See võib anda lootust, et varasemaid vigu ei korrata. Seda siiski ainult juhul, kui tehakse korralik eeltöö ja suudetakse arvestada ka nende inimestega, kellel on vaja sõiduautot tööks kasutada rohkem kui hommikul tööle ja õhtul koju sõiduks.

Ettevõtjate soovid ja vajadused on erinevad – nii autode hinnad, läbitud kilomeetrid kui töösõitude osakaal võivad kõikuda ühest äärmusest teise ning seetõttu on mis tahes ühtlustamine ja lihtsustamine alati mõnele kasulik ja mõnele teisele kahjulik.

Hea maksuseadus peab oskama arvestada nii spetsiaalselt auto pidamise jaoks loodud riiulifirmaga kui ka nende töökohtadega, kus on vaja iga päev teha pikki sõite (näiteks põllumajandus, metsandus, ehitusplatsid, müügiesindajad, kinnisvaramaaklerid jne). Kui ettevõtja ei mahu ametniku poolt loodud ideaalmaailma, siis ei ole kindlasti aus selles süüdistada ettevõtjat.

Üks probleem on kindlasti see, et juba psühholoogiliselt on raske taastada ettevõtjate usaldust, mis vahepealsete maksumuudatustega on kaduma läinud. Samuti ei saa loota, et kui teha varasema muudatusega tagurpidine samm (nt vähendada erisoodustuse hinda), et siis ka ettevõtjad pööraksid oma valikud tagasi (näiteks loobuksid sõidupäevikute pidamisest).

Ma ei ole ise autokasutaja ning seetõttu ei ole ka pädev kommenteerima, kui mõistlik või õiglane on mootori võimsusest lähtuv maksustamine, aga selge on see, et praegu kehtiv 256 eurot sõltumata auto hinnast on mõnele liiga palju ja mõnele liiga vähe. Selge on ka see, et kilovatte on registri andmetest lihtsam kontrollida kui auto hinda tuvastada.

Probleemsed kohad, mida kindlasti oleks selle "paketi" raames vaja lahendada, on järgmised:

1. Kas tehakse ka muudatusi töötaja isikliku sõiduauto hüvitise osas, kus teatavasti alles hiljuti kehtestati sõidupäeviku nõue?

2. Kuidas korrastatakse avaliku sektori autokasutus, kus meie arvates tuleks lõpetada erisoodustusmaksude maksmine maksumaksja rahast, vaid tuleb ametiautode tööväline kasutus keelata või nõuda ametnikul nende kulude hüvitamist oma palgast?

3. Millistel tingimustel on sõit elukoha ja töökoha vahel töösõit ja millal mitte?

4. Kui palju hakkavad erineva tulumaksuseaduse (erisoodustuse) ja käibemaksuseaduse (sisendkäibemaksu osalise mahaarvamise) reeglid ja erandid?

5. Kuidas hakatakse kohtlema neid olukordi, kus töötajalt nõutakse tööväliste sõitude hüvitamist (millegipärast ametnikud ei taha uskuda, et see on erasektoris üsna levinud praktika?

Kui minnakse sama teed, mida käibemaksumuudatuse puhul, et maksudest pääsemiseks on nõutav 100%-line ettevõtluses kasutamine, siis võib juhtuda, et ka need ettevõtjad, kes praegu täidavad sõidupäevikuid ausalt, hakkavad tulevikus valetama.

Samuti oleks meie arvates keskkonnakaitse seisukohast üsna küsitav, kui maksuseadus sunniks inimesi ostma omale tööauto kõrvale teist autot ainult selleks, et sellega töökohta sõita ja seda päev otsa sel parkida.

Kokkuvõttes. Keerulisele probleemile ei saa olla lihtsaid lahendusi. Kui see teema juba ette võeti, tuleb teha korralik ettevalmistus ja kogu maksustamine põhjalikult üle vaadata. Nii et seda ei oleks vaja paari aasta pärast uuesti üle vaadata.

Arvestada tuleb nii rahalist poolt, mõju ettevõtjate käitumisele, aga ka keskkonna ja regionaalpoliitika aspekte (näiteks soodustada ühistranspordi või isikliku auto kasutamist tööasjade ajamisel).

Kutsun kõiki ettevõtjaid ja tööautode kasutajaid üle avaldama arvamust ja andma tagasisidet, millega rahandusministeerium saaks arvestada. Mida rohkem erinevaid arvamusi kogutakse, seda suurem on tõenäosus, et asjast saab asja. Või siis loobutakse seadusemuudatustest, kui selgub, et sellest sünnib rohkem pahandust.