Kontsernikonto on mõeldud ettevõtete grupile, kui tahetakse tütarettevõtete seisust, st kogu grupi seisust finantsülevaadet saada. Praktikas, kasutatakse seda rahavoogude juhtimiseks ning siirdehindade küsimuse kontekstis näeb see aga sageli välja nii, et Eesti tütarfirma kannab raha , ka näiteks kogu kasumi kontsernikontole.

Lehtis toonitas, et kontsernikonto on ette nähtud lühiajaliseks likviidsuse juhtimiseks. Kui kontsernikontol osalemine on tütarfirmale majanduslikult kehvem kui mõni teine alternatiivne variant, siis ei peaks kontsernikontost osa võtma. Raha paigutamist peaks siis hindama selliselt, et kas kõrvalseisev isik kasutaks seda raha mõnel teisel, kasulikumal moel.

Siinkohal tuleb Lehtise sõnul ka arvestada asjaoluga, kas kontsernikontol osalemisega kaasnevad tütarfirma jaoks mõned muud hüved: näiteks on võimalik vajadusel saada kiiresti ning soodsalt laenu.

Lehtise sõnul tuleb kontsernikonto puhul vaadata sellele sisse, kas tegemist on tegelikult lühiajalise või pikaajalise instrumendiga. „Kui pidevalt kantakse Eestist raha juurde, kontojääk suureneb, võib-olla on kogu siinse ettevõtte kasum on hoiustatud kontsernkontol, siis ei pruugi enam olla tegemist mitte lühiajalise instrumendiga, vaid pikaajalisega, mille intressimäär peaks olema siirdehinna kontekstis kõrgem," rääkis Lehtis.

Lehtis märkis, et välismaiseid emaettevõtteid võib üllatada, miks Eestis sellest küsimusest nii palju tüli tekib, kuid see on põhjustatud meie tulumaksusüsteemi eripärast. Kui tavapäraselt, klassikalises süsteemis on ülejääv osa maksustatud, sest ärikasum on maksustatud, siis meil see niimoodi ei ole.

„Emaettevõtted sageli ei adu, et see on meie jaoks oluline, sest neil on teine süsteem," lausus Lehtis.

Ka näiteks emafirmale esitatud, kuid maksmata arvetega tuleks Lehtise sõnul käituda nii, et aasta üleval olnud arvete puhul võiks juba mõelda, et tegemist on laenuga ning siin tuleks juba rääkida intressi lisandumisest.