uus ja otsene „kirves“ nii kodanike, kui ettevõtjate taskusse.

Kui vanakokad suutsid seda kasvatada võrreldes naabritega 7-kordseks, siis uued juba 16-kordseks. See küll ei paista ettevõtluse arendamisena, pigem vinguna, et mis nad tulevad meie õuele tootma. Paras neile. Aga meie, inimesed (loe. valijad), kas meie andestame seda, et meid on petetud? Alatu värk. „ … ärge mitte iial, mitte üheski olukorras mõelge oma klientidest halvasti, rääkimata juba nende kohta halvasti ütlemisest. Olgu klient kuitahes talumatu ja olgu temaga õiendamine kuitahes väsitav – äri ei ole ala, kus võiks lubada endale isiklike tunnete luksust, ja ärge unustage, et ükskõik kui isiklikud teie tunded ka on, nad on teiste poolt aimatavad; niisiis õppige oma klienti armastama sügava ja püsiva armastusega, sest ilma klientideta ei ole firmat.” (. McAlister „Uus Machiavelli” Fontes 2001 lk 30)

Teiseks: on päramine aeg tegelda tõsiste asjadega, lõpetame purgisupi & kõrbepudruga, puhastada keldrid, et seederikkeid vältida ja asume tegelike vajaduste ehk gurmee valmistamisele – ellujäämisstrateegia retseptiraamatu loomisele. Kui kohe edasiviivat retseptiraamatut ei suudeta välja mõelda, siis võiks uus kokamansa teha esimesed pisikesed sammud enese ajalukku jäädvustamisel, kuulutada välja retseptikonkurss. Kasutage võimalust. „Inimestele meeldib kirg. Inimestele meeldib kiresse panustada. Ja seda ei saa teeselda. Inimese jamajutu detektor on osav tuvastama kõik selle, mis pole ehe. Kasutatud autode müüja, valju häälega hõikav kloun tsirkusetelgi ees ning asjatundmatu poliitik jätavad alati võltsi mulje.

Kolmandaks: Pilvepiiri kokad peavad keskenduma sellele, kuidas luua loovat keskkonda, mitte ise tormama kõiki töid tegema, müüri laduma, prügi vedama, „kinu tegema“ jne. Tööjaotus ei ole uus asi. Las ettevõtjad pingutavad, võtavad riske, investeerivad raha. Dr Riik ei tohi sentigi panema sellistesse ettevõtmistesse, kus ettevõtjad edukalt toime tulevad. Kuivõrd valesti võib menüüd lugeda on ka tõsiasi, et Dr Riik (koos linnaga) tahavad ehitada meie raha eest konverentsikeskust. Kümned (sajad?) miljonid läinud nagu plirtsti. Kuid see on täiesti mõttetu raiskamine, sest pole võimalik, et sellisesse magusasse kohta ei leiduks ettevõtjat, kes ei tahaks ehitada. Pigem on takistuseks poliitbürokraatlik tromb ettevõtluse vereringes, mis tuleks likvideerida.