Mängud gaasiturul: Hiina sirutas pika kombitsa Kesk-Aasiasse
Uus 1800 kilomeetrit pikk gaasijuhe kulgeb Türkmenistanist kahe teise Kesk-Aasia vabariigi – Kasahstani ja Usbekistani – Hiina Rahvavabariigi provintsi, mida keskvõim eelistab nimetada Xinjiangiks, aga kohalikud iseseisvust pooldavad poliitilised liikumised Ida-Türkistaniks.
Lisaks Hule ja Türkmenistani president Gurbanguly Berdimuhamedowile olid uut gaasitoru avamas ka Kasahstani president Nursultan Nazarbajev ja Usbekistani president Islam Karimov.
"See toob tulu kõigile regiooni maadele," ütles Hu toru sissepühitsemise eel. "Meid vaatab praegu kogu maailm."
Pea sama palju gaasi Hiinasse kui seni Venemaale
Oluline on, et gaasijuhe läheb maailma ühest gaasirikkamast riigist Türkmenistanist Hiinasse, läbimata Venemaad. Torujuhtme kaudu võib Hiina Türkmenistanilt saada 40 miljardit kuupmeetrit gaasi aastas, vähendades Türkmenistani sõltuvust Venemaast, kes on seni ostnud 50 miljardit kuupmeetrit gaasi aastas, kirjutas Reuters.
Nii saab Hiina riiklikust energiaettevõttest CNPC ka Venemaa gaasimonopoli Gazpromi konkurent. Üks Gazpromi äri osa oligi osta Türkmenistanist gaasi odavalt ja seda kallimalt lääne poole edasi müüa. Seda naljakam, et tüli gaasi hinna pärast puhkeb Ukraina ja Venemaa vahel igal talvel – näis, kas seekord Ukraina peaministri Julia Tõmošenko ja Venemaa peaministri Vladimir Putini leping peab.
See talv tuleb teisiti ka sellepärast, et Türkmenistan lõpetas gaasi müümise Venemaale tänavu aprillis, kuna kaks poolt ei suutnud kokku leppida mõlemale poolele sobivat hinda. Katkestuse tõttu jääb Türkmenistanil saamata 1 miljard dollarit kuus.
"Energiasektoris on Hiina eesmärk energia impordi mitmekesistamine, samal ajal kui Kesk-Aasia riigid taotlevad ekspordi mitmekesistamist," kommenteeris Hiina välisministeeriumi Euroopa ja Kesk-Aasia asjade osakonna peadirektor Zhang Xiyun. "Säärane koostöö jätkub loomulikult ja sellel on arenguruumi."
Ettevaatlik Türkmenistan mängib kõigiga
Türkmenistan on seadnud oma lipukirjaks neutraalsuse – see Kesk-Aasia riik ei taha olla ei Ameerika Ühendriikide ega Venemaa liitlane. Nii jääb Türkmenistan välja ka Shanghai koostöö organisatsioonist, kuhu kuuluvad lisaks Venemaale ja Hiinale kõik neli ülejäänud Kesk-Aasia endist Nõukogude Liidu vabariiki – Kasahstan, Kõrgõzstan, Tadžikistan ja Usbekistan.
Et pääseda Venemaa lõa otsast, lubasid Türkmenistani võimud juulis hakata müüma senisest kaks korda rohkem gaasi Iraani, nii et aastas müüdav kogus küündiks 20 miljardi kuupmeetrini. Selleks otstarbeks hakatigi ehitama uut torujuhet. Türkmenistan pole teatanud, mis hinnaga Iraan gaasi ostma hakkab.
Oma Türkmenistani kolleegil Gurbanguly Berdimuhamedowil käis sügisel külas ka Venezuela president Hugo Chávez, meelitades Kesk-Aasia gaasirikast riiki liituma gaasi eksportivate maade ühendusega, mis võiks kujundada gaasi hinda üle ilma.
Türkmenistanile kuuluvad maailma suuruselt neljandad gaasivarud. Praegu kuulub gaasi eksportivate maade foorumisse (GECF) üksteist maailma riiki – nende hulgas Venemaa, Iraan ja Katar –, kuid organisatsioon tähendab pigem jututuba, kus suured ninad mõne aja takka kokku saavad. Kuid Chávezi palve jäi otsekohese vastuseta.
Venemaa–Hiina–USA suhete ebavõrdne kolmnurk
Alates sellest ajast, kui USA president Richard Nixon ja rahvusliku julgeoleku nõunik Henry Kissinger 1972. aastal Pekingis käisid, on Hiina Rahvavabariik sisse seadnud head suhted Ameerika Ühendriikidega. Kuid samal ajal on tõusev suurriik hoidnud ja parandanud suhteid Venemaaga.
Sõnades on Hiina Rahvavabariigi diplomaadid ja kommunistlikud poliitikud nõus tunnistama suhetes "väiksema venna" staatust USA-ga, mis on andnud neile võimaluse Hiina odavat kaupa USA elanikele tohututes kogustes müüa (sealjuures osalt Hiinas laenatud raha eest).
Samas on USA ja Venemaa omavahelised suhted võrdlemisi teravad, kuna Jeltsini aja lõpul põlgas Venemaa "väiksema venna" rolli ära, kuna valitsevad poliitikud pidasid Ameerika Ühendriikide mõju häbiväärseks.
Hiina diplomaatia Venemaa suunal rõhutab samuti partnersuhteid, kuid sõjaline koostöö ei taha areneda kaugemale ühistest õppustest ja sellest, et Venemaa tarnib Hiinale olulisel määral relvi. Shanghai koostöö organisatsioonist pole saanud NATO-ga võrreldavat tiheda sõjalise kollektiivkaitse liitu ega ka olulist vastukaalu NATO-le, kirjutas Princetoni ülikooli Venemaa-uuringute programmi juht Stephen Kotkin ajakirja Foreign Affairs septembri-oktoobrinumbris. Venemaa suured lootused on sama hästi kui luhta läinud.
Nii suudab Hiina sellest kolmnurgast endale kasu lõigata rohkem kui Venemaa. Samal ajal kasvatab Hiina jõudsalt oma mõju Kesk-Aasia endistes Nõukogude Liidu vabariikides, mida Venemaa on seni pidanud oma tagahooviks. Teine uus tegija samas piirkonnas on Türgi, kus nähakse Kesk-Aasia türgi rahvaid hõimuvendadena.
Hiinlased jõuavad ka Iraaki naftat puurima
Hiina riiklik naftakontsern CNPC (pikema ingliskeelse nimega China National Petroleum Corporation, hiina keeles 中国石油天然气集团公司) on usinalt hakanud naftat puurima Iraagi naftaväljadelt – nii augustis korraldatud esimesel kui ka läinud nädalavahetusel korraldatud teisel oksjonil pääses CNPC nende ettevõtete hulka, kes hakkavad Iraagi naftavälju ekspluateerima ja arendama.
Iraagi nafta pealt läheb muidugi suurem osa tulu Iraagi riigikassasse, kuna Iraagi naftatööstus on riiklik. Välismaa ettevõtetele kukub barreli kohta õige vähe.
Läinud nädalavahetuse oksjoni järel sõlmitav Halfaya naftavälja arendamise lepinguga lubab Iraagi valitsus Prantsuse naftafirma Totalile ja tema partneritele CNCP-le ja Malaisia Petronasele 1,40 USA dollarit barreli kohta (jaanuaris kohaletoimetatava nafta barrelihind maailmaturul liigub praegu 70 dollari kandis).
Esimese oksjoni järel sõlmis Iraak lepingu riigi suuruselt teise, Rumaila naftavälja arendamiseks ühisettevõttega, mille on moodustanud Briti päritolu BP ja Hiina riiklik naftakompanii CNPC, kirjutas Economist. Ettevõte peab suurendama välja toodangut praeguselt 1 miljonilt barrelilt päevas 2,85 miljonile barrelile kuue aasta jooksul ja leppima 2 dollari kasumiga barreli kohta loodetud 4 dollari asemel.
Praegu toodavad BP ja CNPC Rumaila väljal 1,05 miljonit barrelit naftat, nii et lubatud 2,85 miljonini on veel tükk maad. Et jõuda sihini, peab matma väga palju raha terastorudesse ja tsementi.
