2005. aasta 17. juunil tehtud samasisulise otsuse tühistas Põhja MTK möödunud aasta novembri alguses põhjusel, et üleliigse laovaru määramise otsus toetus õigusvastastele alustele. Tühistatud üleliigse laovaru määramise otsusele maksuteadet ei järgnenud, kuna halduskohus peatas AS-i Kalev taotlusel selle otsuse kehtivuse kuni kohtuvaidluse lõpuni, teatas Kalev täna börsile.

Tallinna halduskohus lõpetas jõustunud määrusega sellekohase menetluse ja mõistis maksu- ja tolliametilt AS-i Kalev kasuks välja menetluskulud.

Käesoleva aasta 29. märtsi otsusega määras Põhja MTK AS-ile Kalev ka üleliigse laovaru tasu summas 135,6 miljonit krooni.

Kalev teatas, et taotleb ka seekord Tallinna halduskohtult samadel alustel maksuotsuse kehtivuse peatamist ning vaidlustab Põhja MTK otsuse ülekandevaru, suhkru üleliigse laovaru ja üleliigse laovaru tasu määramise kohta.

"Arusaamatu on Põhja MTK käitumine, tehes uuesti sisuliselt sama otsuse, mille ta ise juba korra tühistas seoses sellega, et otsuse tegemiseks ei olnud õiguslikku alust. AS-ile Kalev põhjendamatult määratud suhkru üleliigse laovaru osas ei ole midagi muutunud. Lootsin halduskohtu määruse saamisel, et asi on jäädavalt lõppenud. Näib, et Maksu- ja tolliamet soovib veelkord senist viga korrata,“ kommenteeris Kalevi juhataja Oliver Kruuda.

Kalev on jätkuvalt seisukohal, et deklareeris oma suhkru laovaru õigesti ja kooskõlas üleliigse laovaru tasu seaduses sätestatuga ning ettevõtja ei olnud Põhja MTK poolt üleliigseks tunnistatud 15,6 tuhande tonni suuruse suhkru laovaru omanik ega valdaja seisuga 01.05.2004.

Üleliigse laovaru tasu seadus avaldati 2004. aasta 27. aprillil ja see jõustus nelja päeva pärast. Seadus kehtestas üleliigseks peetava suhkruvaru eest tagasiulatuva sanktsioneeriva iseloomuga maksu, kuigi suhkruvaru oli selle soetamise ajal igati legaalne.

Riigikohus tühistas mullu oktoobris seaduse mõned sätted ning riigikogu muutis seadust selle aasta 25. jaanuaril.

Kalev on seisukohal, et ka muudetud seadus ei kuulu kohaldamisele vastuolu tõttu Euroopa Ühenduse õigusega ja põhiseadusega ning et seadusemuudatus ei kõrvaldanud neid puuduseid, mille tõttu Riigikohus tunnistas mittekohaldatavaks varasema redaktsiooni.