Majandusekspert: pensionisüsteem pole nii jätkusuutlik, kui paberil tundub
Majandusekspert Kaspar Oja kirjutab, et tulumaksureformiga tõusnud mediaanpalk suurendas suhtelises vaesuses elavate pensionäride arvu, mida tahetakse nüüd Keskerakonna pensionitõusuga parandada. Kuid kas riik peaks üldse lähtuma sellest näitajast?
Laias laastus saab riik kulutada seda raha, mida töötajatelt maksudena ära korjab, tõsta pensioniiga või vähendada teisi kulutusi. Need on kolm valikukohta. Vältima peaks seda, et pikaajalise iseloomuga kulutusi suurendatakse lühiajaliste katteallikate arvelt. Lühiajaline katteallikas oleks näiteks praegune majanduse heast olukorrast tingitud suurem maksulaekumine. Kriise tuleb tulevikus kindlasti veel ja siis on selliseid vigu raske parandada.
Kuna pensionide tõus on motiveeritud suhtelise vaesuse vähendamisega, siis on lubatud tõusu mõju hindamiseks üks võimalus lähtuda sotsiaalstatistikast. Suhtelise vaesuse süvik näitab seda, kui palju peaks suurendama mingi grupi sissetulekut, et tuua pooled selle grupi alla suhtelise vaesuse piiri elavatest inimestest suhtelisest vaesusest välja. 2016. aastal oli 65-aastaste ja vanemate suhtelise vaesuse süvik 16,6% suhtelise vaesuses piirist ehk 77,7 eurot kuus. Seetõttu rusikareegli järgi toonuks 2016. aastal 60-70 eurot pensionide tõus suhtelisest vaesusest välja alla poole suhtelises vaesuses elavatest pensionäridest. See ei ole aga täpne arvutus, sest koos elavate pensionäride ekvivalentnetosissetulek on suurem kui nende keskmine sissetulek.
2019. aastal elaks pensionide tõusuta suhtelises vaesuses rohkem pensionäre kui 2016. aastal, sest tulumaksureformiga tõusis mediaansissetulek, mis nihutas ka vaesuspiiri. Maksureformi tõttu lisandunud suhteliselt vaesed pensionärid tõstaks nimetatud pensionitõus vaesusest välja. Nende puhul piisaks ka väiksemast pensionide tõusust. 60–70-eurose pensionide tõusuga väheneks pensionäride suhteline vaesus tõenäoliselt madalamale tasemele, kui see oli möödunud aastal, kuid jääks siiski kõrgemaks kui keskmine suhtelise vaesuse näitaja. Omaette küsimus, mida mitmed analüütikud välja toovad, on see, kas riik peaks üldse lähtuma suhtelisest vaesusest, mis on peamiselt ebavõrdsuse näitaja. Sellele on nii poolt kui vastuargumente.
Pikas perspektiivis tähendab pensionide tõus seda, et tuleks ümber vaadata eelarve pikaajalise jätkusuutlikkuse hinnangud. Kas pensionide katteallikad on ühekordsed või pikaajalised? Kuidas need katteallikad aja jooksul muutuvad jne? Selleks on praegu liiga vähe infot.
Samuti võib küsida, kas pikaajaliselt on jätkusuutlik, et pensionäride suhteline sissetulek võrreldes töötava põlvkonnaga väheneb, nagu näitavad prognoosid. Paberil on see finantsiliselt jätkusuutlik, aga pensionärid on suur grupp valijaid, kellest sõltub palju. Pensionitõusu lubadus on kinnitus sellest, et pensionisüsteem ei pruugi poliitiliste tegurite tõttu olla nii jätkusuutlik, kui see paberil seni paistnud on. Projektsioonide tegijad peaksid pöörama rohkem tähelepanu ka poliitilistele protsessidele.
