Lõppeva aasta kõige olulisem majandussündmus oli minu arvates valitsuse vahetus. Selle sündmuse olulisus seisneb eeskätt selles, et loodetavasti õnnestub lõhkuda pikalt meie majandust ahistanud raamistik. See raamistik suunas Eesti majandusmõtte üha kitsamasse ja piiritletud kanalisse, mis on ilmselgelt pidurdanud majanduskasvu ja takistanud üleminekut uutele majandusmudelitele.

Pean silmas eelkõige maksupoliitikat ja suhtumist laenamisse.

Olime jõudnud olukorda, kus majandust juhiti sageli mitte majandusinstrumentide, vaid vanasõnade alusel. Oleme kõik kuulnud selliseid lausungeid, et ”maksustage rikas olemist, mitte rikkaks saamist“ või „me ei jäta võlakoormat oma lastele“.

Majandusteooria võtmes on need fraasid täielik nonsenss. See on tavapäraste majanduse juhtimise hoobade välistamine, mis on meie majandust väga palju kahjustanud ja pidurdanud. Selmet tasakaalustada majandustsüklit laenurahaga, tekitati kriisi tingimustes üks Euroopa sügavamaid majanduslangusi. Selmet ehitada välja moodne infrastruktuur üliodava laenuraha tingimustes, saadame ikka oma ehitajad Soome; jätame infrastruktuuri rajamata ja reformid tegemata.