Eestis on käesoleva aasta alguse seisuga statistikaameti andmetel 653 600 eluruumi. Pole saladus, et valdavalt elavad Eesti inimesed endale või lähedasele kuuluval elamispinnal. Hinnanguliselt 15-20% inimestest elab üürimajas või -korteris. Seega võib arvata, et üüritavaid eluruume on suurusjärgus 100 kuni 130 tuhat.

Tõnu Toompark ütleb, et konkreetne statistika üürileantavate ja -võetavate eluruumide kohta puudub. Hinnanguliselt võib arvata, et valdav enamus üürileantavatest eluruumidest kuulub eraisikutele, st üürileandjad on üksikisikud, kellele enamasti kuulubki üks „üleliigne“ elamispind, mida üürile antakse.

Selline killustatud ja väikesemastaabiline äri ei luba paraku koguneda oskusteabel. „Nii võib öelda, et eranditega, kuid siiski, on Eesti elamispindade üüriäri äärmisest ebaprofessionaalne. Eraisikust üürileandjad enamasti ei suuda olla kursis kõikide enda ja üürilevõtja kohustuste ja õigustega. Kui aga kaks ebaprofessionaalset osapoolt kokku saavad, siis on konfliktid hõlpsad kerkima,“ kommenteerib Toompark.

Turule on professionaale siiski juba tulemas. Mainida võiks viimasel ajal aktiivselt tegutsevad Soome päritolu ettevõtet Forenom, kes on turule tulnud Eesti oludes üsnagi uudse teenusega. Selle käigus võetakse omanikelt aastaks või ka pikemaks ajaks kortereid üürile, et need omakorda kuuks-paariks edasi allüürile anda.

Üüriäri peabki olema professionaalne, sest see annab üürilevõtjale võimaluse saada üürielamispind mõistliku hinnaga. „Lisaks mõistlikule hinnale on tarbija huvides leida professionaalse üürileandja veel seetõttu, et professionaal teab enda kohustusi ja õigusi, millest eraisikust ühe korteri opereerijal reeglina aimduski ei ole,“ lisab Toompark.

Majandussurutis ja keerulised ajad kinnisvaraturul sunnivad loodetavasti sellele, et üürisektori osakaal suureneb ja turule tulevad professionaalsed üürileandjad. See loob kinnisvaraturule alternatiive, millest paljudki täna loobuvad just sel põhjusel, et puudub sügavam usaldus üksiküritajatest üürileandja vastu.