Maksuekspert: haigekassa tänane miinus on seotud masu-aegse haigushüvitise kärpega - nüüd käivad inimesed haigusi välja ravimata tööl

 (36)
Martin Huberg
Martin HubergFoto: erakogu

Kui tavaliselt jäävad haigeks inimesed ja pudulojused, siis selle suve lõpu suur uudis on seotud abstraktsiooni, juriidilise isiku ühe organi ehk haigekassa tõvega, kirjutab maksumaksjate liidu juhatuse liige Martin Huberg.

Keegi ei tea täpselt, kas aitab mõni leebe ravivõte ja piisab tabletikuurist või tuleb agressiivsem sekkumine sooritada ning amputeerida haigelt kassalt selle külge kasvanud tegevjuht või ehk hoopis liita ja lahutada sutsu ning korraldada selle tegevus rohkem ministeeriumi alla ja hoida kulusid sel viisil kokku. Sest mis tolku on eraldi asutusest, selle juhtimisaparaadi ülalpidamisest, kui niikuinii tuleb ministeeriumis vaibal käia ja aru anda? Mõni kantsler võib selle ameti ise üle võtta ja ka muid kulusid kokku hoida.

Suur miinus või suur pluss?

Kas 33 on suur või väike number? Inimese vanuse puhul võis see sadu aastaid tagasi olla nii-öelda pensioniiga ning oli aeg endale hauaplats valmis vaadata. Tänapäeval on 33-aastane noor inimene, kellel on eeldatavasti mõnel juhul isegi kuni 2/3 elust elamata.

33 miljoniga on sama asi. Kui see on mingi pisikese äriühingu miinus, siis on see väga suur miinus. Mõnel puhul võiks isegi mõnest mõrvatud tegevjuhist lugeda. Kui see on Saksamaa transpordiettevõtja Deutsche Bahni täiendav kulu, siis pole asi sugugi hull. Riiki tervikuna vaadeldes ei ole tegemist samuti kuigi suure summaga, arvestades, et jooksva aasta eelarve kulud kokku on umbes suurusjärgus 8,9 miljardit eurot. Sotsiaalministeeriumi osa kuludest on umbes 3,5 miljardit eurot.

Seotud lood:

Tegelikult, kui haigele kassale 2012. aastal sügisel tegevjuht paika sätiti, siis hõiskas ta esimese tähelepanuväärse asjana: "Kordan veel - eravahendite kaasamine ei ole tingimata asi, mida isiklikult peaksin toetama, aga ütlen, et see on üks võimalus, mida ei saa välistada. Esmane võimalus on dividendide ja muude tulude maksustamine sotsiaalmaksuga ning teine võimalus maksta haigekassale riigieelarvest raha juurde, pensionäride eest näiteks. Kõige aluseks on haigekassa tulude-kulude prognoos, esmalt viieks aastaks ja siis ka natuke pikemaks ajaks."

See tähendab, et ta sai väga hästi aru, et rahastamine on probleem ning pakkus ka võimalikke lahendusi välja, meeldivad need meile või mitte. Kuid riigikogu ei ole just suurt midagi selles osas ette võtnud ja ilmselt ongi lihtsam alati mõnda mutrit süüdistada kui ise midagi sisulist teha. Samas, organisatsioonisisese kokkuhoiu võimalus ei ole ju piiritu. See tähendab, siseministeerium küll katsetab seda päästjate ja politseiametnike peal, kuid ainult sellest ei piisa, et Euroopa Liidus isekustuvad sigaretid lettidel on, sest isekustuvat tuld ja iselahenevaid mõrvasid ei ole veel välja töötatud...

Politsei muidugi püüab ka jalakäijaid trahvides eelarvele lisa teenida, kuid ilmselgelt on jalakäijaid varsti liiga vähe ning politseinikud ei kannata kaua seda piinlikkust enam ilmselt ka välja, võiks nagu millegi targema ja olulisemaga tegeleda.

Millest miinus?

Ei läinudki kuigi kaua, kui tegevjuht avastas. Rossi sõnul on suurim miinuse tekitaja haigemad inimesed. Nii veebruaris kui ka mais oli ajutisel töövõimetuslehel prognoositust rohkem inimesi, see tähendas haigekassale loodetud sotsiaalmaksutulu asemel kulusid. Poolaasta jooksul tuli hüvitisi maksta 7,7 miljonit eurot rohkem kui eelmise aasta samal perioodil.

Ja jätkas. Teine suur lisakulu on haiglate ületöö. Kuigi haigekassa analüüsist nähtub, et ületöö on olnud stabiilses kasvus juba viimased kolm aastat, pole prognoos sedavõrd suure töömahuga arvestanud. Sel aastal on ületööd lausa 50% rohkem. Rossi sõnul on enim ravi vajatud kardioloogia ja neuroloogia valdkonnas.

Me jõuame nüüd tagasi selle teemani, mida maksumaksjate liit on juba mõnda aega esile tõstnud.

2009. aastal jõudis mäletatavasti majanduskriis, milles Andrus elada tahtis, Eestisse, täpsemalt riigikokku, ning poole aasta pealt jõustati rida muudatusi, mille põhjendusi kaunistasid kompartei vaimus loosungid, kuid sisu oli seotud inimestelt ja tööandjatelt raha äravõtmise või soodustustest ilmajätmisega.

Mis puudutab ravikindlustushüvitisi, siis lihtsustatult öeldes, kui 30. juunini 2009 maksis haigekassa haigusraha alates teisest päevast, siis 1. juulist alates maksab haigekassa töötajale haigusraha alates 9. päevast. 4.-8. päevani (k.a) maksab haigusraha tööandja, esimesed kolm päeva on vaja kuidagi ise toime tulla (v.a mõned erandid).

Mis juhtub?

Selle tulemus oli aimatav, sest töötaja haiguse eest pandi vastutama tööandja. Töötajad ei julgenud enam haiguslehte niisama lihtsalt võtta, vaid käisid selle asemel haigena tööl. Väljaravimata haigused, nakkuste levitamine, stressifooni üldine kasv - kuhu see viib?

2014. aastal kirjutas Eesti Päevaleht, et kui 2008. aastal kasutati haiguslehte 470 950 korral, siis 2010. aastal võeti neid 246 737 ja mullu 325 335. Viis aastat tagasi hakati tunduvalt vähem haigusraha maksma ja haiguslehtede arv vähenes peagi märgatavalt. Kummalisel kombel on sama tendentsi näha ka terviseameti statistikas ülemiste hingamisteede ägedatesse nakkustesse haigestumise kohta.

Mõistagi, tolles artiklis kajastatust nähtuvalt ei tihanud ametnikud otsida seost haigushüvitiste maksmise muutmise korrast, kuid mulle tundub siin siiski mingi seos olevat.

Kuid läheme väikse sammu võrra ajaloos tagasi. Eesti rahvastik kaotas 2006. aastal 474 521 eluaastat, sellest mehed 224 710 ja naised 249 811 eluaastat. Tervisekaotus jaguneb üsna võrdselt enneaegsetest surmadest (52%) ja haigustest ning vigastustest (48%) tingitud tervisekaotuseks.[5]

Tervise Arengu Instituudi statistikast Eesti rahva tervise kohta nähtub: 2013. aastal kaotas Eesti rahvastik 493 740 eluaastat, mehed 223 190 ja naised 270 550 aastat. 56% aastatest kaotati haiguste ja vigastuste ning 44% enneaegsete surmade tõttu.

Võrreldes 2013. aastaga olime 2006. aastal seega plussis. Ütleme siis teistpidi, 2013. aastal oli kaotus võrreldes 2006. aastaga 19 219 aastat. Pole hullu, Hiina loeks selle statistiliseks veaks. Kindlasti on see kadu mingite joodikute probleem ja pealegi ei võrdle ma rahvaarvu muutust. Niikuinii on kõiges süüdi Eesti ainus Nokia, alkohol, eksole.

Järsku me siiski oleme haigemaks jäänud? Kui Ross viitas, et enim ravi on vajatud kardioloogia ja neuroloogia valdkonnas, siis ütleme banaalsemas keeles, et inimesed on stressi, ületöötamise, haiguste ravimata jätmise ja tont teab mille pärast saanud rohkem infarkte ja insulte. See on vägagi kulukas ravi ning nii mõnigi patsient ei pruugi ellu jääda või täielikult taastuda. See omakorda ahendab esimesel juhul sotsiaalmaksu maksjate hulka ning teisel puhul võib muuta olukorra vastupidiseks, kus riik hakkab inimesele üsna pea toetusi maksma. Mina näen selle taga seda suurepärast riigieelarve muudatust, millega tööandjad nii-öelda rohkem vastutama pandi ja töötajad rahast ilma jäeti.

Riigi see osa, mis tegeleb sotsiaalse valdkonnaga, nii aga ei arva. Nii esitas tervise- ja tööminister Jevgeni Ossinovski haigekassa „haiguse" ühe „ravivõttena" kaalumiseks valitsusele ettepaneku kehtestada töövõimehüvitisele kolmekordse keskmise lae. Valitsus seda küll ei toetanud, kuid suund anda inimestele ravikindlustuse eest võimalikult vähe, on läbiv. Läbiv on ka põhjuse ja tagajärje vahelise seose ignoreerimine.

Imperaator õpetab

Ja hoolimata sellest, et riik ise dikteerib suunda, ka haiguste osas, õpetab meid suur imperaator oma enese tarkusest: pikas perspektiivis vajab tervishoid lisaraha, kuid esmalt on vaja analüüsida tervishoiusüsteemi sees olevaid võimalusi vahendite paremaks kasutamiseks.

See tähendab, et nad ei oskagi midagi muud peale Excelis numbrite kokkulugemise. Mõistagi, ka see on väärt oskus ning mööda külgi maha ei jookse, kuid kuidas Excelisse suuremaid numbreid saada? Kas piisab, kui lihtsalt sisestada tabelisse suuremad numbrid? Kas sellest ka tulud suurenevad? Või jäämegi kulu poolt kärpima ning varsti on haige kassa sellises olukorras, kus saab ainult vältimatut arstiabi ja ülejäänu tuleb igalühel ise kinni plekkida? Järsku ikka on nii, et täna kulutamata jäänud raha maksab tulevikus haiguse või lühema eluea näol kätte?

See, et riik elab ammu ainult programmis, nähtub ka uue eelarve märksõnadest - kogu jõud pannakse propagandale ja teatatakse rahandusministri vahendusel, et uus eelarve on „majanduslikku kasvu ja kindlustunnet suurendav eelarve". Nooh, kas teil hakkas juba parem? Haigus taandub tasapisi?

Kuhu on imperaatori meelest oluline raha suunata? Loomulikult betooni, mõnel puhul hoonetesse, kuid ka selline vältimatu ja mõttetu kulu nagu Tallinnast Tartusse kulgev 4-realine maantee... Oh Jeesus, anna mõistust: Me saame ilma laenurahata ehitada Tallinna-Tartu maantee neljarealiseks - asi, mida kaua on oodatud.

Ja mida on järeldatud senistest tagasilöökidest reaalelus? Ei midagi erilist: „Valitsuse maksupoliitika eesmärk on olnud vähendada tööjõuga seotud makse ning tõsta pahede, tarbimise ja keskkonnaga seotud makse," selgitas Sester. „Kavandatavad aktsiisitõusud on jõus."

Kui riik elabki ainult tabelis, siis ongi raske midagi sisulist ja suurt ära teha. Ja Tartusse kulgev 4-realine tee on küll viimane asi, mis Eesti majandusmootori täistuuridel käima tõmbab ning nutsu kiiresti eelarvesse voolama paneb.

Ettepanek

Mul on tegelikult parem ettepanek, kuidas maailma asjad Eesti poliitikutele omasel moel korda ajada. Mäletate, kui loodi taevad ja maad ning raiuti kivisse koalitsioonileping? Selles oli punktis 8.17 järgmine kokkulepe: „Seame sisse ettevõtjate päeva tähistamise." See on nii muuseas maksutõusude ja muu jama silumiseks. Mõistagi tehti see ka teoks ning juba 2015. aasta 8. oktoobril tähistatigi suursündmust: „Ettevõtlusminister Liisa Oviir ütles, et riigilipu heiskamisega tahame juhtida avalikkuse tähelepanu ettevõtlikele inimestele ja ettevõtjate rollile, et ettevõtjaks olemist senisest enam väärtustada."

Ma leian, et meil on puudu veel meedikute palgafondi päev, patsiendi päev ja haigekassa päev - kui see ka tehtud saab, siis oleme jälle grammikese tasakaalus eelarvele ja ilusale elule lähemal... Kahju ainult, et neid päevi aastas vaid loetud arv on. Kui näiteks ministeerium võib olla kahe kõrgepalgalise ministri valitseda, miks me ei võiks siis pühade ja tähtpäevade seadust peenhäälestada ja ka öid tähistama hakata? Näiteks prostituudiöö, kuritöö-öö ja politseipäev. Võimalusi saaks duubeldada!

Ekspressi konverents 2020