Majandusekspert: kuidas päästa turismisektorit? On üks skeem, mida võiks kasutada

 (146)
Kaspar Oja
Kaspar OjaFoto: Madis Veltman

Peaksime mõtlema sellele, kuidas tursimisektor oleks edaspidi konkurentsivõimelisem ning nutikam. Üheks selle eesmärgine jõudmise viisiks võiks kaaluda ajutise koondamise skeemi, kirjutab Eesti Panga ökonomist Kaspar Oja Facebookipostituses isikliku arvamusena.

Mult on viimase nädala jooksul mitu korda küsitud, kas või kuidas turismisektorit toetada. Need küsimused on valed. Peaksime küsima hoopis seda, mida teha täna, et kevadel turismisektor taaskäivitada, sest ettevõtete sulgemine näib reisipiirangute tingimustes olevat möödapääsmatu.

Aga me ei peaks mõtlema ainult taaskäivitamisele, vaid ka sellele, et edaspidi oleks turismisektor konkurentsivõimeline ja nutikam kui seni. Toetused on osa plaanist, aga mitte ainult.

Jaapani kohta räägitakse lugu, et kui seal toimub loodusõnnetus, mis hävitab tootmisvõimsuse, siis Jaapani majandus küll kukub, kuid mõne aja pärast taastub tootmine endisest kõrgemale tasemele, sest lõhutud tootmisvõimsuse asemele tuleb uus ja tootlikum. Seda sama tuleks püüda silmas pidada ka meil, kui mõtleme, kuidas majandust toetada.

Eesti turismisektor on tööjõumahukas ja madala tootlikkusega, kahjuks ka Euroopa võrdluses. Toetamise kriitikud ütlevad, et tegelikult võiks sealne tööjõud liikuda teistesse sektoritesse ja tõenäoliselt on neil vähemalt osaliselt õigus. Kui aga ühest sektorist jääb korraga tööta väga palju inimesi ja oma eriala teadmisi pole neil võimalik rakendada teistel töökohtadel, tekib struktuurse töötuse probleem, millega tegelemisele tuleb nii või teisiti raha kulutada.

Seotud lood:

Kui turismisektoris töö kaotanud inimesed leiaksid enne kevadet töö näiteks kaubandussektoris, siis on turismisektori töötute asemel töötuses inimesed, kes oleksid muidu töötanud kaubanduses. Töötuse üldnäitaja ei pruugi seeläbi langeda. Kui aga järgmisel kevadel pole sobivaid töötuid, kes võiksid asuda tööle turismisektorisse, siis on turismi keeruline taaskäivitada. Seega teatava vaba tööjõu säilimine on taaskäivitamiseks vajalik.

Ajutise koondamise skeem

Minu meelest võiks turismisektori puhul kaaluda ajutise koondamise skeemi. Töötajate tööleping lõppeks ja nad saaksid töötuskindlustuse sarnast hüvitist, näiteks poolt eelmisest palgast. Kusjuures palk võiks olla ülevalt piiratud, näiteks pooleteise keskmisega palgaga. Hüvitis ei saa olla heldem kui teistes sektorites tööta jäänud inimestele makstav töötuskindlustus, sest teised töötud tunnetaksid seda ebaõiglasena.

Ajutine koondamine tähendaks seda, et turismisektoris töö kaotanud oleksid küll töötuna arvel, kuid neil poleks kohustust tööpakkumisi vastu võtta. Küll aga võiks rakendada nende heaks aktiivseid tööturu meetmeid, näiteks suunata neid koolitustele, et säilitada aktiivsusharjumust. Siin tulebki mängu tootlikkuse kasv. Kui töö kaotanud saaksid end erialaselt täiendada – jah turismi ja teenindust õpitakse samuti, siis ehk parandaks see ka nende oskusi ja võimaldaks turismisektoril järgmistel hooaegadel tootlikkust suurendada.

Aktiivsed tööturu meetmed, nagu koolitused, tagaksid selle, et töö kaotanutele säilib kontakt töömaailmaga, nad saaksid täiendõpet, et oma kvalifikatsiooni parandada ja töötajad, kes selle käigus avastavad, et nad on mõnes teises valdkonnas paremad, saaksid liikuda teistesse sektoritesse.

Ajutise koondamise puhul võiks leppida kokku tähtaja, näiteks 1. juuni 2021. aastal, kui inimene peab olema asunud tagasi endisele tööle. Kui ta selleks ajaks pole tööle tagasi läinud, järgneks tavaline töötuse periood. Efektiivselt tähendaks selline meede seega sisuliselt turismisektori töötajate pikendatud töötuskindlustust.

Kuna ajutise koondamise toetus on võrreldes palgaga ikkagi väike, siis suur osa turismisektoris töö kaotanutest ilmselt siiski otsiks uue töö kusagil mujal. See ei ole tingimata halb, arvestades sektori madalat tootlikkust. Teisalt jääks osa inimesi ikkagi kevadist tagasipalkamist ootama.

Aitaks turul puhastuda
Niisugune sektori toetamine väldiks otsest firmade toetamist ja aitaks turul puhastuda. Tööjõukulu asendamine jääks maksumaksja õlule, kuid teised kulud tuleks kanda ettevõtete omanikel. Ohuks on see, et kuna turism on üsna hooajaline äri, siis võib osa ettevõtteid kasutada kirjeldatud meedet ka madalhooaja leevendamiseks.

Kui turism järgmisel hooajal käivitub, lahkuvad nn ajutiselt koondatud töötute seast ja neile ei tule edaspidi töötuskindlustushüvitist maksta. Juhul kui töö kaotanutele maksatavad toetused on enam-vähem sama suured kui töötuskindlustus, on selle meetme maksumus sama suur, kui summa, mis oleks tulnud kulutada samal ajal töötuskindlustusele nagunii. Kui aga turism ei käivitu, on meil struktuurse töötuse probleem, sõltumata sellest, kas võtame sellise meetme ette või mitte ja ka see vajaks tulevikus raha.

Kui palju see maksab? Meedias on spekuleeritud erinevate meetmete ja nende hindadega, aga need on tõenäoliselt liiga väikesed. Meetme maksumus sõltub peaasjalikult sellest, kui paljudele töötajatele seda rakendada. Hotellide ja restoranide palgafond on ligikaudu 100 mln eurot kvartalis. Kui eeldame, et turismisektor on ligikaudu kolm korda suurem kui hotellid ja restoranid, pooled töötajad kaotaksid töö, toetust tuleks maksta kolm kvartalit ja ligikaudu 40% palgafondist, siis kuluks toetusele 100x3x3x0,5x0,4 ehk 180 mln eurot. Laiemas vahemikus ca 150-200 mln eurot. Kui suur osa töötajaist otsustab sektorist lahkuda, on kulu eelarvele väiksem.

Raha peaks leidma keskvalitsuse eelarvest, mitte töötukassalt, mille vahendid on sihtotstarbelised. See meede oleks kallis ja suurendaks eelarve puudujääki, kuid tegemist oleks selgelt tähtajalise kriisi meetmega, mis lõpeb automaatselt.

Kui turismisektorit toetada, siis pigem sellega, et aidata neil kevadel kiiresti ja tugevamana taaskäivituda, mitte püüda praeguseid ettevõtteid tingimata alles hoida. Sellise meetme kasutamine aitaks „harjutada“ ka tulevikuks, kui tuleb hakata tegelema konkurentsivõimet kaotavatest „pruunidest“ sektoritest üle jäävate töötajatega.