Maksumaksjate liit erakoolide rahastamisest: planeerima peab pikemas perspektiivis

 (24)
Martin Huberg.
Martin Huberg.Foto: erakogu, Ekspress Meedia

Maksumaksjate liidu juhatuse liige Martin Huberg kirjutab oma erakoolide probleematikat lahkavas arvamusloos, et viimase majanduskriisi tõttu me peaks olema harjunud oma asju planeerima natukene pikemaajalises perspektiivis.

„Kogu sõjavälja oli öösel hirmsasti segi paisanud kass, keda kirjutajad polgu kantseleis pidasid. Kass oli öösel Austria-Ungari sõjaväljal oma asju õiendanud ja tahtnud julkadele mulda peale kraapida, kuid kiskunud lipukesed välja ja ajanud oma hunniku kõikidele positsioonidele laiali, teinud rinded ja sillapead märjaks ja reostanud kõik armeekorpused ära.“ (Jaroslav Hašek. Vahva sõduri Švejki juhtumised maailmasõja päevil. Tallinn: 1975, lk 454).

Täpselt see tragikoomiline situatsioon meenus, kui lugesin Jürgen Ligi vastust 75 kultuuri- ja ühiskonnaelu tegelase erakoole käsitlevale kirjale (mida ei olnud veel ära saadetud) ja Jaak Aaviksoo ambrasuurile viskumise kõnet.

Meile võib ju meeldida või mitte praegune erakoolide rahastamise kord, kuid proovigem natukene arutada, kuidas on kohane käituda.

Vastutustundlik riigijuhtimine

Üks oluline nüanss, millest alati stiilselt mööda libisetakse, puudutab vastutustundlikku riigijuhtimist ehk siis seda, mida mina mõistan riigimehelikkuse all. See hõlmab nii planeerimist kui ka sõnapidamist.

Me peaks olema harjunud, vähemasti viimase majanduskriisi tõttu, oma asju planeerima natukene pikemaajalises perspektiivis kui päev, kuu või aasta. Riigijuhtimise puhul on poliitikate kujundamisel see ajatelg pigem aastakümnete kaupa planeeritav.

Seotud lood:

Riigikogu planeeris 2010. aastal erakoolide arengut ning pidas oluliseks, et kohalikud omavalitsused seda kohustuslikus korras rahastaksid. Meile võib see meeldida või mitte, kuid seadusesse selline põhimõte kinnistati.

See ei ole mingi kommiraha, see on signaal inimestele, et nende ideid ja algatusi toetatakse, riiklikul tasandil. Inimesed võtsid kuulda ja avasidki uusi erakoole.

See, et riik „unustas“ omavalitsustele raha kaasa anda, ei ole ju õigupoolest sisuline argument, seda on ennegi tehtud ja ennegi põhiseadusevastaseks tunnistatud. Erakooliseadus ei ole siin mingi erand.

Kuhu nüüd kadus see kindel plaan, mille järgi haridusmaastikku kujundati? See võis ju ministri arvates olla viga, see seadus, kuid siiski – meil peab olema elementaarne usaldus oma riigi vastu. Ma saan aru, et viimasel ajal seda ei ole, kuid võiks olla.

Kaardid löödi sassi

Täpselt nagu kass tegi sõjavälja kaardi musta täis, siis tundus nüüd ministrile ja tema mõttekaaslastele, et see, mis taheti vaikselt ära teha, on ohtu sattunud – demokraatia on ohus!

Kui keegi julgeb oma suud paotada, siis hoolitsegu selle eest, et tal mis iganes vormis isiklikku huvi ei oleks, muidu ei võeta teda jutule. Küll küsitakse ebaõiglaselt palju raha, küll kasutatakse PR-teenuseid.

Loomulikult on raha oluline huvi, sest sellega on riigi varasema tegevuse tõttu arvestatud – selline lubadus ju anti! Tõsi, nagu öeldud, raha unustati omavalitsustele selle tarbeks anda.

Kui huve ei tohiks kunagi olla, siis ei olegi inimestel peaaegu mitte kunagi võimalik avalikus arutelus kaasa lüüa. See kohitseks osalusdemokraatia ära. Otsustada tohiks ja arvata võiks üksnes valitud, need kes Olümposel peesitavad ja uusi autosid valivad.

Investeerime betooni?

Jaak Aaviksoo kinnitab, et Ligi ei vaena haridust: „Erakoolide rahastamise muutmine on mõistlik, sest riik peaks oma hariduskulud suunama õpetajate palkade tõstmiseks, mitte kinnisvara ülalpidamiseks.“

Millest siis selline hoiak nüüd äkki? Samal ajal, kui riik ehitab betoonist superministeeriumit, kütab kuluhüvitistega kirgi ja lennutab primus inter pares`t privaatlennukiga? Kui paljud erakoolid õigupoolest on kinnisvara soetanud, mitte ei üüri seda? Liiatigi, üür makstakse siiski erakooli enda poolt, seda ei maksa kinni ei riik ega omavalitsus, erinevalt näiteks saadikute autodest, mille riik lahkesti kinni maksab.

Ja seda kõike saadab ikka see sama mantra, et riik maksab erakoolile rohkem kui omavalitsustele. Noh, vaatame ikka, kui palju lapse peale kulutatakse? Praegune kuvand, mida ministeerium järjekindlalt kultiveerib, kujutab riiki selliselt, et on olemas 213 vürstiriiki (omavalitsused) ja üks kuningriik (riik), mis on täiesti eraldiseisvad subjektid. Majanduslikku sisu ei tasu sellisest jutust otsida, sest see ei olegi ministeeriumi eesmärk. Eesmärk on kähku asi korda ajada.

Ja kas me tõesti peakski uskuma, et see raha ei ole õpetajate palkadeks läinud erakoolide pärast? See pisku riigieelarvet arvestades? Neid allikaid, mille arvelt õpetajate palgatõus kinni maksta, on küll ja küll, kuid seda ei sündinud ka siis, kui riik oma kohustust ei täitnud ja ning omavalitsustele raha ei andnud.

Ja päästev õlekõrs…

Ja kui muu enam ei aita, siis ütleb haridusminister Postimehes: „Aga Eesti ühiskond ei saa pärast kõiki pingutusi muumeelseid ühisesse vaimuruumi liita ega Euroopa terroritegusid ilmavaatelise eraldumise eest eraldi peale maksta – erakoole saab luua võõrkeelse ja igasuguse usu põhjal.“

Mul on Arvo Pärdist kahju, ta ju kirjutas alla. Ja Tõnis Mägi. Terroristid? Vahest, kui see, mis nad ühiskonnale on andnud, kellegi arvates terroristlik on. Kui palve peale võetakse burka kapist välja ja lehvitatakse sellega ähvardavalt, siis võiks ehk küsida, kas kavas on maskeraad, kuid peletada sellega erakoole ja mõnitada pöördujaid?!

Kas Eestil on üldse olnud pikaajaline kava hariduse osas? Aeg-ajalt kostub sõna „reform“, kuid see on oma hea tähenduse juba ammu minetanud, eriti, kui seda pidevalt teha püütakse. See on nagu vana krigisev reformvoodi. Kui vastus on siiski jah, siis mida 2010. aastal tehti, et nüüd nui neljaks ühiskonda rikasteks ja vaesteks jagama peab, inimesi mõnitatakse ning laste tulevikku ebakindlaks püütakse muuta?