Majandusanalüütik: vajadused on muutunud. Kõikidel on praegu võimalus oma nimi Jeff Bezose, Bill Gatesi ja Mark Zuckerbergi kõrvale kirjutada

 (46)
Vajaduste rahuldamine on nagu redel, millel peavad olema pulgad alates alumisest ülemiseni.
Vajaduste rahuldamine on nagu redel, millel peavad olema pulgad alates alumisest ülemiseni. Foto: Priit Simson

Bill Gates, Jeff Bezos ning Mark Zuckerberg ei alustanud miljonäridena, neil oli selge idee, millist teenust nad ise tahaksid ja uskusid, et teised tahavad ka. Praegune aeg annab meile võimaluse mõelda suuremalt nende toodete ja teenuste üle, mida me pole seni osanud tahta ja pöörata need ideed tegevusteks, et võiks sündida midagi imelist Ja miks mitte lisada enda nime Gatesi- Bezose Ja Zukerbergi järele, kirjutab majandusanalüütik Peeter Tammistu.

Kuigi teated olukorrast maailmas on vastuolulised, ühed alles sulgevad majandusi (ja inimesi) teised leevendavad piirangute hulka ja ulatust, tuleb meil teiega selles segadikus oma homset otsida. Raske? Muidugi, kui ei tea millist homset otsida. Vanaema Marie andis mulle kunagi hea toidutegemise retsepti: „Tee täpselt selline nagu Sulle meeldib". See on olemuslikult universaalne retsept, sest kõlbab ühteviisi nii kooli valikul kui liha ostul. Teeme meie teiega ka homset selle retsepti järgi.

Homne on muidugi erinevate inimeste kujutluses erinev, ühed püüavad kõigest väest eilset heaolust ja mugavustsoonist kinni hoida, teised panustavad uutele võimalustele. Kuid vaadake, tegelik homne on meie „homsete" kogusumma. Rohkem positiivseid homseid annabki parema tulemuse, kui vaid eilsete reanimeerimine. Kujutan selgelt ette reaktsiooni rõõmsameelsete „uute võimaluste" jutumullile nende poolt, kes on kõik kaotanud. Valus on, nagu haava osatamine (ettevaatust ja hellust selle käsitlemisel).

Seotud lood:

Kuid midagi pole teha, isegi kui kriis ei ole meie ja teie jaoks võimalus, siis võimaluse kuidas sellest olukorrast välja vingerdada peame ikkagi leidma. Ettevõtjad (n. Tallink, Bolt jne) on leidnud mitmeid (ajutisi) lahendusi nagu taksoga kullerteenused, luues tänuväärset sidet kaupluse/restorani ja tarbija vahel üle sotsiaalse eraldatuse kuristiku. Lahjalt küll, kuid tarneahel toimib. Elu ei seisku. Cleveron on tulnud välja ideega kogu maa, kuni kolkaküladeni, täita pakiautomaatidega. Tore mõte. Sedalaadi algatusi kostub iga päev. Vahva. Mõte liigub, kuid ... Aeglaselt ja vana skeemi järgi. Kõik ei saa e-poest toitu müüa ega oma veokitest toidukullereid teha.

Aeg & ruum

Vana ei pöördu tagasi niipea, kui üldse. Sakslased prognoosivad avalike ürituste taastumist (tähtis indikaator meditsiinikriisi ületamisel) niimoodi, et tagasi teatrisse saab varem kui rokkkontserdile ja Oktoberfest jäätakse sel aastal ära, kuid jalkasõbrad saavad staadionile alles siis kui vaktsiin leiutatakse. Ameeriklased arvavad et rokk-kontsertide aeg võiks taastuda ... järgmise aasta sügiseks. Kõik otsivad teed harjumuspärase olukorra juurde tagasi pöördumiseks, aga võib-olla saavad rokk-kontserdid edaspidi olema (pikka aega, mis muutub rutiiniks) mitte meile harjumuspärased ühispidulises vormis, vaid koos olemine läbi elektrivälja.

See iseenesest muidugi ei ole võimalus, vaid mineviku paikamine. Võimalus tekkib sellel, kes suudab tehnilise ülekande muuta elavaks. Sõna otseses mõttes elavaks koos lõhna, melu ja isegi füüsilise tundega. Tulemas on massiline virtuaal- ja liitreaalsuse teenuste (ja veel millegi) aeg. Igatahes on kunstrahvas vahvalt vastu astunud tekkinud kriisile läbi kodukontsertide ja tühjasaali suurüritusteni, mille eest suur tänu. See kõik hoiab sotsiaalse eraldatuse tingimustes vajumast sotsiaalsesse kapseldumisse. Mis aga eriti tervitatav, siis esimene tasuline (küll heategevuslik) ja menuline e-põhine komöödiaõhtu on Kinoteatris sündinud. Kas uus formaat? Kui nüüd e-inimesed sellele lõhna, melu ja küünarnukitunnet juurde lisavad, ongi uus toode olemas. Tühjast tehtud tublike

Me oleme homsed

Segane aeg, segased tunded, teadmatus. Millest alustada, mida me tahame? Kas täita lõputult sõltlase abitaotluse vorme, loota printsi suudlusele või teha ise tulevikku oma maitse järgi nagu vanema Marie soovitas? Tõsiasi on (parafraseerides tuntud kultusfilmi), et me pole täna need, kes ma olime eile ja ka teie pole homme enam need, kes olete täna. Niimoodi kirjapanduna võib see tunduda banaalsena, kuid iga päev kriisi, karantiini, piiranguid ja näomaske muudavad meie harjumusi ja ka meie vajadusi. See ongi hea lähtepunkt mõelda homsesse. Miks? Vaadake, meie vajadused on muutunud ja nüüd oleneb kõik sellest, kes need vajadused esimesena sisustada suudab. Nagu ütles E. H. Land (Polaroid) tabavalt „tegelikult uusi tooteid ei mõelda välja, kõige paremad on alati olemas olnud ja nähtamatuna oodanud, et need üles leitaks". Just-just need tuleb ülesse leida. Mõelge sellele, mida teie tahaksite?

On selge, et tagasipöördumist päris endisesse olukorda ei toimu, enamgi veel, osasid majandusvaldkondasid saame edaspidi nägema vaid teemaparkides museaalidena. Midagi pole teha, maailm muutub ja meie ning majandus koos sellega. Niimoodi toimub igal ajal ja alal, just siis astuvadki ette need kes „avastavad" meie peidus olnud vajadused.

Tähelepanu! Kes kipub suudlema pimedas saalis?

Kriisi olukorras (teadmatuses, abituses) oleneb väga palju sellest, kuidas meid teiega juhendatakse oludega toime tulema. Kui meile sisendatakse pidevalt mantrat, et kohe-kohe on kõik halb möödas ja kõik normaliseerub (ärge muretsege administratsioon aitab kõiki), siis ... See oleks tore, kuid eksitav ega tekita inimestes ja firmades otsustavat iseseisvat liikumist otsimaks uut tasakaalupunkti.

Hea nõu kuluks siinkohal marjaks. Vaadake, kui te istute kinos ja elekter läheb ära ning mahe sulnishääl ütleb, et kannatage natukene, film läheb edasi, siis te ei torma ju väljapääsu poole. Samas, kui teile öeldakse, et selleks korraks on „kinu" läbi, siis lõpetate istumise ja väljute. Kui aga teatatakse, et kohe kukub lagi alla, jookske nüüd vastavalt päästemeeskonna näpunäidetele, siis olete kiire minema. Lihtne. Nii ka kriisiga. Suuremas osas kuulavad inimesed sõnumeid mida meile edastatakse kriisijuhtide poolt ja tegutsetakse suuresti selles suunas. Kui nüüd „kinu" on tõesti läbi (ja lagi on ebakindel), siis peaks administratsioon avama väljapääsud (lõpetame enamuse piiranguid) avama ka varuväljapääsud ja laskma igaühel endal ennast aidata (turu solkimise lõpetamine dotatsioonidega), abistama väljumisega nõrgemaid/kogenematuid ( stardikapitalid, mentorlus), et me kõik enam-vähem tervelt (kriisist/kinust) väljuda mõistaksid.

Selline peab olema sõnum mille me saame kaasa homse otsimiseks. Ülejäänud teeme ise. Praegu istume lihtsalt pimendatud saalis ja ootame ... Lisaminutid tiksuvad. Rahutus saalis. Me ei tea isegi seda, mida või keda me ootame. Kes peaks meid ülesse ajama või suudlema? Ja üldse, kes meid pimedas saalis suudlema kipub? On see prints? Aga 2+2 reegel? Aga äkki on hoopis vampiir? Printsist ei tea me veel midagi, peale lubaduse, et ta tuleb ... siiski. Kunagi. Võib-olla tulebki, kuid kuuldavasti on vampiirid juba aktiveerunud.

Ärka ja märka

Uut perspektiivi on vaja. Isegi kui kõik võikski normaliseeruda „nagu eile", siis kriis on sügavalt raputanud ühiskondi. Meie teiega oleme sellest müksust ärganud ja märganud ...Saame ühel hetkel aru, et oleme teinud paljusid asju (ja lasknud endaga teha) harjumusest. Mitte seepärast, et meile miski (millega me oleme harjunud) meeldib või et see oleks mugav või meie tervisele kasulik, vaid me elame suure aja automaatrežiimis. Inerts. Me ei mõtle ega kaalu valikuvõimaluste üle. Kuid oludes, kus paljud kaubad ja teenused on kadunud, piiratud või kolinud teistesse müügikanalitesse ja meil on hunnitult palju (vaba)aega mõtlemiseks, siis oleme sunnitud tegema uusi valikuid. Ja kui hakkame uusi valikuid tegema, märkame meid piiravaid mõttetuid regulatsioone, et me ei saagi valida mitmeid uuendusi. Kui me ei saa uuendada, siis me ei pääse homsesse. Homne on administratiivselt lukku pandud. Segavad umbuksed vabaks ettevõtluseks tuleb avada.

Uuenduste sundtäitmine

Teisalt mõelgem ka sellele, et isegi kui te ei taha muutusi, siis kriis on paljud seni ootel olnud tegevused juba pööranud sundtäitmisele. Näiteks kui senised transpordiarengu kavad on sõnajadadena propageerinud sundliikumiste asendamist, valades sellesse lausa kümnetesse miljonitesse ulatuvaid meetmete pakette, siis nüüd on kriis selle meetme meie eest ära otsustanud. Uuendus on pööratud sundtäitmisele. Paljud meist teiega on piiranud oma tööalast liikumist pea olematuks. Oleme aru saanud, et pole vaja „käia" konverentsidel, nõupidamistel, kohtumistel, poes, sest kõik see on võimalik korraldad ka digimaailma vahendusel (sõbralikku suminat on vähem, kuid on tervislikum). Kui enne tundus see tuim ja tarbetu, siis nüüd on sellest kujunenud elu norm (või ellujäämise vorm). Iga kriisipäevaga süveneb tõenäosus, et tekib harjumus, mis kinnistub, et peale kriisi on usutavasti „koos+olekute" vorm suuresti asendunud „koos, kuid eraldi, olekutega". Lihtsalt mugavam, aja- ja rahasäästlikum.

Sellest vaid samm edasi tekkib nii mõnelgi küsimus ...milleks „tööl käia", kui suurema osa asjatoimetusi sai kriisi ajal tehtud arvutis , miks siis mitte jätkata seda töövormi ka peale kriisi, teha samuti arvuti teel. Jälle mugav, ei pea sõiduks aega ega raha kulutama, uhket rõivast ostma ega lõhnavett ja palgepuna kasutama. Kuid lisandunud aeg ... Mida teha tekkinud lisaressursi - ajaga? Kas seda saaks kasutada igaühe eraldi ja kõigi koos ühisloome platvormidel tegutsemiseks?

Harjumus tegutseda, harjumus ... harjuda?

Me kõik muutume tasapisi, hoidudes lähikontaktist, hoides puhtust, unistame. Kõik see kujundab meie maailma ja igapäevaelu ümber. Ilmselt muutub kogu ostukäitumine. Kui praegu on kriisikomisjonilt selge suunis, et ärge käige poes/väljas (ja ega enesetsensuuri korras paljud eriti ei tahagi), siis üha rohkem kaupu jõuab tarbijani mitte läbi poepaleede vaid kullerteenuse. See mugavus, tellida kaupu ilma sohvalt tõusmata, saab ilmtingimata uueks harjumuseks.

Möödunud kevadel ei tulnud te ju selle pealegi, et aiatraktorit posti teel osta? Muidugi mitte, käisite viies poes, togisite jalaga kumme, katsusite rooli, lobisesite müüjaga. Ühesõnaga viitsite aega. Peaaegu nagu meelelahutusüritus. Nüüd tellite. Postiga. Suhtluslõbu (ja teenindajate „kottimine" jääb küll ära), ent vaba aega koguneb rohkelt. Aeg teatavasti on raha. Kuid nii nagu seisev raha kaotab väärtust, kaotab väärtust ka kasutult veedetud aeg.

Ajast saab raha vaid läbi tegutsemise. Millised oleksid teie eelistused, nüüd kui teil on lõpuks aega? Harjumatu? Kuid mõelge mitte niimoodi, et nüüd on mul aega ja ma ei oska sellega midagi peale hakata (lipumasti olen juba 5x survepesuriga küürinud), vaid milliseid tegevusi/teenuseid te tahaksite saada. Millest te puudust tunnete? Kindlasti on veel mitu, kui mitte mitusada, samasuguste soovidega inimest, koos mõtet lihvides või sellest teha midag.

Ega Gates-Bezos- Zuckerberg-JNE ei alustanud miljonäridena, neil oli selge idee, millist teenust nad ise tahaksid ja uskusid, et teised tahavad ka. Edasi on juba ajalugu (või muinaslugu). Miks teie ei võiks enda nime sinna ritta JNE kohale lisada? Kaotada pole ju midagi? Augud vajavad täitmist. Tasuks vast uskuda endasse ja proovida.

Kolumbus oli suur ebaõnnestuja. Kui ta purjed heiskas, polnud tal aimugi, kuhu läheb; kui kohale jõudis, polnud tal aimugi, kuhu saabus" . Nii kirjutab Michael Dobbs oma raamatus „Kaardimaja". Kõik on suhteline ka õnnestumine. Kuid õnnestumist ei tule, kui ei proovi.

Õppides õppima

Iga kriisipäev süvendab ka võimalust, et õppima õpitakse uut moodi. Jutt (põhiliselt jutt) e-õppest oli kujunenud nii tavaliseks, et me isegi ei märganud seda. Lihtsalt taustamüra, midagi kuskil tehakse, kuid ilmnes et mitte väga ja mitte väga süsteemselt. Samas nüüd võib e-õpe muutuda valdavaks õppevormiks, õppimine võib saada lausa uue tähenduse ja kvaliteedi. Kriis on muutmas õppimise sisu ja vormi. Enam ei ole ju tarvis koolis „käia", piisab, kui arvuti lahti teha. Siit algabki uus võimaluste kaskaad, uued suhted nii sõprade, õpetajate, kui vanematega. Meie „külas" on igatahes isad-emad lastega jalutamas, mängimas ja meisterdamas sellise innu ja rõõmuga, et ilmselt pole paljud põnnid siiani kogumis oma vanematega nii palju ühisaega veetnud. Tore. Mõjub peresidemetele hästi ja loodetavasti kasvavad mitmed nendest tegevustest ühisharjumusteks. Omamoodi sünergiaks.

Muutub ka suhtumine õppimisse, see pole enam tunnis pingi nühkimine ja vahetunni ootamine. Aeg ja ruum oma tavapärases mõistes on kadunud, on tekkinud valikuvõimalus: millal, mida, kuidas, kellega. Õppimine muutub igavast, sunduslikust „ajatööst" eesmärgipäraseks ehk juhtimiseks eesmärgi kaudu. Tähtis on vaid see, et (kooli)töö oleks tehtud õigeks ajaks ja kvaliteetselt. Kõik muu on vaba valik. Täpselt nagu päriselus.

Kuid e-õpe lahendab ka paljud meie murekohad, mis on seotud õpetajate vanuse ja vähesusega. Põhimõtteliselt on võimalik, et õpilane, kes praegu harjub e-õppega pole enam seotud konkreetse kooli ega õpetajaga, vaid ta saab ise valida milliseid ja kelle kursuseid ta kuulab/osaleb. See omakorda annab headele ja pühendunud õpetajatele võimaluse harida tunduvalt rohkem lapsi. E-õppel pole ju füüsilisi piire, et klassi mahub 20-30 õpilast. Põhimõtteliselt on õpilaste arv piiramatu. Jah, muidugi nõuab selline õppevormide (ja loodetavasti ka sisu) muutust, õpilastelt enam vastutuse võtmist, otsuste langetamist ja võrgustike kasutamist. Just see, mida me ühelt asiselt e(du)-riigi kodanikult ootamegi. Ning kõige selles tulemusena vabaneb jällegi kõige defitsiitsem ja taastumatum ressurss - aeg, vaba aeg, kvaliteetaeg. Samas avaneb terve võimaluste kaskaad ka uute teenuste „avastamiseks". Turg e-õppeks on ju eklektiline ja korrastamata. Tõeline võimaluste turg.

Kvaliteetaja kogusumma?

Kogu see kvaliteetaja müriaad mõjutab ka suhteid perekonna sees. Loodetavasti paremuse poole, kus vanematel on aega (kuna ei pea tööl/koosolekul/jne „käima") peresisesteks suheteks ja koostegemise rõõmudeks. Ühistegevuseks, oludeks, kus iga tegemine oleks sündmus. Märk. Harjumatu? Kindlasti on see harjumatu võrreldes meie eilse tormava maailmaga. Kuid kriis on näidanud meile teiega, et suur osa tegemisi, mida me oleme harjumuslikult pidanud ülioluliseks on tegelikult tühja tegemised, tühja rabelemised ja tühja muretsemised.

Niisiis, kui võtta kokku eelnevad vaid mõned põgusad mõttepojukesed, et inimesed ei pea enam „käima" tööl, koosolekutel, poes, koolis siis ... tekkib neil hulgaliselt aega ja ... vähe ruumi. Kuidas nii?

Esiteks on vaja sisustada kodukontorid. Kui ajutiselt kõlbab selleks ämma kööginurk, väike ümberehitus äia pööningul, pesuköögis või garaažis, siis pikemaajaliselt pole see jätkusuutlik. Korraliku töö tegemiseks vajatakse korralikku töökohta. Lisapinda.

Teiseks on paljud korteriinimesed öökimiseni tüdinenud linnalikust kitsikusest karantiini tingimustes. Jah, magamisasemeks see kõlbas, kuid nii nagu üks minu tuttav ütles, et veidi tüütuks muutub, kui väikekorter muutub multifunktsionaalseks tegevuskapsliks, mis on nii elamise, magamise kui töökoht, pluss kaks sammu vasakule on teater, samm edasi restoran ja kolm paremale kino. Inimesed vajavad peale kitsikust avarust. Mis aga põhitähtis, inimsuhted paranevad (kui just riidu ei minda harjumusest olla omas mullis), mis loob ka lähedust inimeste vahel. Lähedastel sidemetel on teatavasti tagajärjed.

Ilmselt sünnib meil detsembrist maini robinal ja rohkelt lapsi ... Niisiis vajavad kriisijärgsed perekonnad eluasemeid, kus oleks ruumi lisanduvatele pereliikmetele, kodukontoritele/töökodadele (olenevalt perest 1-3), õpiruumid ja vabaajaveetmise võimalus. Ja kuna reisimisega on mingiks ajaks nii nagu on (mõistlik on selles suhtes mitte teha liig optimistlikke plaane), siis lähevad hinda suvilad, nii enda omad, kui üüritud. Nii, et sellest kriisist on võimalik tubli tegutsemisega tõesti välja nõristada mitmeid positiivseid arengusuundi isegi traditsioonilistel aladel kui meil teiega selleks nutti jätkub.

Meil võib olla palju vajadusi, kuid vajaduste rahuldamise võimalustes on kindel hierarhia. See on nagu redel, millel peavad olema pulgad alates alumisest ülemiseni, vaid niimoodi võime me jõuda vajaduste (või kujutletavate vajaduste) üha kitseneva tipuni. Nüüd me siis teame, et esmaseks põhivajaduseks ei ole ilulõikused, lõunamere puhkused, tasuta ühistransport, riigimajad ega pensionitõus, vaid elementaarne vajadus ellu jääda. Nüüd me teame.

Kui nüüd mõelda suuremalt, et mida kõike me tahaksime, millised võiksid olla need tooted ja teenused, mida me seni pole osanudki tahta, kuna meil polnud aega selle üle mõelda (kuid nüüd on!) ja pöörata need mõtted/ideed tegevusteks, siis võiks sündida midagi imelist, mis oleks rõõmuks iseendale ja vajalik teistele.

Koroonaviirus SARS-CoV-2

  • Inimesed, kes kahtlustavad nakatumist koroonaviirusega, peaksid võtma ühendust oma perearstiga, küsima nõu perearsti nõuandeliinilt 1220 (välismaalt +372 634 6630) või koroonaviirusega seotud küsimuste jaoks loodud numbril 1247 või vajadusel kutsuma kiirabi, helistades hädaabinumbril 112.
  • COVID-19 haiguse sümptomid on sarnased gripile. Viiruse levinumad sümptomid on köha, palavik ja hingamisraskused. Parim kaitse nakkushaiguse leviku vastu on käte pesemine ja inimestega kontaktist hoidumine.
  • Vaata koroonaviirusesse nakatunute statistikat Eestis!
  • Loe lähemalt koroonaviiruse ja kehtivate piirangute kohta valitsuse erileheküljelt kriis.ee!
  • Nutitelefoni rakendus HOIA teavitab sind, kui oled olnud lähikontaktis koroonaviiruse kandjaga. Vaata lähemalt!